Äralubatud * Reeli Reinaus

 

Lugesin 6. -7. aprill 2022

Lugemise alustamisega oli veidi keeruline, sest raamat koosneb üsna lühikestest lõikudest, mis teevad alguse üsna hüplikuks. Lugeja ei tea isegi alati, kellest parajasti antud lõik on. Aga järele mõeldes on see väga kaval nipp, sest ühel hetkel on lugejal juba nii palju niidiotsi erinevate lugude näol käes, et lugemist on väga raske pooleli jätta. Ning raamatu paksusest hoolimata kulgeb lugemine üsna kiiresti, tänu lühikestele osadele, mis harvem ületavad kolme lehekülge korraga. 

Seetõttu on raske ka tajuda, kes on selles loos peategelane, pigem on tähtsus jaotunud erinevate liinide vahel, mille puhul üsna ruttu tekib teadmine, et ilmselt jõuavad need varem või hiljem otsapidi kokku. Mõnede tegelaste uuesti ilmumist (kes raamat alguses esinevad) tuleb kohe kauem oodata, nii et pigem lähevadki nad meelest. Ja samas esitleb autor mõningaid tegelasi nii, et alles veidi aja pärast selgub nende seotus teistega. Põhjalikumalt kohtume Gerdaga, kes omakorda saab tuttavaks Sixteniga. Ja tundub, et Sixten tunneb Erlendit, kellel on tüdruksõber Liisbet ning lähedane sõber Stefan. Neil kõigil näivad olevat omad saladused, mida nad varjavad, niikaua kui see veel võimalik on. Lisaks muule on raamatulõigud märgitud kuupäevadega, aga on selge, et mõned sündmused on toimunud juba palju varem kui teised.

Gerda on pigem uurija rollis, sest talle hakkavad silma kokkusattumused, mis ei tundu juhuslikud olevat. Ta on üsna äsja tuttavaks saanud Sixteniga ning ehkki ta tunneb end poisiga turvaliselt, on tal kusagil sisimas ilmselt ikkagi kahtlus, et kõik pole ehk päris nii lihtne kui näib - seda väidab ka tema sõbranna Keiti, kellega nad järjest kehvemini läbi saavad. 

Juba raamatu algus on pahaendeline ning järjest lisandub infot selle kohta, et üks või teine tegelastest on millegi nõidusliku ja pahaendelise küüsis. Väikesi valguskiiri pakub armastus, hoolimine kellestki, ent mitme tegelase jaoks läheneb vääramatult midagi hirmsat, millest nad hoiduda ei suuda, kõik oleks nagu ette nende eest ära otsustatud. Needused, nõidus, kurjus ja kurjad vaimud, seletamatud ilmutused, sundmõtted, transs, satanistlik sekt... See on maailm, mis nõuab tegelastelt oma ning kuigi kõrvalseisjatele võib tunduda kurjuse jõudude alluvusse sattunute käitumine haiguslikuna, ei ravi seda mingid rohud ega arstiabi.

Igatahes on tegu nii põnevalt ja lennukalt kirjutatud noortelooga, mida on üsna raske käest panna. Niisiis tasub heaga varuda paar lugemistundi korraga!

Roosad inglid - Reeli Reinaus

 

Jälle lugemine, mille laenasin raamatukogust oma tütrele. Reeli Reinausilt olen varem lugenud selliseid põnevamaid, väga seikluslikke raamatuid. See raamat meeldis samuti, ainult seiklused olid siin siis niiöelda igapäevaelu omad. Võib-olla seetõttu ka käegakatsutavamad. 

Raamatu peategelane Mari satub oma klassi poppide tüdrukute seltskonda kui tema pere on saanud tänu isa uuele töökohale majanduslikult paremale järjele. Aga kas poppide tüdrukute hulka kuulumine ikka on Mari enda moodi ning mida ta oma uute sõprade seltsis mõtleb ja tunneb? Just sellest see raamat räägibki ning minu arvates on tegelaste mõtteid ja unistusi hästi ja humoorikalt edasi antud. 

Küllap oleks sellest raamatust täiskasvanutelgi üht-teist kõrva taha panna, eriti kui ka ise oleme vahel mõne stereotüüpse ettekujutuse küüsis. Näiteks mida arvata lausest: "Sul on lahedad riided, järelikult sa oled ise ka lahe."... Polegi ju ehk väga vale mõte ning tagasi mõeldes oma murdeeale sai riietuse peale ikka päris palju mõeldud. Tõsi küll - siis polnud ka poest eriti midagi saada ning oli vaja head õnne, et juhuslikult poes millegi peale sattuda või vinget õmblemisoskust või sugulasi välismaal, kes moekaid riideid võiksid saata. Mina sedamoodi mõned riideesemed ka sain, ent peab tunnistama, et sugugi kõik polnud minu arvates moekad, samas ei andnud sel teemal enamasti vanematega eriti vaielda, riie oli kandmiseks ning valikut polnud. Nii et lahe olemine polnud sel ajal küll päris enda teha, mis riietesse puutus... Kas see tänapäevalgi väga teisiti on, eriti kui pere rahaline seis pole kiita?

Mitte kõigile ei tundu aga, et Mari uued sõbrad on lahedad, näiteks arvab tüdruku sõber Henri, et uued sõbrad ei mõju Marile hästi. Näiteks kui tüdruk oma välimusele rohkem tähelepanu pöörab, hakkab tööle teistpidi stereotüüp - Henri viitab Mari hoolitsetud välimusele, võrdleb teda Barbi-nukuga ning loodab, et Mari ei muutu ka mõttemaailmalt Barbi sarnaseks.

Mis täpsemalt raamatus toimub ning kas Mari siis muutub nukusarnaseks ilusaks tüdrukuks, kelle jaoks kõige tähtsamaks muutub tema välimus? Seda peaks igaüks ise lugema. Aga vihje annavad kindlasti peategelase mõtted: "... Siis meenus talle, et kõige tähtsam on jääda iseendaks ja ütelda just neid asju, mida sa mõtled. Tähtis on enda vastu aus olla. Tüdruk mõistis, et isegi juhul, kui ta nüüd oma mõtteid ilustaks, tunneks ta end ju pärast halvasti."

Nojah, sellega saigi vist juba kõik paljastatud. Nii et võib loo kokku võtta veelkord peategelaste sõnadega: "Me peaksime inimeste juures ilu asemel hindama tarkust ja hoolivust, sõbralikkust, ausust ja julgust. Välimus pole nende omaduste kõrval üldsegi tähtis, sest seda ei saa me endale ise valida. Aga me saame valida, kuidas me teiste inimestega ja ka meid ümbritseva loodusega käitume."