Kuvatud on postitused sildiga klassika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga klassika. Kuva kõik postitused

reede, 28. juuni 2024

Little Women * Louisa May Alcott

 

Lugesin 10.- 19. märts 2024

Klassika, mille laenasin tänu tütre kohustuslikule lugemisele. Veidi ehk kohati moraliseeriv aga armas ja südamlik lugu March'ide pere neljast tütrest, nende igapäevaelust ning rõõmudest ja muredest ajal, mil pereisa on kaugel ära ning paljud mehed on sõjas. 

Margaret (ehk Meg), Josephine (ehk Jo), Beth ja Amy on kõik erinevate iseloomude ja huvidega, samas on nad üksteisele suureks toeks ning ka eeskujuks. Tänu nende sõbralikkusele, abivalmidusele ja ka väikesele uudishimulikkusele saavad nad sõbraks kõrvalasuvas häärberis elava noormehega ning tema karmikoelise, ent südamliku vanaisaga ehk perekond Laurence'iga. Perekond March'i aasta sündmused panevad neid väga mitmel moel proovile kuid oma südamliku hoolimisega suudavad nad koos kõigest läbi tulla.


pühapäev, 25. veebruar 2024

Vanamees ja meri * Ernest Hemingway

 

Lugesin 1. detsember 2023 - 22. jaanuar 2024

"Tema otsus oli olnud püsida sügavas pimedas vees kõikidest peibutustest ja lõksudest ja salakavalustest võimalikult kaugel. Minu otsus oli olnud sinna minna ja tema sealt inimestest kaugest meresügavusest üles otsida. Maailma kõikidele inimestele kättesaamatust meresügavusest. Ja nüüd me oleme ühte liidetud ja juba keskpäevast peale. Ja ei ole minul ja ei ole temal kedagi, kes meid aitaks."

Santiago on Kuuba kalur, kes käib väikese paadiga merel kalu püüdmas - vahel üksi, vahel on tal abiks poiss, kes juba 5-aastasena temaga koos esimest korda kalal käis. 

Hemingway plaan oli kirjutada mitmest suuremast osast koosnev suurromaan, ent lõpuks sündis vaid lühiromaan "Vanamees ja meri". Süzheed võib pidada lihtsaks, ent nii autor ise kui ka teised mõistsid kuivõrd olulise teosega on tegu. Santiago amet tähendab, et ta võitleb pidevalt loodusega, seda sõna otseses mõttes, ning peab lõpuks alla vanduma. Hoolimata sellest, et kaluri igapäevatöö on jaht võimalikult suurtele kaladele, on tema olemuses ja mõtetes austus mereasukate vastu, keda ta peab vast isegi inimestest austusväärsemateks. 

Lugu, mis kuuldavasti Hemingwayle romaaniks innustust andis, olevat traagilisem, ent selles teoses jääb ka kaotajale alles tema tahe ning eneseuhkus, Santiago lepib kuid ei alistu. Lõppude lõpuks, kui ta tunneb ühtekuuluvust mere ja tema asukatega, siis on loogiline, et kord jääb peale üks, kord teine, ning seekord lihtsalt oli mehe kord alla jääda.

teisipäev, 30. jaanuar 2024

Läänerindel muutusteta * Erich Maria Remarque

Lugesin 29. oktoober - 29. november 2023

"... Kantorekke on ju tuhandeid ja nad kõik olid veendunud, et nad just niimoodi, neile mugaval viisl, oma parima annavad.

Meie silmis aga seisnes just selles nende pankrot.

Nad pidanuks meile, kaheksateistkümneaastastele, olema vahendajad ja juhendajad astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Vahetevahel naersime nende üle ja mängisime neile nii mõnegi süütu vingerpussi, ent põhiliselt uskusime neid. Autoriteedi mõistega, mille kandjaks nad olid, seostus meie mõtetes suurem arusaamine ja humaansem teadmine. Kuid esimene surnu, keda nägime, lõi selle veendumuse pihuks ja põrmuks. Me tõdesime, et meie põlvkond on ausam kui nende; nad olid meist ees üksnes fraaside ja oskuste poolest. Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maaimlavaade, mida nad meile olid õpetanud. 

Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meei juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama. /.../

"Me olevat raudne noorsugu." /.../ Jah, nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."