Stockmann Yard * Antto Terras

 

Lugesin 15. jaanuar - 20. veebruar 2023

Kes vähegi on Helsingis või Tallinnas Stockmanni kaubamajas shopanud, sellele tuleb tuttav ette raamatukaanel kasutatud Stockmanni-kollane värv ning silmad, mis reklaamivad hästi selle hinnatud poe Hullude Päevade aegset meeleolu ja poekotte. Kuid nagu selgitab poedetektiiv Terras, on Stockmann ka igapäevaselt nii hinnatud, et kui poest pole parajasti võimalust soodushindadega kaupa ausal teel koju viia, tehakse seda ebaausal teel. Kõiki pahategusid ei avastatagi, aga numbreid vaadates toimub neid ikkagi äärmiselt palju. Seda illustreerib kasvõi see, et Terrase 18 tööaasta täitudes sai tal täis ka 10 000 kinnipidamist. Vargustest võib autor kõneleda lausa poeetliselt.

"Kurjategija jaoks on poevargus põld, mille kündmisetarve ei lõpe iialgi. Iga nurga peal on mingi kauplus või pood, on marketeid ja kaubamajasid, seega töödele ei paista lõppu ja lisaks elatab südi kündja end ka suurepäraselt ära."

Terras selgitab oma 2015. aastal ilmunud raamatus pikalt, põhjalikult ning sadadele näidetele toetudes, milliseid erinevaid poevarguste variante ta on oma töös kohanud ning mida oleks vargile minejal vaja kindlalt teada. Jääb lausa mulje, nagu oleks tema missiooniks koolitada meistervarasteks veel mõned asjast huvitatud lugejad ning autor leiab, et hästi sooritatud vargust hindavad omal moel nii poodide turvapersonal kui ka politsei. Terras ei hoia end tagasi ning pruugib päris krõbedat sõnavara, mis paraku sobib samas teemaga kokku küll. Tema kirjelduse järgi leidub vargusjuhtumite hulgas kuhjade kaupa kurioosumeid, mille puhul ehk ei mõista lõpuks isegi asjaosalised ise, mis põhjusel ja kelle jaoks oli vaja vargilkäik üldse ette võtta...

Üks kõige lemmikumaid kohti raamatus on minu jaoks Stockmanni kirjeldavad tekstilõigud.

"Stockmann tõi inimeste ellu stiili ja glamuuri, samuti riigi esimese eskalaatori. Kauplemine on jätkunud tänaseni. Kaubamaja püsis avatuna viimases sõjas isegi pommirünnakute ajal, kuigi valgusõu sai kaks korda pommitabamusi ja pool selle klaasilaest kukkus keset hommmikust tipptundi alla.

Stockmann on kahtlemata ainus kaubamaja Soomes, mis näeb välja nii, nagu üks õige kaubamaja välja nägema peabki. Turuliidri positsiooni on korduvalt ohustatud, kuid vaimsel tasandil pole sellesarnast institutsiooni olemas isegi Soome naaberriikides.

Stockmannis ollakse ja sinna minnakse selleks, et ennast näidata. Pirukat ja paremat pasteeti saab nüüdsel ajal ka mujalt igalt poolt, aga inimeses peab olema stiili, et osta seda just Stockmanni Gurmeest ja mitte mingist tatisest S-Marketist.

Põlvkonnad vahetuvad, Stocka jääb. Isegi kui kliendiprofiil on aastakümnete jooksul pisut muutunud, pole glamuurne ärihõng kusagile kadunud. Iidsetel aegadel kuldmüntide eest koloniaalkaupu ostnud seltskond on tänaseks kadunud sinnasamasse, kuhu kuldmündid ja koloniaalkaubadki. Lavale on astunud uus ja paindlikuma meelega seltskond, kes muudab omi unistusi tõelisuseks, makstes ostude eest krediitkaardiga.

Tänased vikondid kannavad kevad-sügiseti tepitud jopesid, suviti purjekingi ja Polo Spordi polosärke. Kõik näevad välja, justkui oleks nad äsja saabunud faasanijahilt või Hanko Regatilt. Ja lõppude lõpuks, endiselt püsivad vee täie tervise juures ka umbes 500 täispikka naaritsanahkset kasukat kandvat daami, kes suurema osa oma ärkvelolekuajast veedavadki Stockmannis.

Paljudes peredes on kombeks hommikuti tõmmata jalga punased sametpüksid ja minna Stockmanni ennast näitama. Kaubamaja edu retsept on salajane, aga lihtne: esiteks tulevad Stockmanni huvid, siis kliendi vajadused ja lõpuks Soome seadused. Aga samamoodi on see igas heas ja edukas ettevõttes.

Kui Stockmann peaks ootamatult üheks päevaks uksed kinni panema, siis jääks elu Helsingis ilmselt seisma. Tõeline helsinglane peab vähemalt korra päevas Stockast läbi astuma, isegi kui selleks pole päriselt mingit vajadust. Stockmann on osa linnaelust, see on enese näitamise koht, place to be. Vaevalt, et keegi laupäeva hommikul ärkab üles mõttega, et nüüd löön enda üles ja siis lähen KappAhl'i kohvile.

Stockmann on klientidele ja ka selle töötajaile ühtaegu nii kaubamaja kui ka legend. Selles on midagi peent, elegantset ja mahedalt feodaalset. Kuulus kodanluse vaoshoitud võlu saabki lihaks aadressil Aleksanterinkatu 52. Aga sisuliselt pole seegi midagi muud kui üks tavaline vürtspood teiste samasuguste seas, võib-olla vaid pisut suurem ja haruldaselt heas asukohas.

Stockmanni kuvand toetub ideele kvaliteedist ja paremusest - tema kliendi kvaliteedist ja paremusest. Tulge meie juurde ja te saate hetkeks olla Keegi. Stockmann mõjub õndsakstegevalt ja siit pole võimalik leida midagi sellist, mida rahaga ei saaks lepitada. Vähestel ettevõtetel, mis ise midagi päriselt ei tooda, on põlvest põlve õnnestunud inimeste teadvusesse kinnitada midagi nii kindlat ja vaieldamatu positsiooniga olevat. Stockmanni äriideeks on lubada inimestel mõelda endast mida iganes soovivad. Iga kliendi nägemust iseendast püütakse igapidi toetada, et seejärel nägemus tooteks muuta, siis raha ära võtta ja seejärel jalust minema saata. Ilma inimese edevuseta oleks see äri omadega korralikus miinuses. Stockmanni parim toode on Stockmann ise."

Soov pikanäputööd harrastada peab ilmselt inimese jaoks mingil moel loomulik või hästi sisse harjutatud olema ning nende jaoks, kes seda loomulikuks peavad, leidub siin kuhjade kaupa häid ning loogilisi soovitusi. Näiteks soovitus külastada poode varguse eesmärgil siis, kui ka teisi külastajaid palju on; välimusega mitte silma paista, proovida koguse poolest mõistlik olla, mitte kelkida oma vargusega ning vahelejäämise korral ausalt karistus vastu võta. Kahjuks on eestlastest paraku palju juttu, kiita saavadki nad peamiselt selle eest, et võtavad ärateenitud karistuse vapralt vastu.

Tegelikult selgub raamatu lõpus, et Antto Terras on end esimesed 16 eluaastat eestlaseks pidanud, kuid 1991. aasta juunis Soome jõudes tema "eestlaseks olemine lakkas", ehk siis ilmselgelt peab ta end nüüd soome kodanikuks, igal juhul ta Eesti järele ei igatse ning kaasmaaslaste kinnipidamine teda ei häiri. Eestlasele ongi võib-olla kõige huvitavam lõik see, kus Terras kirjeldab ja arutleb eestlaste üle.

"Eestlasi peetakse sageli pisut naljakalt kõlavat keelt kõnelevaks sümpaatseks rahvaks, kelle peamisteks hobideks on "Saaremaa valssi" ümisedes seinu krohvida. Soomes elab praegu kas alaliselt või ajutiselt ligi 50 000 eestlast, seega arvatavasti leidub nende seast ka eelpoolkirjeldatuid. Suurem osa on siin ikkagi praktilistel kaalutlustel ja täiesti konstruktiivselt, sageli näiteks teenindussektoris, kus eestlane saab palka tunnis ikkagi kümmekond eurot soomlasest vähem. Tallinnas saab Prisma kassast umbes 3,75 eurot tunnis, Helsingis umbes neli korda rohkem./.../

Puhtalt halvasti mõeldes teevad kõige edukamaid vargusi just eestlased. Neid on ühelt poolt kõige rohkem, kuid nende edu teiseks suureks põhjuseks on euroopalik välimus ja teatud määral ka normikohane riietumisstiil. Kõigile pole võimalik siiski anda asjalikku välimust, isegi kirvega mitte, kuid igasugu potisoengud, mustad spordipüksid ja teksajakk koos fliissärgiga reedavad selliste päritolumaa igasuguse eksimisvõimaluseta. /.../ 

Tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine Soome ja Eesti vahel on alati olnud mõneti ühekülgne. Neile kõlbab küll töö ja kraam, aga õnneks jääb maksutulu meil vastukaaluks saamata. Kui liita kokku kõik meie ilmajäämised näiteks viimase kahekümne aasta jooksul, siis oleks õige ja õiglane, kui Eesti annaks Stockmannile sõjareparatsioonina vähemalt poole Hiiumaast või terve Pirita ranna."

Üsna lihtsalt loetav raamat, natuke kohati ehk liiga mahlase keelekasutusega, huvitavate tähelepanekutega. Kuna on palju näiteid elust enesest siis sellist pikka arenguliini siin olla ei saa, ehk siis lihtsam on ehk raamatut lugeda parajate juppidena.

Rasmus, Pontus ja Lontu * Astrid Lindgren

 

Lugesin 3.-4. aprill 2022

Hea raamat teraapiaks, kui oled just lugenud midagi tõsist ning maailm on tõsine. Ei saaks öelda, et selles loos üldse midagi tõsist ette ei tule kuid alati on siin sees see tunne ja teadmine, et lõpuks peab ju kõik hästi lõppema.

Rasmus ja Pontus on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ja muidugi satuvad nad seeläbi ka seiklustesse, isegi kui nad neid ise otseselt ei otsi. Nimest hoolimata on Pontus siis täitsa poiss, mis poiss ning Lontu on muidugi mõista koera nimi. Vahva avastusena leidsin, et rootsi keeles on koera nimi Toker, mis tegelikult sobiks ju nii hästi viitama natuke tokerjale väikesele koerale. Aga paraku tähendab see vist pigemini midagi muud...

Nii nagu Kalle Blomkvisti raamatutes, läheb lugu päris põnevaks kätte, samuti jookseb siin läbi Rasmuse õe Tripsu armumise liin, mis tegelikult ongi osaliselt põhjuseks, miks kaks 11-aastast poissi satuvad sekeldustesse ning valgustkartvate tegude jälile. Peab küll tunnistama, et tänapäevased kurikaelad väga tõenäoliselt poleks niigi leebed, nagu seda olid tolleaegsed...

Minu arvates suudab Astrid Lindgren lihtsalt suurepäraselt luua sellist õdusat väikeküla või väikelinna meeleolu, kus kõikidel tegelastel on mingi vahva omapära ning inimesed - nii väiksemad kui suuremad - suudavad suhtuda ellu mõnusa huumoriga. Samuti julgevad nad oma tundeid, kurbust või pahameelt näidata, kuid miski pole päris nii nagu vaja. Järgmine pikem lõik annab minu arvates seda hoolimist, huumorit ja südamlikkust imehästi edasi.

"Kui Rasmus koju jõudis, oli terve perekond köögis koos. Ema küpsetas parajasti, isa aga istus nurgas oma alalisel toolil ning rääkis pikalt ja laialt. Ta kõneaineks oli hõbedavargus. See oli kõige rängem kuritegu terve Västanviki ajaloo kestel, kinnitas ta, ja politsei töötas ülima pingega. Ta ise pidi kohe varsti jälle minema ja jääma teenistusse kogu ööks, aga praegu leidus tal vaba tunnike ning ta oli meeleldi nõus emale kõiki üksikasju tutvustama.
"Kas me peame lahendama kõige rängema kuriteo Västanviki ajaloos just siin köögis ja nimelt sel ajal, kui ma küpsetan?" küsis ema. /.../
"Kas sa ei tahagi kuulda, mis ma sellest asjast arvan?" küsis isa üllatunult.
"Kindlasti tahan," vastas ema. "Aga mul peab plaatide jaoks natuke pööramisruumi ka olema."
Trips naeris, see oli kindlasti esimest korda kolmapäeva õhtust saadik.
"Poisid, kummarduge, et emal oleks plaatide jaoks pööramisruumi," ütles ta. "Kuigi tal läheb minu arvates tarvis tervet jalgpalliväljakut. Kas sa oled täna kuri, ema?"
Ema vaatas talle tusaselt otsa.
"Ei, seda ma pole. Aga ma ei saa aru, miks te peate tingimata kõik köögis istuma, kui ma küpsetan."
"Sellepärast, et siin on nii mõnus," vastas Trips. "Ja sellepärast, et siin nii hästi lõhnab."
Isa noogutas nõusolevalt.
"Ja sellepärast, et sa oled niisugune väike rosinakukkel, Gullan."
"Väike kuri rosinakukkel," lisas Rasmus.
"Tänan," ütles ema, aga ta ei paistnud õieti leebununa, ta seisis ja sõtkus tainast sõnatult ning ägedalt, nagu ründaks ta seda. 
"Pealegi, kas sina käisid viimati vannitoas, Trips?"
Trips mõtles. "Võimalik, mis siis?"
"Siis peaksid sa minu arvtes enda järelt ära kuivatama," ütles ema ning lükkas ühe plaadi ahju. "Või mõtlesid sa, et mina seda teen?"
"Anna andeks," ütles Trips. "Ma otsekohe..."

Rasmus veeretas tainast väikese ussikese, mida ta ema nina ees liputas.
"Ema, kas sa millegi muu üle ei oskagi toriseda, kui sa kord juba hakkasid?"
"Igatahes," kostis ema. "Vaata huvi pärast sahviust, see on musti sõrmejälgi täis."
"Kelle omad need siis on?" küsis Trips.
"Seda võiksid sa minu meelest isalt küsida," ütles ema. "Kui politseinik majas, siis ehk suudab ta vähemalt paar sõrmejälge ära tunda. Kahtlemata pole see kõige rängem kuritegu Västanviki ajaloos, aga huvitav oleks siiski teada."
Isa naeris. "On sul mingeid kindlama suunaga kahtlustusi?"
Ema pööras üksnes pead ja läkitas Rasmusele pika pilgu.
"Ära püüa!" kaitses Rasmus ennast. "Mina olen süüst puhas, mina lükkan ukse alati jalaga lahti."
"Või nii," ütles ema teravalt, "see seletab siis, miks värv on läinud kõige liha teed."
Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna natuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat.
"Millal?"
"Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa.
"Oh, seda ma küll ei usu," arvas ema. "Sinnamaani pole ju rohkem aega, kui kõigest seitse aastat, ja sul on veel vannitoa riiul parandada, nagu ma sinu lubamist mäletan... See oli ilmselt tol aastal, kui algas sõda. Ja siis veel kõik need kuriteod, millega sa peale selle pead tegelema!"
Isa sattus päriselt segadusse.
"Gullan, mis sinuga ometi on?"
Ema vaatas talle otsa, pisarad silmis.
"Andke mulle andeks," ütles ta, "aga ma olen nii mures Lontu pärast, et ma ei suuda kohe. Ma vilistan von Renckeni hõbedale, ma tahan, et politsei leiaks Lontu üles, see on kõik, mis ma tahan."/.../ "Olgu hõbe kuitahes väärtuslik," jätkas ema ägedalt, "aga Lontu on elusolend. Mina tunnen muret ainult nende pärast, kes on elusad," ütles ta nuuksatades."