Sundsuvitaja * Eet Tuule

 

Lugesin 24. -25. jaanuaril 2023

Kui nüüd oleks kõvasti vanemaid laste- ja noorteraamatuid lugenud, oskaks ka kohe täpsemalt võrrelda - Eet Tuule kirjutamise stiil on igal juhul selline parajalt vanamoodne, heas mõttes. Just samasuguse keelega lasteraamatuid on väiksest peast mitmeid loetud, kus emakeel on rikkam, asjalikum ja selgem kui mõnedel uutel teostel. Kahju ainult mõelda, et ehkki selle tegevus toimub praegusel ajal, on tegelikkuses pigem vähemuses neid peresid, kus nii lapsed kui täiskasvanud sellist ilusat keelt pruugivad. 

Vaatasin järele, et Eet Tuule on sündinud aastal 1941, sellest siis ka küllap see hea keelekasutus. Aga teisalt - minu 12-aastane poeg (ega ka tema klassikaaslased) vaevalt ütleks näiteks nii: "Tegin pannkookide ja maasikamoosiga endale liiga - maruhea oli! Nüüd teeb vats piina." Nii et ehk siiski peaks noorte keelekasutuse koha pealt tekstis veidi midagi ette võtma. Samas muidugi on lootust, et sellist teksti lugedes õpivadki noored ka vanemat keelepruuki, kasvõi veidike. Selles mõttes on tegu lausa õppematerjaliga, kus vanemad väljendid kenasti ära seletatakse. Aga jah, samas selline pidev vaimukuste ja väljendite pildumine, paras sõnaline pillerkaar... mingil hetkel hakkab ka natuke väsitama.

Lugu ise algab sellest, kuidas seitsmenda b klassi poiss Tanel satub oma klassi Kristo juhtitud jõugu kiusamise ohvriks. Olukord muutub lausa kriminaalseks kui poisi koju sisse murtakse ja politsei algatatud uurimine näitab, et Taneli pere on sattunud ebasoovitava tegevuse keskpunkti. Kuna kooliaasta on just lõppemas, otsustatakse poiss ja ema turvalisuse huvides linnast ära saata, isaga muret pole, sest tema on Soomes tööl. Nii satubki Tanel suvitama Keilasse, vanatädi Miina juurde. Paraku jääb see külaskäik lühikeseks, sest kriminaalid on kusagilt Taneli asukoha juba teada saanud. Seepeale viiakse poiss suvitama politseiametnik Leena vanemate tallu, kus viibib ka Leena noorem õde, Tanelist paar aastat vanem Sandra. Ka metsatalus viibimine jääb vaid lühidaks, ehkki meeldejäävaks käiguks, sest selgub, et isegi seal on poisil ohtlik. Ent sõbralik ja hakkaja Sandra tuleb temaga kaasa ning Taneli põgenemine kurikaelte eest jätkub mööda kaunist Eestimaad. Ette tuleb ärevaid-põnevaid hetki, ohtusid ja ka natuke romantikat. Kogu seiklus toimub kümne päeva jooksul, ent selle aja sisse mahub palju.

See, kui kavalasti on põimitud raamatusse infot lindude kohta, meenutab üht toredat juttu eksamile mineja kohta, kes on omandanud põhjalikud teadmised näiteks mingi ussikese vms kohta, saab eksamipileti hoopiski elevandi kohta, ent seejärel suudab jutu eksamil sujuvalt elevandilt ussikesele suunata. Ka siin jõuame raamatu keskpaigas üha lindude ja nende vaatlemise juurde, mis ilmselgelt on autori meelisteema! Aga tänu sellele kuuleb lugeja siis ka päris mitmest-setmest linnust, nende välimusest, elukeskonnast ja kommetest. Ning näiteks Saaremaa loodusest, mereäärsetest paikadest. Kohati ongi jutt parajalt entsüklopeediline, natuke nagu loetelu või loeng. Selles suhtes võiks ehk veidi võrrelda raamatuga "20 000 ljööd vee all", aga õnneks siin siiski sama pikki ja väsitavaid loeteluid ei kohta! 

Siiski, pean tagasi jõudma selleni, et ehkki keel on ilus, on see ikkagi pärit autori suust ja sulest, praeguste noorte suhu ta päris nii hästi ei tundu klappivat. Või kus sellist keelt kõnelevaid noori tänapäeval kohata võib - äkki tõesti näiteks meie saareelanike hulgas?

Majakavaht * Camilla Läckberg

 

Lugesin 8.- 11. mai 2022

Pean õppima lugema ka raamatute tagaküljel olevaid tutvustusi. Nii oleksin teada saanud, et raamatukogust kaasakrabatud teos on selles sarjas juba seitsmes... Aga tihtipeale ma väga ei taha  lühitutvustusi lugeda, sest need võivad raamatust ka hoopis vale mulje jätta.

Kohe alguses hakkas lugemine venima, sest tegu on stiiliga, kus väga väikeste juppide kaupa ilmub järjest uusi tegelasi, ka erinevatest aegadest ning pole sugugi teada, kuidas ja millal nad omavahel kokku on puutunud või üldse kokku puutuvadki. 

Üks naine põgeneb oma lapsega. Politseiuurija Patrik ja tema naine Erica on elanud läbi rasked ajad, Erica õde Anna on autoõnnetuses kaotanud väikese lapse. Mats ehk Matte Sverini vanemad leiavad ta tema korterist, tapetuna lasuga pähe. Aastal 1870 läks noor naine Emelie oma värske abikaasaga elama üksildasele Graskär'i ehk Gastholmeni saarele. Saarel on oma roll ka raamatus kirjeldatud hilisemates sündmustes. Matsi ema Signe muretses mingil põhjusel juba alates poisi lapsepõlvest, et pojaga võib midagi hirmsat juhtuda, ent nüüd, sügavas leinas ja shokis taipab ta äkitselt ja ütleb abikaasa Gunnarile:

"Raiskasin nii palju aega ja ilusaid hetki muretsemise peale, samal ajal kui sina olid lihtsalt rõõmus ja tänulik selle eest, mis meil oli, Matte eest. Kui see juhtub, siis pole niikuinii võimalik selleks valmis olla. Muretsesin kogu tema elu kõige pärast maa ja taeva vahel, aga ma poleks kunagi osanud valmistuda selleks, mis tuli. Oleksin pidanud rohkem rõõmustama."

Matte mõrva uurimine edeneb üsna visalt, sest juhtlõngu pole kusagilt väga võtta, pigem tuleb need lausa siit-sealt välja kiskuda. Lisaks on ka selles loos uurija Patrik Hedström'ile omal moel kaikaid kodaraisse pildumas tema agar, kangekaelne ning mitte just kõige taiplikum jaokskonnaülem Bertil Mellberg. Näiteks võtab too kätte ning korraldab enda tahtmise järgi pressikonverentsi ajal, mil uurimus on veel väga tundlikus staadiumis. Kes on lugenud näiteks Wallanderi sarja, teab väga hästi, kui tõsiselt planeeritakse seal pressikonverentse ning avalikkusele välja antavat infot, et sellest uurimisele pigem kasu kui kahju tõuseks.

Tõlge on ladus ja hea, selle autoriks on Maiu Elken. Raamatusse sisse elades hakkavad kõik need eraldi lood ühel hetkel koduseks saama, isegi kui (pahatihti) on nendes pigem tõsiseid toone (vägivald, perevägivalla eest põgenemine). Palju on selliseid saladusi, mis paljastuvad vaid väga väikeste kildude haaval, jättes lugeja kaasa mõtlema ja arutlema. Ja palju on sellist, mis paneb mõtlema, kui habras on inimene, tema elu ja tema sisemine tasakaal. Kui vähe võib selleks vaja olla, et tõugata ta üle viimase piiri või vastupidi - kui lihtsaid asju võib teinekord vaja minna selleks, kedagi tühjusest tagasi ellu tõmmata.

Sündmuste süngust leevendavad isikupärased tegelased kuid pigem jäävad minu jaoks lõpuks kõlama ikkagi kurblikud või sünged noodid, sest on asju, mis siin jäävad lahendamata ja ka neid, mis leiavad pigem tõsieluliselt karmi lõpu. Siiski on tegu hea autoriga ning erinevad sündmused, inimesed, lahendused - kõik moodustab omamoodi tasakaalus oleva terviku. Mitme tegelase puhul pole tegu must-valge pildiga vaid pigem tervikuga, kus võitlevad inimese erinevad pooled. Hoolimata raamatu tõsisest meeleolust (raamat oli ka esmatutvus autoriga) jäi hea mulje ning tänu sellele olen nüüdseks lugenud mitmeid Camilla Läckbergi teoseid.

Jørn Lier Horst - DREGS

 

23.-30. jaanuar 2021

Tükk aega ei saanud ma nagu õieti aru, mis raamatu kaanepildil on... aga kogu seekordne lugu ongi selline, hiilivalt õõvastav. Sain raamatu loetud vist juba jaanuaris, ent postitus on veninud. Tavaliselt juhtub ikka nii, et olen kaasahaaravate raamatute puhul sellises hoos, et kukun juba järgmist raamatut lugema ning siis on eelmisest järjest raskem kirjutada...

Rannalt leitakse üksik spordijalanõu ning lähemal vaatlusel selgub, et selles on ka jala jäänused. Kui algselt loodetakse, et ehk on läheduses aset leidnud mõni paadiõnnetus, kaob see lootus järgmiste leidude väljailmumisel, või pigem siis... väljaujumisel. 

Uurimine näitab, et tegelikult on viimase aasta jooksul kaduma jäänud päris mitmeid inimesi, kelle kadumise puhul pole põhjalikumat info kogumist toimunud. Niidid, mis hakkavad hargnema, on algselt üsna seosetud, ent head uurijad ei jäta muidugi mõista midagi kahtlast kahe silma vahele ning nii hakkab leiduma järjest uusi juhtlõngu. Inspektor Wistingu liini kõrval jookseb jälle kord tema tütre Line lugu, kes on otsustanud intervjueerida vanglas karistust kandnuid, et mõtiskleda vanglakaristuse kasulikkuse või kahjulikkuse üle.

Kui peaks ise tõlkima, oleks juba peakirjaga ("Dregs") raskusi. Ka loo sees kordub sõna minu arvates mitmes kohas ning mitte alati täpselt sama tähendusega. See võiks olla jäänused, põhjakiht (ka näiteks siis ühiskonna põhjakiht), kohvipõhi, setted vms. 

Tegin just ka endale Goodreads konto ning sattus nii, et selle raamatu kohta tuli esimene postitus: https://www.goodreads.com/review/show/3929199395

Water Like a Stone - Deborah Crombie

 

"Water Like a Stone" on esimene nende raamatute patakast, mille ma Amazon'i kaudu veebruaris tellisin. Minu kurvastuseks saabusid nad küll riburada pea kõik ükshaaval, ehkki nägin kõvasti vaeva, et panna kokku just selline tellimus, mida oleks lihtne korraga kohale tuua. Aga mis sellest siis ikka - tegin küll pakitoojatele kõvasti tööd juurde, ent saatekulu oli mul kogu tellimuse peale üks ning keskmiseks raamatu hinnaks vist tuli koos saatekuluga umbes 10 eurot. Tellisin peamiselt pehmekaanelisi, vaid üks oli kõvade kaantega väljaanne, ka formaadid sattusid muidugi erinevad, sest nii põhjalikuks ma tellimisel ei jaksanud minna. 

Minu suureks rõõmuks paistab, et tõepoolest on nii, nagu kirjeldustes lubatud - raamatutes kritseldusi ega mingeid väga suuri kulumisi pole. Ja kuna tegu on originaaltekstiga, mitte tõlkega, siis pole ka muret, et konarliku teksti peale vihastada saaks... Mul oli küll plaan ka võtta kätte ja mõningate sõnade tähendusi järele vaadata, ent lõpuks oli lugemise isu ikkagi suurem ja ei raatsinud seda pidurdada, seega sõnavara poolest ma esialgu veel väga rikkamaks ei saanud... Crombie tekste on veidi keerukam lugeda kui näiteks Jorn Lier Horst'i inglisekeelseid Wistingu tõlkeid, sest siin on tekstid kuidagi kunstipärasemad ning teise varjundiga, samas kui Wistingu lood tekitavad just oma asise olekuga omamoodi koduse ja rahuliku tunde. Crombie puhul tunduvad sõnad rohkem erinevaid ruume ja meeleolusid tekitavat, isegi kui on nii, et ma mitmete omadussõnade päris täpset tähendust ei tea.

Deborah Crombie raamatute peategelased on kaks politseiuurijat - Duncan Kincaid ja Gemma James. Mõlematel on seljataga varasemad suhted, ent nüüd moodustavad nad uue perekonna koos Gemma 5-aastase poja Toby, Duncani vastleitud poja, murdeealise Kit'i ning kahe koera ja kassiga. Kit'i ema on saanud õnnetult surma ning Duncan ja Gemma on näinud vaeva, et omandada Kit'i hooldusõigus.

Selline kirju seltskond asub teele Duncan Kincaidi vanemate poole, et veeta koos jõule. Kuid kohe alguses hakkab juhtuma asju, mis muudavad õdusa ühise jõuluaja hoopiski järjekordse juhtumi lahendamiseks. Nimelt on Duncan'i õde Juliet asutanud remondifirma ning avastab ühes remonditavas majas seina lammutades sealtsamast pisikese surnukeha, mis paistab kuuluvat vaid aasta-paari vanusele lapsele. Vaid mõne päeva pärast leitakse lähedalasuva kanali lähedalt järgmine, naisterahva surnukeha. Uurimust hakkab juhtima Duncan'i klassivend Babcock ning nii leiavad Londonist tulnud uurijad end varsti üht- või teistpidi sündmustesse kaasatuna.

Olulist osa mängib raamatus ümbritsev loodus, linnake, kanalil sõitvad paadid, nende asukad ja paadiperekondade eluviis. Eraldi liin on raamatus Julieti perekonna olukord, mis on keeruline kuna Julieti abikaasa on pöördunud tema vastu ning püüab ka nende lapsi ema vastu pöörata. Samuti saame põhjalikumalt sisse vaadata Kit'i mõtetesse, kes elab läbi oma ema kaotust ning kohtub esimest korda oma vanavanematega ehk Duncani vanematega ja otsib oma kohta selles uues olukorras. Ka Gemma on enda jaoks uudses olukorras, elades sisse Duncan'i perekonna dünaamikasse ja ümbrusesse, mis on olnud tema elukaaslase lapsepõlvemaa, ent on Gemmale täiesti uus ja tundmatu.

Kogu jutustus on nagu erinevad lõngakera niidid, mis algul on pusas, siis hakkavad tasapisi lahti hargnema ning lõpuks moodustavad ilusa ümmarguse palli.