Piirideta * Jørn Lier Horst

 

Lugesin 19.-20. detsember 2024

Wistingu sari on minu üks suuri lemmikuid, nii et kui seda loen, on alati pigem kahju, et ega seda väga kauaks enam ei jätku - suur osa lugusid on mul ilmselt juba loetud ning ka televisioonis linastunud sari nähtud... Seekord kulgeb tegevus mitte ainult Norras vaid suurema kaarega. Ja asjadel on nagu ikka kombeks, hakata selginema tasapisi, pisiseikadele toetudes.

Tundub, et kaduma on läinud norralanna, ent tema kohta järele pärima asunud sõbranna ei tea isegi naise tegelikku nime, kuivõrd nad on tuttavad internetiportaali vahendusel. Kuid selgub, et naine kasutajanimega Astria ongi kadunud ning võib olla seotud ühe ammuse kuriteo uute asjaolude väljatulekuga. Wisting leiab end peatselt koostööd tegemast hoopiski hispaania politseiga, ent niitide hargnemist jaguneb ka kodumaale.

Lars lol * Iben Akerlie

 

Lugesin 5.-6. märts 2024

Pärast suvevaheaega loodab Amanda, et tal on võimalus lähemalt suhelda Adam'iga, kellesse ta on armunud. Ning et ta saab olla heaks tugiõpilaseks mõnele toredale esimese klassi õpilasele. Kuid ilmneb, et tema klassijuhataja Janne on otsustanud anda Amandale hoopis teistsuguse ülesande - ta saab aidata klassiga liituvat uut õpilast Larsi. Poiss on teistest omavanustest veidi erinev kuna tal on Downi sündroom. Amandal ja Larsil läheb kenasti ning neist saavad head sõbrad. Kuid siiski ootavad sõprust ees katsumused, sest Amanda ei suuda olla sama sirgjooneline kui tema sõbranna Sari ning langeb omaenda otsustamatuse ning arguse võrku.

Hea ja usutav raamat sellest kuidas ka heade kavatsuste puhul võivad asjad ikkagi kehvasti välja kukkuda ning petetud usaldust on raske taastada. Ka iseendale on raske andestada, võib-olla veel isegi kõige raskem. 

Olen selle raamatu juba kord varem läbi lugenud aga ikka oli tore lugeda.

Kreenis * Jørn Lier Horst - Thomas Enger

 

Lugesin 20.- 27. jaanuaril 2024

Politseiuurija Blix on ise uurimise all ning tema tütar Iselin on raskes seisus haiglas. Viimase päeva-pooleteise jooksul on juhtunud palju ning raske on aru saada, miks täpselt. Lugeja saab korraga jälgida kahte sündmuste liini - üht hetkel toimuvat ning teist, mis on toimunud ligi poolteist päeva varem, mil oma korterist leiti mõrvatuna Blixi töökaaslane Sofia Kovic ning temaga samas korteris elanud Iselin pidi mõrvari eest põgenema.

Miks on Sofia Kovic välja otsinud vanad juhtumid, mis on juba lahendatud ning uurinud psühholoogiaraamatuid ning temaatikasse sobivaid artikleid. Mille jälile võis ta saada, et ta tapeti? Millele ja kellele võis viidata Nietzsche väide, et "koletiste jahtija peab ette vaatama, et ise koletiseks ei muutu. Hoiatus selle eest, mis inimliku kannatusega kokkupuutumine teha võib. Kui liiga kaua kuristikku vahtida, hakkab kuristik vastu vaatama."

Siin pole tegu raamatuga, mis võiks mahtuda kategooriasse "cozy crime". Blix ning temaga lähedaselt seotud ajakirjanik Emma Ramm leiavad segasest loost üha uusi jälgi, mida uurida. Kuid seekord on sündmustejadal uurija jaoks väga tõsised ning isiklikult puudutavad tagajärjed, millest ta ei pruugi kunagi toibuda. 

"Ta nägi Iselini.
Vaid mõne minuti vanust.
Tundis tema näos ära iseenda.
Tugev, vali hääl.
Esimene naeratus, hambutu suu.
Tüdruk seisis ja hoidis elutoas kõlarist kinni, kõigutades end muusika saatel.
Esimene samm.
Sammud.
Eined.
Toiduga pudistamine.
Tatilapid.
Lutt, mida ta armastas üle kõige maailmas.
Riided, mis olid liiga suured. Liiga väikesed.
Esimene koolipäev. Merete pisarad kooliõuel.
Väike laps, kes kasvas suureks.
Arenes.
Ja sai pikapeale täiskasvanuks.
Kellest sai Iselin.
Kes oli...
Blix pilgutas veel paar korda.
Ta ei langenud enam.
Pimedus laskus ta peale."

Juhtum 1569 * Jørn Lier Horst

 

Lugesin 4. - 5. veebruar 2024

Kuigi William Wisting on puhkusel, ei saa ta kuidagi asu kui tema isiklikku postkasti hakkab saabuma saatja nimeta ümbrikuid, mis sisaldavad vihjena vanade juhtumite numbreid. Tööl olevad kolleegid tegelevad parajasti kadunud naisega, kes on ilmselt tapetud. Wistingule saadetud numbrid kõnelevad samuti juhtumitest kus väärkohtlemise ja surma osaliseks said naised. Lugeja saab sündmusi kordamööda jälgida tänapäevas ning aastal 1999, mil sai surma töölt jalgrattaga koju sõitnud Tone Vaterland. Tema surmas mõisteti süüdi Tone endine poiss-sõber Danny Momrak, ent leidus inimesi, kes kahtlesid poisi süüs. Ka Danny kaitsja Cristian Bohrman tõi kohtus välja, et politsei ei tegelenud just kuigi laiapõhjalise uurimisega vaid keskendus Danny süü tõestamisele üsnagi algusest peale kui sündmuskoha uurimisel leiti tema DNA-d. Kuid advokaadi püüded näidata, et DNA olemasolu võis olla ka tõendite saastumise tulemus, jooksid tühja. Ka tol ajal kohtuprotsessi jälginud ning kajastanud nooruke ajakirjanik Ninni ei leia toetust, ehkki märkab, et mitmedki juhtumit puudutavad küsimused jäävad vastusteta.

Tegu on jälle kord ühe põneva looga ning meisterlikult kulgeva uurimisega, mida on raske käest panna. Erinevus on siin teiste juhtumitega selles, et alati pole sugugi kindel, kes neid niite siis ikkagi tõmbab. Võiks ju arvata, et Wisting ka ühel hetkel väsib ning korraks ta võibki endale mõne sellise mõtte lubada, ent selles juhtumis puutub ta kokku ka uuemate meetoditega, mis aitavad uurimise jaoks tõestusmaterjale leida ning ta mõistab neid ning suudab uurimises ära kasutada.

"Pärast hommikusööki läks Wisting aeda ja lõikas puid. Ilm oli jahe. Ta töötas aeglaselt. Kuskile ei olnud kiire. Sügiskollased lehed oli ta hunnikutesse riisunud, et need pärast ära viia.
Tulid Line ja Amalie. Lapselaps jooksis üle muru ja hüppas kõige suuremasse lehehunnikusse. Ta põtkis jalgadega ja viskas lehti üles. Wisting lõi kampa ning tõmbas rehaga lehed Amaliele üleni peale. Niipea kui tüdrukuke hunniku alla kadus, lõi ta jälle kõik laiali. /.../
"Näe!"
Amalie osutas ja hüüdis vaimustunult. Orav sibas oksal ja hüppas teisele, ronis mööda tüve üles ja kadus ladva tippu.
"Küll neid tuleb veel, kas tead," lausus Line.
Wisting ei saanud aru, mida tütar silmas pidas.
"Lehti," ütles Line ja osutas puude poole.
Oksad olid veel täis värvilisi lehti.
Wisting tõusis püsti, haaras reha ja naeratas tütrele.
"Ma tean," sõnas ta ja läks tagasi tööle. "Järgmisel aastal tulevad uued lehed ka. See töö ei saa kunagi tehtud. Teen lihtsalt, mis võimalik.""

Võtmetunnistaja * Wisting 1 * Jørn Lier Horst

Lugesin 6.- 9. jaanuaril 2024

Lõpuks on mul siis ees Wistingu sarja esimene raamat. Selles raamatus on minu jaoks tunda, et tegelased pole veel päris nii välja arendatud ja käegakatsutavad kui hilisemates raamatutes. Samas võib-olla on autor isegi kohati veidike üle pingutanud Wistingu reaktsioonidega. On mõistetav, et kuriteo lahendamine pakub ka põnevust, eriti neile, kel selle jaoks annet on, aga ma pole kindel, kas õõvastavat vaatepilti nähes uurija ikkagi naerataks... Võib-olla tõesti, tajudes väljakutse suurust ja põnevust, ent natuke kummastav on see siiski.

Ent lugu muidugi sama hea kui teised seni loetud Wistingu sarja raamatud. Uurimine keerleb oma kodust kinniseotuna ja tapetuna leitud Preben Prammi juhtumi ümber, kus pidevalt tekib uusi uurimissuundi, ent samas need ka kaovad, nii et tuleb üha uuesti otsast alustada. Kuna Prammil perekond praktiliselt puudub, sest oma vähestest sugulastest on ta ammu võõrdunud, tuleb mehe elu ja harjumuste uurimiseks otsida niite naabritelt ning hobikaaslastelt. Õnneks polnud ta siiski päris eraklik ning nii õnnestub hankida kildhaaval infot näiteks tema kaaslastelt tangoklubist ja mujalt. Lisaks oli Pramm linnuvaatleja ning tema märkmikusse talletatud lühendid ja ülestähendused pakuvad politseile parajalt peamurdmist.

Kalypso * 2 * Ingar Johnsrud

 

Lugesin 3.-7. juuli 2023

Fredrik Beier ärkab haiglas ning ei mäleta, mis temaga juhtus. Töökaaslased ning lähedased kahtlustavad, et ta proovis endale ise viga teha, ent Fredrik lihtsalt ei mäleta. Ta töötab peamiselt koos Andrease Figuerasega ja Kafa Iqbaliga nad omavahel väga ei suhtle, ehkki Fredrikul tekkisid naise vastu tegelikult tunded. Kuid kohusetunne elukaaslase Bettina ning oma pere suhtes said ilmselt tunnetest võitu ning Fredrik otsustas suhte arenemist Kafaga vältida. Tema ja Bettina juures elab nüüd ka Fredriku poeg Jacob, kellest on saanud oskuslik vioolamängija. Nüüd tuleb neil aga jälle omavahel rohkem suhtlema hakata kui ilmneb, et neile uurida antud surmajuhtumid võivad olla ja ongi omavahel seotud.

Jälle kord hargneb väiksemana tundunud juhtumist niite, mis näitavad, et tegu on suuremõõduliste, lausa mitut riiki hõlmavate mineviku- ja olevikusündmustega. Kuigi ülemus Sebastian Koss näitab Fredriki vastu üles usaldamatust, töötab uurija vaist endiselt üsnagi eksimatult ning viib ta üllatavate lõpplahendusteni. Raamatus on ka tegelasi, kes on meile tuttavad triloogia esimesest osast ("Viini Vennaskond"). Ei puudu ka huumor, mis tõsiste sündmuste taustal on abiks, et raamatu lugemist mõnuga võtta.

Raamatu pealkiri "Kalypso" on tegelikult ilmselt autori vihje kreekakeelsele sõnale, mille tähendus on "katma, peitma, varjama".

Märksõnu: Mikael Morenius, Axel Thrane, Gerda Thrane, Sindre Borch e. Kain, Lin, Pardisüda, Egon Borg, Suzanne, Agnes Ose, Staffan Häyhä, Peder Rasmussen, salateenistus, Judit Gjedde, Leonid Gusjev, Björn Bakke, major Felix Gunn, Ismacil Saleban, viirus, rõuged, peaminister Simon Riebe, Fjodor Larinov, luuraja Mink, leitnand Gudbrand Falsen, Anastassia Shanina, Aabel

Viini vennaskond * Ingar Johnsrud

 

Lugesin 25. mai - 17. juuni 2023

Fredrik Beier on kriminaalpolitseinik, kelle elu pole just kerge olnud - pärast õnnetust, kus sai surma tema noorim laps, on ta abikaasast lahku läinud ning näeb oma ülejäänud lapsi harva. Tema ema on just surnud ning suhtlus uue sõbrannaga ei paista talle ka piisavalt pinget pakkuvat. Koos tööpartneri Andreasega suunatakse Beier uurima ühe poliitiku tütre ning tütrepoja kadumist, mis esialgu ei tundu kummalisena. Tütar ongi juba mõnda aega olnud seotud kummalise kogudusega, suheldes välismaailmaga järjest vähem. Kuid siis leitakse sellesama Solro koguduse asukohast mitmeid tapetud liikmeid ning ülejäänud liikmed on mõistatuslikult kadunud. Selgub, et koguduse tegevusse kuulub nii mõndagi väga kummalist - keldriruumid, mis näevad välja pigem labori moodi ning salajased valvekaamerad Solro hoonete ümber. Kaks pastorist kogudusejuhti on kadunud, üks tapetud. 

Fredriku ja Andrease seltsi suunatakse noor pakistani päritolu uurija Kafa Iqbal, kes asub nendega koos juhtumi kallale. Tundub, et koos Fredrikuga on neil mõlemal suur anne üksikasju tähele panna ning oma vaistu järgida, ent muidugi teeb see nende elu ka kõvasti ohtlikumaks. Teine liin, mida autor lugejale pakub, kulgeb minevikus, näidates et tihtipeale on sündmuste juured päris kaugel, ulatudes mitme põlvkonna taha. Otsapidi ulatub siinne tegelaste liin Fredriku ülbe töökaaslase Sebastian Kossi vanaisa, Kolbein Ihme Monsen'ini, kes omal ajal töötas teadlasena nii Viinis kui ka Londonis, kuuludes olulistesse ringkondadesse. Uurijaid ajab segadusse ka seik, et sündmuskohtadelt ei leita tihtipeale mitte ainsatki jälge, mis võiks viia kurjategijani - isegi siis kui Fredrik ja Kafa jäävad täiesti otseselt oletetava mõrvari küüsi, õnnestub tollel enne põgenemist kõik oma jäljed kaotada. Siiski jõuavad uurijad nii palju näha ja tajuda, et tegu on suurt kasvu ja kummaliselt moonutatud näoga mehega...

Põnev ja parajalt sünge lugu, ent jällegi kirjutatud teatava humoorikuse ja inimlikkusega, mis lugemise nauditavaks teeb.

Märksõnad: Synne Jörgensen, Kari Lise Wetre, Annette Wetre, Solro Jumala Valguse kogudus, labor, Simon Riebe, Elsa, Kolbein Ihme Monsen, Staffan Häyhä, islam, pastorid, Per Olsen, Sören Plantenstedt, doktor Elias Brinch, rassihügieen, viirus, mürk, ajakirjanik Jörgen Mostu, Börre Drange, bioloogiline relv

Kättemaks * Karin Fossum

 

Lugesin 27.-28. mail 2023

Talukoha lähedal asuvast vanas roostes haagiselamust leitakse naise ning tema väikese poja surnukehad. Selgub, et need on Bonnie ja tema poeg Simon, kes palusid lähedal asuvast talust seal ööbimiseks luba. Ei talunik ise, tema pere ega poolakatest töömehed pole kedagi haagise poole liikumas näinud. Bonnie töötas vanainimeste abistajana, olles paljudele nii vaimseks kui füüsiliseks toeks ning ka nõudlikumad abivajajad polnud keegi sellised, kes tema peale viha oleks võinud kanda. Samas on Bonnie just äsja saanud õnnelikul kombel osa pärandusest ning tekib küsimus, kas keegi võis teda ning tema poega rünnata selle tõttu?

Inspektor Konrad Sejer asub asja uurima ning esialgu ei liigu uurimus eriti kusagile. Ometi leidub aeg-ajalt mõni jälg, mis lubab arvata, et lugu ehk lahenduseta ei jää. Samal ajal on võimalik jälgida nii Bonnie ja Simoni kui ka ühe teise ema-poja varasemat elukäiku. Teiseks paariks on Mass Malthe oma poja Eddiega, kes oma omapärase loomuse tõttu ei sobitu ühiskonda, kuigi on tark ja omal moel terane. 

Mõlemad pered maadlevad oma raskustega. Kuna autor on traagilise ja kurva mõrvajuhtumi toimumise paigutanud kohe raamatu algusesse, on tulevaid sündmusi juba teades eriti kurb ja südantlõhestav jälgida Bonnie ning Simoni toimetusi ning Massi ja Eddie elu, mis mõlemad kulgevad vääramatult omas suunas. Hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud.

Varjusurm * Thomas Enger

Lugesin 31. jaanuar -  5. veebruar 2023

Mis juhtus ajakirjanik Henning Juuliga? See on ehk esimene küsimus, mille kallal lugeja juurdlema hakkab ning mõistab üsna ruttu, et meest on mõned aastad varem tabanud tõsised kannatused, millest ta senimaani pole üle saanud. Nüüd on aga tal aeg uuesti tööle naasta ning kohe esimesel tööpäeval kistakse ta mõrva kajastamisse. Tema lähedaseks töökaaslaseks osutub keerukal kombel Iver Gundersen - ajakirjanik, kes nüüd on koos Henningu eksabikaasa Noraga. Lisaks on Henningu ülemuseks saanud Heidi Kjus, keda Henning ise vaid mõned aastad varem ajakirjanikutöösse sisseelamisel juhendas.

Toimunud mõrv on jõhker ning selle üksikasjad näivad osutavat mõrvatud naise elukaaslasele, Mahmoud Marhonile, kes koos oma venna Tariq'iga on Pakistanist Islamabadist Norrasse tulnud. Otsustades Tariq'ilt täpsemalt tema venna kohta uurida, satub Henning Juul otse tegevuse keskpunkti ja kardetud kõrilõikajate huviorbiiti.

Usaldades oma instinkti, kipubki Henning pidevalt sattuma just sinna, kus on parajasti kõige ohtlikum, ent samas ka kõige vihjeterohkem. Ta vestleb mõrvatud Henriette juhendaja Yngve Foldvikiga ning tüdruku sõbranna Anettega ning avastab huvitavaid kokkusattumusi, millest võib ka politseile mõrva uurimisel abi olla.

Vahelduseks on hea lugeda krimiraamatut, kus peategelaseks pole politseiuurija või uurijate meeskond. Ent muidugi mõista on antud juhul seega jämedam ots ning arukus ja intuitsioon pigem kuhjaga Henningu poolel. Samas on ajakirjanikul ka politseis keegi, kes talle vihjeid annab, nii et mõnes mõttes toimub kuriteo lahenduse leidmine ikkagi otsapidi koostöös ametlike jõududega. Lihtsalt Henning Juul jõuab alati sammuke varem lahendusteni ning asetab end seeläbi ohtlikule positsioonile. Teisest küljest aitab kaasakiskuv juhtum teda ka tagasi ellu, mille eest ta on viimase kahe aasta jooksul oma korterisse varjunud. 

Jørn Lier Horst - DREGS

 

23.-30. jaanuar 2021

Tükk aega ei saanud ma nagu õieti aru, mis raamatu kaanepildil on... aga kogu seekordne lugu ongi selline, hiilivalt õõvastav. Sain raamatu loetud vist juba jaanuaris, ent postitus on veninud. Tavaliselt juhtub ikka nii, et olen kaasahaaravate raamatute puhul sellises hoos, et kukun juba järgmist raamatut lugema ning siis on eelmisest järjest raskem kirjutada...

Rannalt leitakse üksik spordijalanõu ning lähemal vaatlusel selgub, et selles on ka jala jäänused. Kui algselt loodetakse, et ehk on läheduses aset leidnud mõni paadiõnnetus, kaob see lootus järgmiste leidude väljailmumisel, või pigem siis... väljaujumisel. 

Uurimine näitab, et tegelikult on viimase aasta jooksul kaduma jäänud päris mitmeid inimesi, kelle kadumise puhul pole põhjalikumat info kogumist toimunud. Niidid, mis hakkavad hargnema, on algselt üsna seosetud, ent head uurijad ei jäta muidugi mõista midagi kahtlast kahe silma vahele ning nii hakkab leiduma järjest uusi juhtlõngu. Inspektor Wistingu liini kõrval jookseb jälle kord tema tütre Line lugu, kes on otsustanud intervjueerida vanglas karistust kandnuid, et mõtiskleda vanglakaristuse kasulikkuse või kahjulikkuse üle.

Kui peaks ise tõlkima, oleks juba peakirjaga ("Dregs") raskusi. Ka loo sees kordub sõna minu arvates mitmes kohas ning mitte alati täpselt sama tähendusega. See võiks olla jäänused, põhjakiht (ka näiteks siis ühiskonna põhjakiht), kohvipõhi, setted vms. 

Tegin just ka endale Goodreads konto ning sattus nii, et selle raamatu kohta tuli esimene postitus: https://www.goodreads.com/review/show/3929199395

Apelsinitüdruk * Jostein Gaarder

 

Lugesin u28. juuni - juuli algus 2021

Järgmine raamat seeriast - "laena raamatukogust lastele ning seejärel loe ise" :)

Aga mul pole enamasti põrmugi kurb meel seda teha, sest enamus lastele ja noortele kirjutatud raamatuid on head, võib-olla isegi paremad kui täiskasvanute omad. Millegipärast on minusse vahel tekkinud veendumus, et lastele pole mõtet halbu raamatuid kirjutada - sel juhul nad lihtsalt ei loe neid. Täiskasvanud vahel vist ikka loevad, mingist imelikust kohusetundest. Või soovist veenduda, et raamat ikka oli lõpuni sama halb. Või soovist teada saada, et äkki kusagil siiski toimub mingi muutus, või et äkki on halval kirjutusviisil / süzheel / millel iganes, siiski oma mõte või eesmärk?

Aga jah, raamat "Apelsinitüdruk" seisis juba tükk aega mu tütre lauanurgal, kuni ma mõtlesin, et enne raamatu tagasiviimist tuleks ta ikkagi läbi ka lugeda. Pealegi pole ta kuigi pikk - 148 lehekülge. Mis samas ühe kirja kohta oleks päris korralik pikkus - ning suur osa sellest raamatust ongi kiri. Isa kiri pojale, keda tal polnudki võimalik n.ö suurena tundma õppida. Peategelase Georgi isa nimelt jääb haigeks ning sureb kui poiss on alles 4-aastane. Nüüd on Georg 15-aastane ning saab lõpuks kätte kirja, mille tema isa on peitnud vana lapsevankri voodri vahele, et see hiljem leitaks. 

Millest või kellest ta siis kirjutab? Apelsinidest ja tüdrukust ehk apelsinitüdrukust? Kes ta on ning mis seos on sellel Georgi ning tema isaga? Ega ma hästi ei tahagi vastust siia ära kirjutada, pigem võin öelda, et tegu on järjekordselt väga hea raamatuga, mis toob kaks põlvkonda - isa ja poja - üksteisele palju lähemale. Siin on palju häid mõtisklusi. Mitu mõnusat laenu näppaksin ka siia blogisse:

"Ajakirjanikke ja lapsevanemaid ühendab see, et nad on ühtmoodi uudishimulikud. Ning poliitikuid ja lapsi ühendab see, et mõlemaid tabavad pidevalt valusad küsimused, millele pole alati kerge vastata."

...

"Ma olin lihtsalt vapustatud, olin kurnatud, olin küllastunud. Olin kogenud midagi imepäraselt mõistatuslikku, millest võisin toituda veel kuude kaupa. Mõtlesin, et saan temaga täiesti kindlasti veel kokku. Meid ohjasid mingid võimsad, aga samas seletamatud jõud.

Ta oli võõras. Ta pärines kaunimast muinasjutust kui meie oma, kuid tal oli õnnestunud siseneda meie tegelikkusesse. Võib-olla seepärast, et tal oli siin tähtis ülesanne, võib-olla pidi ta päästma meid sellest, mida mõned nimetavad halliks argipäevaks. Senini polnud ma seesugustest päästeretkedest midagi kuulnud. Olin uskunud, et leidub vaid üksainus olemine ja tegelikkus. Kuid leidus vähemalt kahte liiki inimesi: Apelsinitüdruk ja meie teised."

...

"Me ei saa valitseda teineteise minevikku. Küsimus on selles, kas meil on ühine tulevik."

...

"Võib-olla ei suuda miski võistelda läheduselt kahe pilguga, mis kohtuvad teineteisega kindlalt ja otsustavalt ning lihtsalt keelduvad haaret lõdvendamast."

Väga vahvad on peategelase kirjeldused oma lähedaste kohta. Näiteks:

"Vanaema saab varsti seitsekümmend ning on olnud enamiku elust lauluõpetaja. Ta armastab igasugust muusikat, kuid üle kõige hindab ta Puccinit. Vanaema on teinud oma eluülesandeks panna mind armastama "Boheemi", kuid ausalt öelda on itaalia ooper minu arust liiga lääge ning "Boheem" pole mingi erand - see on üks õnnetu segu armastusest ja tuberkuloosist. /.../ Tugevaim külg: vanaema teab kõikide linnuliikide nimetusi ja seda, kus nad pesitsevad. Nõrgim külg: ta ei suuda (kahjuks) teha süüa, laulmata sealjuures mõnda Puccini aariat. Ma pole püüdnud teda sellest võõrutada, ausalt öeldes pole üritanudki, sest vanaema teeb väga hästi süüa. Lemmikütlus: "Istu siia, Georg, siis saame natuke juttu ajada."

....

"Aina sagedamini kasutasime asesõna "meie". See on üks kummaline sõna. Öeldakse, et homme teen seda või teist. Või küsitakse teiselt, see tähendab "sinult", mis tal kavas on. Sellest pole raske aru saada. Aga järsku öeldakse "meie" ja seda suurima enesestmõistetavusega.

"Kas sõidame laevaga saartele ujuma?"

"Või jääme hoopis koju lugema?"

"Kas see etendus meeldis meile?"

Ja siis ühel päeval: "Me oleme õnnelikud!"

Kasutades asesõna "meie", seome ühise tegevusega kaks isikut, justkui moodustuks neist üks liitolend. Paljudes keeltes on olemas omaette grammatiline vorm, mida kasutatakse kahe - ja ainult kahe - isiku kohta. Seda vormi nimetatakse duaaliks ehk kaheks jagatavaks. Minu arust on see üks kasulik määratlus, sest vahel ei olda üks ega mitu. Ollakse "meie kaks", otsekui oleks see "meie" lahutamatu. Selle kasutuselevõtuga kaasnevad just nagu võlukepi viipel mõned muinasjutulised reeglid. /.../ Kui me kasutame duaali ehk kaksust, oleme seega kehtestanud mõned päris uued reeglid. "Lähme jalutama!" Nii lihtne, vaid kaks sõna ja sellest hoolimata kirjeldavad need üht sisukat tegevust, mis puudutab süvitsi kahe inimese elu maailmas. Ning energia säästmisest võime seejuures kõnelda rohkem kui ainult sõnade arvu suhtes."

Üks oluline tegelane Georgi isa jutustatud loos on ka Hubble'i teleskoop, mis kirja kirjutamise ajal oli juba tiirlemas orbiidil ümber maakera, ent defektiga. Selleks ajaks kui Georg kirja luges, oli defekt parandatud, see oli aga poisi jaoks suur üllatus, et isa teleskoobist kirjutas, kuna see oli ta tema enda jaoks väga huvipakkuv teema, millesse ta süvenenud oli. Isa kirjutab nii:

"Vahel mõtlen, et kosmoseteleskoop on nagu Universumi Silm. Sest silm, mis näeb kogu universumit, võib teatava õigusega kutsuda ka Universumi Silmaks. Saad sa aru, mida ma mõtlen? Universum ise on ju sünnitanud selle uskumatu instrumendi. Hubble'i teleskoop on kosmiline meeleorgan.

Mis on küll see suur muinasjutt, milles me elame ja mida igaüks meist saab kogeda ainult lühikese aja jooksul? Võib-olla aitab kosmoseteleskoop meil ühel päeval paremini mõista selle muinasjutu olemust. Seal kaugel galaktikate taga leidub ehk vastus küsimusele, kes on inimene..

Mulle tundub, et olen selles kirjas mitu korda kasutanud sõna "mõistatus". Katset universumi mõista saab vahest võrrelda sellega, kui püütakse panna kokku ühe suure mosaiikpildi kõik tükid. Muidugi on see samavõrd mentaalne ehk vaimne mõistatus ja võib olla, et vastus sellele küsimusele peitub meis enestes, sest me oleme ju siin. Me olemegi see universum.

Võib-olla pole meie loomine veel valmis. Loomulikult pidi inimese füüsiline areng eelnema vaimsele. Ehk on selle universumi füüsiline olemus vaid midagi välist, üksnes tarvilik materjal maailmakõiksuse enesetunnetuseks."

Georgi isa kirjutab veel:

" Mulle on see siin alati olnud üks võlumaailm, juba sellest ajast saati, kui olin õige väike, ja ammu enne seda, kui hakkasin Oslo tänavatel ühe apelsinitüdruku järel spioneerima. Tunnen sisimas ikka veel, et olen näinud midagi, mida pole näinud keegi teine. Seda tunnet on raske lihtsate sõnadega kirjeldada, kuid kujutle õige seda maailma enne kogu moodsat viginat loodusseadustest, evolutsiooniõpetusest, aatomitest, DNA-molekulidest, biokeemiast ja närvirakkudest - jah, enne seda, kui too maakera hakkas pöörlema, enne, kui see vähendati planeediks maailmaruumis, enne, kui uhke inimkeha jagati südameks, kopsudeks, neerudeks, maksaks, ajuks, vereringeks, lihasteks, maoks ja soolikateks. Räägin ajast, mil inimene oli inimene, see tähendab terviklik ja uhke inimene, ei rohkem ega vähem. Siis polnud maailm muud kui sädelev muinasjutt."

...

"Ära tule ütlema, et loodus pole ime. Ära tule mulle ütlema, et maailm pole muinasjutt. Kes pole seda enesele tunnistanud, ei taipagi seda võib-olla enne, kui muinasjutt on kohe läbi saamas. Siis antakse inimesele nimelt viimane võimalus rebida eest silmaklapid, viimane võimalus hõõruda üllatusest silmi, viimane võimalus pühenduda selle imele, millega tuleb peagi hüvasti jätta ja sellest lahkuda."

Georg ise mõtiskleb nii: "Elu on lühike kõigile nendele, kes saavad tõesti aru, et kogu maailm saab ühel päeval lõplikult otsa. Kõik inimesed ei saa sellest aru. Mitte kõigile pole antud mõista, mida tegelikult tähendab olla igavikuks kadunud. Liiga palju sebimist ei lase meil jõuda sellele äratundmisele ja nii möödub tund tunni, minut minuti järel."

Ja lõpetuseks: "Elu on hiiglaslik loterii, kus nähtavaks saavad ainult võiduloosid. Sina, kes sa seda raamatut loed, oled üks niisugune võiduloos. Lucky you!"

......................

Tutvustus Rahva Raamatu lehelt: https://www.rahvaraamat.ee/p/apelsinit%C3%BCdruk/1228551/en?isbn=9789985042069

„Minu isa suri üksteist aastat tagasi. Olin siis alles neljane. Ma ei uskunud, et kuuleksin temast veel midagi, kuid nüüd kirjutame koos raamatut.“

Raamatu minategelase Georgi elus paistab olevat kõik tavaline: tal on ema ja kasuisa ja väike õde, koolis läheb tal hästi ja tema eriline huvi on astronoomia. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtub aga midagi tavatut: kaua tööriistakuuris seisnud punase lapsevankri voodri vahelt tuleb välja kiri, mille on Georgile kirjutanud tema isa enne oma surma. Kirjas jutustab isa loo salapärasest Apelsinitüdrukust ja esitab Georgile küsimuse, mis noormehe elu põhjalikult sassi lööb.

Jostein Gaarder (snd 1952) on tänapäeva Norra kõige kuulsam kirjanik. Tema menuromaan „Sofie maailm“ on tõlgitud 60 keelde ja seda on müüdud 40 miljonit eksemplari. Peale filosoofia ajaloost jutustava „Sofie maailma“ (1996) on Jostein Gaarderilt eesti keeles ilmunud „Vita Brevis“ (1999), „Saladuslik jõulukalender“ (2000) ja „Mängukaartide saladus“ (2000). 2003. aastal kirjutatud noorteromaan „Apelsinitüdruk” on nüüdseks tõlgitud enam kui 40 keelde ning see kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust.

When It Grows Dark - Jørn Lier Horst

 

Kuna kõiki Jørn Lier Horsti raamatuid pole veel eesti keelde tõlgitud aga Wistingu seeria mulle väga meeldib, otsustasin katsetada ka inglise keeles lugemist. Eriti pärast seda kui raamatu "Salatuba" tõlge mind parajalt pahandas. Inglisekeelse tõlke autor Ann Bruce on aga oma tööd väga hästi teinud, nii et "When It Grows Dark" on ka nendele sobilik, kes muidu pole ehk palju võõrkeeles lugemist ette võtnud. See lugu pole ühtlasi ka nii pikk, et juba alguses raamatu paksus liigse hirmu peale ajaks, lugemine edenes päris heas tempos.

Lisaks muule on raamat väga tore selle poolest, et see hüppab tagasi aega, mis Wisting polnudki veel kriminaaluurija. Ta on värske noor politseinik - just avastamas oma ametis kõike, mis teda rohkem huvitab ning mille peale tal ka annet ilmneb olevat. Tema pereelu on samuti omamoodi alguses - kaksikud Line ja Thomas on 6-kuused ning kuigi nendega tegeleb suuremalt jaolt abikaasa Ingrid, üritab Wisting nii palju abiks olla kui ta oma tiheda töögraafiku kõrvalt jõuab. Samas on ta pidevalt öövalves ning mitmekordsetes vahetustes kuna pere majanduslik seis nõuab seda.

Ehkki Wistingul puudub veel kriminaaluurimuse kogemus, avastab ta üsna ruttu, et kuritöödega seotud mõistatused ja saladused pakuvad talle enamat kui tavapärane patrullimine. Kuid ta suudab ka oma igapäevases politseitöös jõuda selliste lahenduste ja tulemusteni, mis näitavad tema analüüsioskusi ja head pealehakkamist, soovi olukordi lahendada ning mõista asjade toimumise põhjuseid. Juhtumid, mis seekord peamurdmist nõuavad, on põnevad ning üks neist jaotub oma tegevuse ja mõistatustega väga pika ajalise perioodi peale.

Vanast kuurist leiab Wisting kuuliaukudega auväärse auto, mille puhul kõik viitab sellele, et autojuht ei pääsenud tulistamisest eluga. Kes oli see autojuht, kellele kuulus vana auto ning miks seda sündmust on nii pikalt varjatud? Need on küsimused, mis võidavad Wistingu tähelepanu ning nõuavad vastuste otsimist, isegi kui see toimub tema vabast ajast ning lisaks muudele kodustele ning töistele kohustustele ehk patrullimistele ja öövalvetele.

Soovitan soojalt - hoolimata sellest, et võõras keeles, oli raamat nii põnev, et väga pikaks ajaks teda jälle kord ei jätkunud :)

Siin ka väikene ülevaade tegevustikust, inglise keeles:

Stavern 1983: Christmas is approaching, snow is falling heavily, and a young ambitious policeman named William Wisting has just become the father of twins. After a brutal robbery he is edged off the investigation by more experienced officers, but soon he is on another case that is not only unsolved but has not even been recognised as murder. Forgotten in a dilapidated barn stands a bullet riddled old car, and it looks as if the driver did not get out alive. This case will shape William Wisting as a policeman and give him insight that he will carry with him for the rest of his professional career: generations form an unbroken chain.

JAHIPENID - Jørn Lier Horst

 

Politseiinspektor Wistingu sarja raamatutega olen tuttav mõned aastad ning alguses ei arvanud ma, et nad võiksid sõltuvust tekitada. Ostsin mõned, lugesin läbi ning kinkisin edasi, nüüd on aga kahju, et ei saa neid kohe kui tahtmine tekib, omaenda riiulist võtta. 

Kõige rohkem sõltuvust tekitav ilmselt ongi see, et Jørn Lier Horst suudab oma peategelase kirjutada väga sümpaatseks, näidates nii tema mõtteid kui ka pereelu, sukeldumata neisse siiski ülearu, nagu austades lugeja aega ja tähelepanu. Kusagil pole selliseid kirjeldusi, mis näiksid kohatäitena. Mõtted ja juhtumused, mis alguses võib-olla näivad juhuslikud, põimuvad tavaliselt alati kuidagi raamatu sündmustega ja võivad aidata jõuda lõpplahenduseni. 

Mitmes raamatus kerkib üles, miks politseiinspektor seda rasket tööd teeb, tuues sageli ohvriks kogu oma aja ja energia. Kuigi William Wisting otsib õiglust ning püüab leida üles need, kes kuritegudega on toime tulnud, ei ole tema olekus viha või agressiivset hukkamõistu. Ta püüab aru saada ka kurjategijatest. 

"Oma töös uurijana oli ta rääkinud paljude inimestega, kes olid korda saatnud tõsiseid kuritegusid. Olnud neile lähedal ja lasknud neil rääkida, mida nad teinud olid. Need teadmised ja arusaamine, mis see talle andnud oli, oli ka paljastanud palju selle kohta, mida tähendas olla inimene, Ta oli avastanud, et kõik inimesed kardavad sügaval sisimas üksi jääda. Kardavad üksindust. Kõigil oli vajadus, et neid kuulataks."

"Jahipenid" on kindlasti sünge selles uuritavate kuritegude poolest kuid autor ei rõhuta seda süngust. Soojust lisavad Wistingu ja tema tütre Line usalduslikud suhted ning raamat on mõnusalt loetav. Esile kerkib esile üks vana juhtum, millele omakorda järgneb sellele sarnanev uus sündmus - noore neiu kadumine. Lugeja, kes on mõistagi Wistingu poolt, saab siin kõvasti põnevil olla, sest selle asemel, et sümpaatne politseiinspektor saaks rahulikult keskenduda uuele juhtumile, süüdistatakse hoopiski teda ennast. Nimelt paistab, et vana juhtumi uurimisel on tehtud vigu, mis lubavad ammu toimunud kuriteos süüdi mõistetud mehel nüüd omakorda politsei peale kaebus esitada... Autor suudab jällegi näidata Wistingu süüdistusega kaasnevaid tundeid ja mõtteid väga ehedalt ja nii on raamatu algust võib-olla raske lugeda. Ent nagu ikka, hakkavad asjad tasapisi arenema ning põnev lugu haarab kiirelt kaasa!

SALATUBA - Jørn Lier Horst

Tellisin veidi aega tagasi veel viimased eestikeelsed Jørn Lier Horsti raamatud, mida ma lugenud polnud ning lugesin mõnuga, kuni... jõudsin raamatuni "Salatuba". 

See peab vist olema nagu kiuste, et just ühes oma postituses olin kriitiline ja leidsin, et tõlkijad teevad üldiselt tublit tööd ning pole põhjust pisiasjade kallal nuriseda. Ja suures osas kindlasti teevadki head ja põhjalikku tööd, ent see raamat on kahjuks erand, sest nii paljude vigade ja ebatäpsustega tõlget pole ma juba ammu kohanud. Teeb kohe kurvaks, sest iga natukese aja tagant katkestab see raamatusse süvenemist. Ning samuti ajab pahaseks, et rikutakse ära raamat, mis originaalkeeles on kahtlemata hästi kirjutatud. Mina ei näe kahjuks sellele mingit vabandust, et teise inimese töö sedasi ära rikutakse. Tegu on selgelt pooliku tõlkega, mille puhul tahaks teada ka, kas toimetaja selle üldse läbi lugeski ning kui luges siis kas tõesti nii pealiskaudselt.

Kahju on nii kriitiline olla aga pettumus oli suur. Autori fännidele ei soovita seda raamatut kindlasti mitte ning nendele, kes veel Jørn Lier Horsti raamatutega tuttav pole, veelgi vähem... Ükskõik milline teine tema raamat on parem. Ausalt öeldes ei mäleta, et üheski varasemas teoses oleks kasvõi üheainsagi trükivea leidnud, ent siin on nii trüki-, hooletus- kui ka otseselt tähendusega seotud vigu, nimede äravahetamist, arusaamatuid lauseid...

Aitab aga küll juba. Ühesõnaga - valigemõniteineraamat! Iseenesest on lugu endiselt põnev, nagu varasemad Wistingu sarja raamatud, nii et teisest küljest, kui olla vigade suhtes paksu nahaga, võib ikka lugemise ette võtta. Aga siis vast pigem laenata raamat, sest mul on ausalt öeldes selle puhul küll rahast kahju - tunnen, et selle tööga jooksid küll mitmed tegijad "lati alt läbi" ning nii ikka ei tohiks! Just see soojus, mis varasemates raamatutes on, kaob ka ära... pole seda mõnusat, äratuntavat isiklikku õhkkonda.

TALVEKS SULETUD - Jørn Lier Horst

 

 

Eesti lugeja saab sarja kuuluvaid raamatuid vahel lugeda üsna suvalises järjekorras. Tagantjärele ei mäletagi, millist sarja raamatutest ma esimesena lugesin (ning nüüd võiks ka juba uuesti lugeda)... Igal juhul olid esimeste hulgas "Salatuba", "Koopamees" ning seejärel tulid juba "Katariina kood" ning koos Engeriga kirjutatud "Nullpunkt". Veidi aega tagasi hankisin "Jahipenid" ning siis tuli äkki hoog peale ning tellisin mitu raamatut juurde, lõppeks otsustasin, et tuleb siiski Wistingu lugusid ka inglise keeles lugeda kuivõrd eestikeelseid tõlkeid veel tehtud pole...

Niisiis on selles raamatus (nagu ka alapealkiri ütleb) tegu järjekordse politseiinspektor William Wistingu looga. Inspektor Wisting on juba kogenud uurija, ent see pole vähendanud tema heatahtlikkust ning usku inimestesse. Tal on lesk, kellel on kaks täiskasvanud last - Line ja Thomas. Kuna tütar Line on ajakirjanikuna sageli krimiuudistele keskendunud, juhtub sageli nii, et isa ja tütre uuringud kulgevad paralleelselt ning ristuvad lõpuks, varem või hiljem. Wistingul on ka elukaaslane, Suzanne, kellega nad on mõned aastad koos olnud.

Üks Wistingu mõtisklus raamatust:

"... Ta mõtles, et elu oli kõige parem siis, kui ta tegeles millegagi, millel tundis olevat tähtsust. Kui ta sai mõtetel ja tegudel lasta koostööd teha, teades, et kogu selle töö tulemusel miski muutub. See andis talle usku, et see, mida ta tegi, aitab maailma paremaks muuta."

Lugedes kunagi kellegi kommentaare selle raamatu kohta sain aru, et ehkki mul on selle sarja suhtes omad ootused, pole mul selle suhtes nõudmisi. Võib-olla on olnud hea, et ma pole neid lugusid lugenud liiga lähestikku läbi ning pole tekkinud mingit eelarvamust, kuidas ja kui kiiresti minu arvates peaks sündmustik kulgema või mida üks või teine tegelane peaks tegema. Kuna Jørn Lier Horst on ise asjatundja siis paratamatult tahaks uskuda, et just nii võiks mõni lugu kulgeda ka päriselus. Iga lugu oma kiiruse, sündmuste ning isa-tütre liini vaheldumise mõttes erinevalt. Elu ju ongi selline, mitte süstemaatiline, ühest kindlast punktist teise ja kolmandasse ainiti sarnaselt kulgev jada. 

Selles loos saab kõik alguse suvilatesse sissemurdmistest, ent üsna kohe on näha, et lugu on kõvasti tõsisem. Nimelt leitakse ühest suvilast mõrvatud mees, mustas maskis. Ent see on alles algus. Eestlase jaoks on võib-olla mõneti mõtlemapanev seekordse juurdluse seotus Leedust pärit jõuguga, keda uurija Wisting suudab lõpuks näha ikkagi rohkem inimestena kui kurjategijatena. Ehkki Wistingu tütar Line on selle juhtumi ajal puhkusel, mängib ta ka selles raamatus oma osa, mis kulgeb juurdlusele palju lähemal kui tema isa seda sooviks. Line jaoks toimuvad juurdluse kulgemise ajal olulised muutused ka isiklikus elus, kus ta püüab oma elukaaslase Tommy suhtes selgusele jõuda.

Endiselt areneb kõik selles loos peamiselt tasahilju aga ka kiiremat ja plahvatuslikumat tegevust leidub ka. Mulle see stiil meeldib. Ikka tasa ja targu, läbimõeldult, aga kui vaja, siis ka kiirelt reageerides. Ainuke viga on, et raamat kipub liiga kiirelt otsa saama!