Unistades lendamisest * Catherine Ryan Hyde

 

Lugesin 25.-26. märtsil 2024

Stewie Little on poiss, kelle ellu kuuluvad tema õde Stacey ning vend Theo ja vanaema Mumma kanad, kelle eest Stewie hoolitseb. Laste vanemad surid liiklusõnnetuses kui Stewie oli alles beebi, nii et neid ta polegi õieti tundnud ega leinata saanud. Küll tunneb ta aga suurt puudust vanaemast, kelle surmast on vaid aasta jagu aega. Vanaema kanad on poisile seetõttu väga olulised ning ta viib uhkusega nende mune ümberkaudsetele elanikele. Munatuuri käigus kohtub ta ühes kaugemas majas elava Marilyn'iga, kes ootamatult talle oma tõrksama ja kinnise olekuga Mummat meenutab. 

Marilyn'il on oma põhjused inimestest eemale hoida, ent ometigi sigineb tema ning Stewie vahele omamoodi sõprus. Kuid poisi õde muretseb, sest Stewie kipub asju väga südamesse võtma ning peatselt on ta tajunud, et ka Marilyn'il on teda ja tema hoolitsust omal moel vaja. Nimelt kipub Marilyn sarnaselt Mummale asju unustama... Kuid kas 11-aastane poiss suudab lahendada kõiki muresid ja probleeme? Tegelikult on Stewie'l endalgi muresid, mida tema lähedased pole märganud... Igal juhul selgub, et see väike poiss on palju vapram kui ta isegi arvab ning et hoolimata kurbadest hetkedest ootab teda elus ees ka palju üllatusi.

 

Sinised toonid * Anne Cathrine Bomann

Lugesin 5.- 6. jaanuaril 2024

 "...lein on haigus,mis inimese ära kurnab."

Mul pole ühtegi päris sellist kogemust nagu raamatus lapse kaotanud Elisabethil. Kuid kõigil on varem või hiljem keegi, keda taga igatseda. Tegelikult põhjustab sarnaseid tundeid ka suhte purunemine, sest ka lahkuminek jätab ellu valusa tühimiku, ehkki surm on oma lõplikkuses sügavama mõjuga.

"Elisabeth oli surunud mälestused Vinterist tema tuppa ja ukse nende järel hoolikalt lukustanud aga see ei tähendanud, et aega saanuks kerida edasi võitagasi. Kuidas leida uuesti kogu elu mõte, kui mõte elas inimeses ja see inimene oli kaotatud? Sest just selline tunne tal oli. Ta oli kaotanud oma lapse. Ja kuna Vinter oli see, kes oli täitnud tema tunnid sisuga ja pannud teda päevast päeva elama pealtnäha lõputus askeldustevoolus, oli ta nüüd üksi ja ilma suunata. Kogu hellus, mis ta endas leidnud oli oli olnud poja päralt. See ettevaatus, millega ta oli hoidnud väikest keha, kui teda imikueas oli vannitanud, õrnus, millega oli kamminud ta heledaid juukseid ja nuusutanud pehmeid põski, see kõik oli nüüd pidetu, ja ilma Vinterita tuli tema kunagine kaledus kolmekordselt tagasi. Valida oli kas see või täielik lagunemine./.../ Lemmikpildid, teiste hulgas foto Vinteri esimesest sünnipäevast ja üks lasteaias tehtu, kus tema pehme nägu hakkas oma kuju leidma, jäid toaseinale edasi. Just sealt toast otsis ta ikka pelgupaika, kui igatsus liiga tugevaks muutus. Iga kord, kui ta ukse lukust lahti keeras, pressi Nala temast innuka niutsumise saatel mööda, just nagu kujutaks ta ette, et Vinter on lihtsalt end nende eest tuppa ära peitnud. Piinliku hoolega nuhutas koer kõik nurgad oma märja ninaotsaga läbi, et lõpuks hämmeldunult Elisabethile otsa vahtida. Vinterist oli ühekorraga saanud see, keda ei ole kusagil, ja see, kes on kõikjal."

Elisabeth suunab oma leina uue ravimi ehk Callocaini väljatöötamisse, katsetades ka ise tabletti ajal, mil inimesi pole veel katsetesse kaasatud. Enamus neist on tavapärasemad kõrvaltoimed, millega annab tööd teha, ent veidi ilmneb katsealustel hiirtel ka murettekitavaid käitumismustreid, millega Elisabeth otsustab ise tegeleda. 

Aarhusi Ülikoolis õppivatel Annal ja Shadil, nende juhendajal Thorsteinil ning meditsiinifirmal on kõigil omad põhjused leinaga tegeleda. Tablett nimega Callocain, mis peaks aitama neid, kelle lein on tavapärasest sügavam, nii et nad ei suuda omaenda ja lähedaste jõul leinaprotsessist läbi tulla. Kuigi tundub, et ravimil läheb hästi, teeb Thorsteinile muret üks asi, mida ta ülikooli ja meditsiinifirma poolt koos ette võetud katse põhjal tähele pannud. Nimelt kuigi katses osalejatel läheb järjest paremini leina vähenedes, ei normaliseeru nende empaatiavõime nende leina vähenedes. Tundub, et kuigi nad ise on jõudnud tagasi normaalilähedasse seisundisse, jääb nende osavõtlikkus teiste suhtes alla kriitlise piiri. Kas seda võib olla põhjustanud võetud tablett, teeb Thorsteinile muret, ent ülikooli ja ülejäänud uurimisrühma poolt lükatakse kõik professori mõtteavaldused tagasi ning pigem süüdistatakse liigses kahtlustamises jms.

Ühiselt leina teemal lõputööd kirjutavatel ent üksteisest täiesti erinevatel Annal ja Shadil on kummalgi selle teema käsitlemiseks omad põhjused. Shadi võitleb kompulsiivse häirega, särtsakas Anna on suhteliselt äsja kaotanud ema ning püüab toime tulla ning ühendust hoida isaga, kes tõsiselt leinaga rinda pistab. Hoolimata oma eraklikust olemusest on Shadi väga tugev andmete analüüsimises ning suudab tuua uurimisandmetest välja just olulise.

Kui tähtis on leida tasakaal ning enda jaoks just see õige ravim, mis just sinuga sobib, arutleb Shadi.
"Aastaid tagasi, kui Shadi ise katsetas erinevaid preparaate, otsides midagi, millest abi saaks, haaras teda mitu korda hirm iseend kaotada. Ta küsis Emililt, kas ta märkab tema juures midagi teistsugust, ja nurus välja lubaduse, et Emil ütleb, kui Shadi peaks iseendale märkamatult kellekski teiseks muutuma. Emil oli naeratanud ja küsinud, kas kogu ravi mõte ei olegi see, et midagi muutub teistsuguseks, aga Shadi oli tundnud tarretavat hirmu, kujutledes tablette, mis aeglaselt muudavad närviradasid tema ajus ja panevad teda tundma või tegema asju, mida ta muidu ealeski ei teeks. Aga kui ta lõpuks leidis midagi, mis toimis, ja tundis ärevust oma kehast otse füüsiliselt kadumas, oli ta valmis taluma kõiki kõrvalmõjusid. Kõikuvat unekvaliteeti, iiveldust, seksuaaltungi alanemist, kõik need olid pisiasjad selle enese ttagasisaamise tunde kõrval. Kas tema üldse tohib olla kohtumõistja selle üle, mida teised on valmis ohverdama?"

Tekib küsimus, mis siis on see, mida inimesed võib-olla enda teadmatagi ohverdama peavad, võttes Elisabethi ja meditsiinifirma poolt välja töötatud ravimit? Ning võib-olla enne kui see kedagi isiklikult ei puuduta, ei tundugi need asjad nii olulised... ent kui tegu on kellegi lähedasega, keda ravim konkreetselt muudaks, saaks see küsimus palju reaalsemaks ja käegakatsutavamaks. 

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Teise ringi süda * Tamsyn Murray

Lugesin 16. veebruaril 2023

"Armastus ei ole kraanivesi, mille saad kinni keerata, kui ei taha enam hoolida. See imbub su hinge, tallab raja su südamesse ja lahkudes jätab maha väljakannatamatu tühjuse."

Raamat, mida ei tasu ette võtta kui oled hella südamega, ent ei soovi parajasti pisaraid valada. Nutsin lahinal ja sain aru, et ega ma vist pole senimaani üle saanud oma vanemate minekust. Ja et see hoiab minus alati stardivalmis kurbuse ja leinatunde - mõnikord piisab vähesest, et see sealt vallandada. Peale vanemate lahkumise ilmselt ka minu tütre diabeedidiagnoos on selline, mida ma pole lõpuni suutnud läbi leinata. Või siis võib-olla üldse mitte, sest diagnoosidega tuleb tavaliselt elama hakata ning aega nende läbielamiseks ei jäeta. Seda ma igal juhul mäletan, et viha tundsin küll ühel hetkel, pool aastat pärast diagnoosi teadasaamist. Viha... ja ikkagi kurbust, et haigus tabab täiesti teenimatult kedagi, kes oleks väärt oma elu tervena elama.

See lugu on samuti paratamatustest. Kuigi ka surma puhul me ju tihtipeale küsime ja mõtleme, kas oleks saanud ka teisiti. Minu vanemate puhul oli see igatahes nii. 

Leo - Niamh'i edukas kaksikvend - sureb, tehes õega sõlmitud kihlveo võitmiseks ulja hüppe kaljudel. Kuigi algul loodab pere, et on veel lootust, maandub Leo kukkudes nii pahasti, et ehkki tema keha saab veel elus hoida, on ta ise tegelikult juba läinud. 

Samal ajal on juba pikemat aega haiglas Jonny, kes on sama vana kui Leo, ent põhimõtteliselt ootab surma, sest tema enda süda ei tööta - elus püsib ta ainult tänu masinatele. Jonny lootus doonorisüdamele on väga väike, sest talle ei sobi iga veregrupp ning ta ise on pigem jõudnud arusaamani, et tema aeg saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Kuid siis päästab Leo süda tema elu.

Sündmus, mis ühes peres tähendab tohutut leina, tähendab Jonnyle uut algust kuid ta ei suuda lakata mõtlemast, kellelt ta oma südame sai ning jõuabki oma otsingutes Leo perekonnani. Niamh'iga suhtlema asudes muutub olukord varsti keeruliseks, sest ta tõesti meeldib poisile kuid samas ei suuda Jonny tüdrukule tõde paljastada. Ta tunneb sisimas, et kui tema sees on Leo süda, ei või ta alustada suhet tema kaksikõega. Ja ometigi on noored juba suutnud omavahel luua romantilise ja südamliku sideme ja nad mõlemad tajuvad, et võivad oma suhtluses puudutada ka teemasid, mis teiste lähikondsetega suheldes kõrvale jäävad.

Väga valus lugu leinast, eitusest, enesesüüdistustest ja paranemisest, mõistmisest ning andestamisest. Leo perel läheb kaua aega, enne kui nad nõustuvad iseendale ja üksteisele tunnistama, kui raske neil on.

"Lugesin netist üht artiklit selle kohta, kuidas uppuv inimene ei paista üldse uppuja moodi välja - ta ei vehi kätega, ei pladista ega karju, sest hingamine on ainus, mida ta teha püüab. Uppuda võib isegi tugev inimene, vaikselt, rapsimata, ümberolijad aga arvavad samal ajal, et temaga on kõik korras. Nüüd ma tean, et minuga toimus sama asi: ma kulutasin kogu jõu vee peal hoidmisele, abi palumiseks ei jätkunud mul enam võhma. See ei olnud Leo surmaga leppimine ega toimetulek. Ma olin uppumas tema kaotusesse. Me kõik olime."

Ilus ja südamlik raamat - teemal, millega paratamatult käib kaasas palju pisaraid.

Silmapilk * Suzanne Redfearn

Loetud 12.-14. november 2021

See on raamat, mille lugemist oli raske alustada. Teadmine, et peategelane saab loo alguses surma, pani esialgu raamatut lihtsalt siit-sealt lahti lööma, nii et kui päriselt algusest peale lugema hakkasin, olid mitmed hilisemad lõigud juba läbitud...

See on südamlik raamat, traagikast ja kurbusest, tegelaste keerukast olukorrast hoolimata. Peategelane Finn Miller, kes suurema osa sellest loost peab oma perekonna edasist käekäiku kõrvalt jälgima, on 16-aastane tüdruk. Ta saab suusaretkel toimunud autoõnnetuses silmapilkselt surma, samas kui ülejäänud seltskond - tema vanemad Jack ja Ann, 13-aastane arengupuudega vend Oz, õde Chloe koos sõbra Vance'iga, Finn'i parim sõbranna Mo, tee äärest peale võetud noormees Kyle ning kolmeliikmeline sõprade perekond Karen, Bob ning Natalie - peavad järsakust alla lennanud jääkülmas autos toime tulema ning tegema otsuseid, mis nende elu võivad päästa või lõpetada.

Mitte keegi autos olnud inimestest ei tea kogu tõde, seda näebki vaid Finn üksinda. Ehkki tal pole enam füüsilist keha ning ta ei tunne lõhnu, nutab ja naerab ta koos ellujäänutega, elab neile kaasa ning tunneb viha ja jõuetust, kuna ta näeb kõike, ent ei saa aidata. Ta märkab, et suudab siiski elavatega kontakti saada, kui nad uinuvad, ent samas taipab, et enamusele see ei sobi kuna neid tabab paanika kui ta nendega rääkida püüab.

Kõik, kes on õnnetusega seotud, elavad seda läbi ning sündmused ja nende sisimas toimuv muudab neid, kellelgi pole võimalik niisama lihtsalt eluga edasi minna. Finn'i perekonnas on üheks valguskiireks tema vanem õde Aubrey (keda retkel kaasas polnud):

"Hoolimata kõigest, mis on juhtunud, pole Aubrey muutunud. Nagu ajarändur, kes on paistatud viimsepäevajärgsesse maailma, teab ta küll tragöödiat, kuid ei teadvusta seda, olles endine ja seega häirimatu tõsiasjast, et kõik teised ta ümber on muutunud uuteks imelikeks olenditeks, võõrasteks, kes kõiguvad hävinguveerel.

Ning erakordsel kombel mõjub tema teadmatus nagu tavalisusemagnet, tõmmates kõik tagasi normaalsusesse. Ta lobiseb oma pulmadest, lilledest ja kutsetest ning mu ema, isa ja Chloe klammerduvad selle külge, lüües kaasa rohkem kui kunagi varem, tundes tänu või siis soovides meeleheitlikult keskenduda millelegi muule kui sellele paroodiale, mis on kestnud viimased kakskümmend kuus päeva."

Õnnetus toob inimestes, kes seni on tundunud head ja hoolivad, välja teised küljed, millest nad arvatavasti isegi teadlikud polnud. Nii mõtiskleb Finn oma tuttavate pere üle ning küsib:

"Kas headus on tõeline vaid siis, kui see tuleb isikliku hinnaga? Igaüks võib helde olla, kui on rikas; igaüks võib isetu olla, kui tal jagub piisavalt./.../ Kas ma saan Karenile ta argpükslikkust pahaks panna? Seda, et ta oli isekas, sest kartis? Kas me sünnime tugevaks? Ja kui nii, siis kas peaksime hukka mõistma need, kes seda pole?"

Jälgides oma perekonna elu pärast õnnetust, tunneb Finn kurbust, nukrust ja valu kui tundub, et temaga seonduvad mälestused maha vaikitakse. Vaimuna elab ta kõigele kaasa, tema tegelaskujus pole liigset paatost või traagikat, ent ta tahab siiski jääda mälestusena osaks oma lähedaste elust.

"Parkla kõrval on väike purskkaev.

"Üks penn palun?" ütleb Chloe inglise aktsendiga, käed välja sirutatud nagu kerjusel. 

Mu ema tardub. Nagu õunakaste ja puuviljarullid, oli kerjatud pennide purskkaevudesse viskamine minu teema, Finn-ism.

Chloe teeskleb, nagu ei märkaks ema kõhklust. Ta käed on endiselt ette sirutatud.

Anna talle üks penn! hüüan ma. Mul on kõrini sellest, et iga mälestus minust heidetakse kõrvale, seda välditakse või peetakse pühaks. Ma tahan, et ema naerataks, kui temalt penni palutakse, ja naeraks, kui ta toidupoe lihaosakonnas kõnnib, meenutades seda, kui küpsetasime koos sinki, millel oli läbipaistev kile peal, kuidas me niisutasime seda kaks tundi, enne kui aru saime, et see näeb veider välja. Ma tahan, et isa naerataks, kui ta kanatiibu sööb ja Angelsi pesapallimeeskonna mängu vaatab. Ma tahan, et Mo ei mööduks võilillest, ilma et seda puhuks ja siis läbi jookseks, et seemneid juustesse püüda.

Surnud olla on nõme, aga vaadata, kuidas nad oma elu hävitavad, on hullem.

Mäletage mind! karjun ma. Tähistage mu elu! Ärge toppige mind karpi ega visake ära! Lõpetage iga mälestuse vältimine selle kohta, kes olin. Ma elasin ega taha, et mind jäädaks meenutama mu enneaegse surma pärast. See oli kõigest lõpp. Enne seda oli aga kuusteist aastat elu - hea, halb, naljakas, lõbus. Finn.

Mu ema pistab käe tuimalt oma kotti ja võtab välja mitte ühe, vaid kaks penni, kummagi jaoks ühe. Nad tõstavad mündid suu juurde, soovides midagi (järjekordne Finn-ism), ja viskavad need siis vette.

Hästi tehtud, Chloe!"

Kui raske võis olla autoril seda raamatut kirjutada, mõtlen - teades tema järelmärkusest, et raamat ilmselgelt poleks sündinud kui autoril poleks olnud lapsepõlvest isiklikku kogemust samal teemal. Ma ei saa jätmata siia lisamast veel paari lõiku.

Üks viiekümnendates aastates maratonijooksja moodi mees sörgib koos koeraga kallakust üles, näeb mu ema ja lisab sammu. "Oled kombes?" küsib ta, kui tema juurde jõuab.

"Kuidas ma sellest üle saan?" pomiseb ema, mitte tingimata talle. Viha. Haavumus. Süütunne. Ja lein. Lausa nii tugev, et ma tajun selle koormat ja rõhumist, nagu oleks ta uppumas ega suuda hingata.

"Üks samm korraga," vastab mees, rääkides omast kogemusest ja sellise sügava mõistmisega, mis paneb mind arutlema, kas igasugune valu on sama, olenemata põhjusest. "Sa oled endiselt siin," jätkab mees. "Nii et see pole tegelik valik. Sentimeetri, meetri kaupa, mitte tingimata õiges suunas, kuid sellegipoolest edasi."

Mu ema ohkab sügavalt, vaadates talle otsa.

"Kuni lõpuks," lausub mees, "saab olevikust minevik ja sa oled kusagil mujal, loodetavasti paremas kohas kui täna siin."

Mu ema laseb jälle pea norgu ja noogutab ning mees ajab selja sirgu ja jätkab oma teed. Ja ma olen nii tänulik, et palvetan jumala poole, et ta märkaks selle mehe lahkust ja õnnistaks teda kuidagi. Vaadates, kuidas ta minema sörgib, leian ma, et mõnes mõttes pole selline vaatenurk sugugi halb ja et mõnikord üllatavad inimesed sind."