Päikeseõde * Lucinda Riley

Lugesin 2.-7. märts 2022

Pikk ja kaunis tumedanahaline Elektra on õdedest kõige noorem ning ilmselgelt ka kõige särtsakam. Kui viis vanemat õde, kes temaga koos Shveitsis, Atlantiseks nimetatud kodus üles kasvasid, on leidnud oma juured ning kutsumuse, rabeleb Elektra elu eest võrgus, mille ta on osaliselt ise loonud. Temast on saanud maailmakuulus modell, kes elab New Yorgis, kuid ta elu on tühi ning lohutust ja rahustust pakuvad hetkeks vaid alkohol ning uimastid. Ka Pa Salt'i, tema kasuisa poolt mõnes mõttes päranduseks jäetud kiri, ootab veel avamatuna, vahepeal on Elektra selle lausa ära kaotanud, ent siis leiab õnneks siiski jälle üles...

Paraku ei saa kuidagi mööda sellest, et mõned kohad raamatus hüppavad praegu, Ukraina sõja ajal lausa teravalt silma. Siin räägitakse Hitlerist, ent paraku on tema ja praegusaja despootide vahele juba ammu võrdusmärk pandud...

"... see mees on psühhopaat, sõna otseses mõttes. Ühesõnaga, talle on võõrad süü- ja häbitunne ning tõenäoliselt ei kavatse ta kinni pidada ühestki kokkuleppest, mille ta ise on sõlminud."

Aga tegelikult on selles raamatus väga suur rõhk sõltuvusest jagusaamisel, enese otsimisel. Ning selgub, et Elektra lugu on seotud kauge, kuuma ning eksootilise Aafrikaga, täpsemalt Keeniaga, kuhu satub Ameerikast pärit noor naine nimega Cecily. Nii et mõnes mõttes on see lugu värskendav, veidi teistsugune. Siiski ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest, et kas ikka peavad kõik selle sarja õed olema juurtega, mis seovad neid ilmtingimata mõne kuningapere või kuulsusega... Oehh, ju vist nii lihtsalt on. Loodan, et sellele leidub viimases raamatus mingi üliloogiline seletus, ehkki mul endal on tunne, et minu enda jaoks sellist seletust küll kusagilt ei leidu. Pole võimalik... või... on??

Kuid raamat on kirjutatud mõnusas stiilis, ei oskagi arvata, kas on autori lähenemine ka järjest kodusemaks saanud või ongi siis iga järgmise raamatuga stiil omal moel hoo sisse saanud. Või ongi ka autor järjest mõnusamini ja loomulikumalt suutnud inimeste mõtteid ja elu-olu kajastada. Igal juhul tunduvad tegelased siin järjest rohkem "elusatena", "päris" inimestena, hoolimata sellest, et üks neist on supermodell, kelle elu võib olla nii muinasjutuline kui ka muinasjutuliselt hullumeelne...

Tõde või tegu II * Ema saladus * Kristi Piiper

 

Lugesin 18.-20. veebruar 2022

Nagu tõdesin, sai esimene raamat üsna juhuslikult kaasa krabatud ning siis olingi juba konksu otsas. Seekord võtsin raamatukogust targu mõlemad ülejäänud sarja raamatud korraga ning teise osa lugemine kulges üllatavalt kiires tempos - siuh! - ning läbi ta oligi. (Kogemata tuleb küll postitus teise raamatu kohta nüüd paraku pärast kolmanda kohta postituse tegemist, aga mis seal ikka...).

Mõnes raamatus jääb mulje nagu oleks sündmused kuidagi kunstlikult üksteise otsa kuhjatud ja alatasa tekib mõte, et "mis nüüd siis veel" või "mis siis järgmiseks"... "Tõde või tegu" sarja raamatutes lisandub uut, põnevat ja ootamatut parajalt palju ning siiski ei teki sellist tunnet, et sündmustik oleks kuidagi üle kuhjatud või liigselt fantaasiarikas. Tagantjärele, uue info lisandudes, saavad mõned asjad hoopiski mõistetavamaks. Tegelaste omavahelised dialoogid tunduvad väga loomulikud.

Nagu võib aru saada, siis nüüdseks 15-aastase Stella elu pole just kerge. Nii polnud see ka varem kui nad emaga kahekesi pidid toime tulema, ent ühel päeval jääb tema ema jäljetult kadunuks. Seejärel õnnestub tal tänu vanatädi Astale jääda oma koju elama, kus ta pigem ise tädi hooldab kui vastupidi. Kuid siis sureb salapärastel põhjustel ka vanatädi ning Stella jääb päris ilma pereliikmeteta. Kuid kuhu siiski kadus tema ema ning mida mõtles Asta kui ta pomises midagi Stella isa välja saamise kohta?

Kõik võiks olla ääretult masendav ning tume kuid õnneks on Stellal olnud abiks hea sõber Kärt ning klassivend Johannes, kellega neil tekib romaan. Siiski satub Stella pärast vanatädi surma (esimeses raamatus selgub tegelikult, et tegu oli hoopistükkis tema vanaemaga) lastekodusse. Siin saab tema toanaabriks eriline ja omapärane Annabel ning ka teised noored paistavad Stellasse hästi suhtuvat - üksnes tüdruk nimega Eve on jätkuvalt okkaline. 

Muidugi ootavad Stellat veel mitmed üllatused ning lisaks omaenda muredele tuleb tal tegeleda sõbranna Kärdi omadega, sest too on end sisse mässinud armulukku vanema meesõpetajaga. Ka Johannese perega ei suju asjad kõige paremini, sest tema ema on miskipärast võtnud Stella suhtes kehva hoiaku.

Põnevust jagub, Stella elust selgub veel mitmeid uusi asju. Kuid võiks öelda, et ema saladus, mis raamatu pealkirjana figureerib, jääbki esialgu saladuseks edasi, sellelt kergitatakse katet vaid just parajalt palju, et tekitada vajadus kiirelt sarja kolmanda osa kallale asuda...

Tõde või tegu III * Tõde * Kristi Piiper

 

Lugesin 20.-21. veebruar 2022

Ja ongi kõik kolm osa juba läbi loetud... Stella, kellest pärast tema ema kadumist ning vanatädi Asta surma on saanud lastekodulaps, otsib võimalust oma endine elu tagasi saada. Selleks on tal vaja leida üles oma ema ning tekitada olukord, kus tema psühhopaadist isa oma halbade tegudega vahele jääks. Selline olekski lihtne kokkuvõte raamatust aga siin on veel mitu liini ning kui päriselus inimesed kõige sellega toime peaksid tulema, millega selle raamatu noored, siis oleks see ikka paras kangelastegu. 

Võib-olla selles raamatus läks erinevate lisanduvate liinidega sündmustik minu jaoks natuke üle võlli, ent nii said tõesti kõik liinid lõpuks parajalt loogilise selgituse. Aga noh, ehk oleks abi olnud ka sellest kui ma poleks sarja teist ja kolmandat osa nii tihedas tempos läbi hekseldanud...

Tõde või tegu. Stella

 

Lugesin 5.- 6. veebruaril 2022

Raamatu algul tekib tuttavlik tunne. Kui väga ka ei tahaks, on enamusel meist ikka olnud hetki, mil kõik tundub kokku varisevat. Maailm pole enam endine, värvid on kadunud, hallus, kurbus ja ükskõiksus vajub meie peale. 15-aastase Stella elu on juba terve aasta jagu olnud teistsugune, seda pärast tema neljateistkümnendat sünnipäeva, mil ta ema äkitselt kadus, tüdrukuga isegi hüvasti jätmata. Nüüd elab Stella juures tema vanatädi Asta kuid tegelikkuses hoolitseb majapidamise eest Stella, sest Asta on sõltuvuses alkoholist ning ei suuda Stella ja enda eest hoolt kanda.

Kui elu pärast ema lahkumist on nagunii olnud raske, tabavad Stellat äkitselt uued hoobid kui vanatädi insuldi tagajärjel haiglasse viiakse. Õnneks on Stellal vähemalt hea sõbranna Kärt, kellega asju arutada... Et Stella üksi kodus ei peaks istuma, lähevad tüdrukud raskest päevast hoolimata õhtul klassivenna korraldatud peole. Seal paraku tabab Stellat järgmine vapustus kui kohale tellitud selgeltnägija ennustus viitab tüdruku isale, kelle kohta ta seni midagi täpsemat ei tea. Siit edasi kulgeb tegevus aina tihenevas joones ning viib sõpru kahtlastesse urgastesse, tädi Asta maamajja ning ka kaugemale, et otsida jälgi sellest, kes on Stella isa ning mis juhtus tema kaotsiläinud emaga... Lugu, mis võiks olla ülimalt sünge, kannab endas õnneks ka helgemaid noote tänu noorte optimistlikkusele, lisaks on siin ka kübeke romantikat.

Raamat on mõnus lugeda, tekst kulgeb väga loomulikult ja ladusalt, nii et siuhti ta läbi saigi. Järjekordselt üks selline teos, mille võtsin oma tütrele lugemiseks, ent lõpuks lugesin ise ning jäin konksu otsa. Hea seegi, et taipasin võtta sarja esimese raamatu, ent nüüd tuleb siis järgmisi osi jahtida, et rohkem teada saada.