 |
| Loetud u. 18.-22. juuni 2021 |
Ma lootsingi, et see raamat võiks olla kodune just prantsusekeelse keskkonna ja hõngu poolest. Ja nii oligi - tegelikult on siin näiteks söömine ja toidud ka mõnes mõttes nagu omaette tegelane, kes kõikjal sündmustes kaasa teeb, siin-seal kasutatakse prantsusekeelseid väljendeid. Tegelased on omapärased, igaüks oma värvi ja kiiksuga, moodustades samas toreda sõpruskonna. Kuid meepotis on kusagil tõrvatilk - tapetakse kogukonnas oluline Jane Neal, kellest kõik hoolivad ning Montréalist sõidab kohale peainspektor Armand Gamache, kes asub asja uurima.
Meeldiv on, et autor ei kujuta tegelasi ning nendevahelisi suhteid täiuslikena, see lubab näha raamatus toimuvat palju tõepärasemana kui mitmete teiste loetud teoste puhul. Mõnikord leidub ebakõlade puhul lahendus, ent vahel mitte. Väljend "mõnikord leiab ka pime kana tera", sobib siin ühe tegelase puhul nagu rusikas silmaauku. Sageli toimub ju raamatu kulgedes mõne tegelasega areng ühes või teises suunas, siin aga näitab üks tegelane terve raamatu jooksul hämmastavat paigalseisu.
Külake nimega Kolm Mändi on üle kahesaja aasta vana ning saanud oma nime vanade ajaloosündmuste järgi. Kogukond, kes seal elab, on kirju kuid üsnagi ühtehoidev. Ometigi selgub, et sellest hoolimata on neil palju saladusi, mis on mõnel juhul ka aastakümneteks varjule jäänud. Jane Neal leitakse tänupüha laupäeva varahommikul, tabatuna vana jahivibu noolest. Tundub, et tal pole külas kunagi vaenlasi olnud, ent ometigi on ta olnud kellelegi pinnuks silmas. Kõige rohkem tundub teda leinavat naabruses elav sõbranna Clara. Leitud testamendi järgi aga saaks kõige suurema kasu Jane'i õetütar Yolande, kellega nad samas olid aastaid tülis olnud.
Kes ja miks, seda saame muidugi raamatu lõpus teada, ent selle loo puhul on juba niisama kulgemine nauditav - pole miskipärast tunnet, et on väga-väga ruttu vaja lõpptulemuseni jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar