Trifiidide päev * John Wyndham

 

Lugesin 12.-18. juuli 2022

Raamat, mis haarab algusest peale ning tundub oma kirjeldustes väga ajakohane. Eestlase jaoks on ehk võõraski mõelda, et raamat on ilmunud juba 1951. aastal. Võib-olla jääme me südames tihtipeale metsa- ja maarahvaks ning linnade eksisteerimine ja tavapärasus pole imelikul kombel minu jaoks igapäevaselt iseenesestmõistetav. Suviti kätt mulda pistes ning ka muul ajal tegelikult (eriti praeguses olukorras kus toimetulek maailmas ning toiduga seonduv on hapras tasakaalus) leian end ikka mõttelt, kuidas inimkond toime tuleks kui meie süsteemid ja elukorraldus ühel või teisel põhjusel kokku kukuks. Võrreldes ajaga, mil igaühel oli näiteks maal sugulasi ning ka endal ehk kusagil maalapike, tekib küsimus, et kuidas me praeguselgi ajal hakkama saaksime?

Kuna esimese väljaande kujundus on nii kõnekas, lisan siia ka selle ning lingi, kust saab väljaande kohta inglise keeles lisainfot.

Peategelane Bill Masen viibib haiglas, kuhu ta on sattunud trifiidi salvamise tagajärjel. Maailmas on see uudne taim järjest rohkem levinud, sest sellest toodetakse väärtuslikku õli. Kuid salapärane taim peidab endas palju enamat - ta on lihatoiduline, võimeline mürgiselt salvama ning teatud vanusesse jõudnuna suudab oma juured maast lahti rebida ning taaruval moel ringi liikuda. Ühel õhtul näeb terve maakera elanikkond kaunist rohekate komeetide sadu, millel on katastroofilised tagajärjed - inimesed jäävad pimedaks ning järgmisel päeval on inimkond äkitselt kaitsetu ning seega suures osas hukule määratud. Tekib kaos ja vaid üksikud, juhuse tõttu komeedisadu mitte näinud, on säilitanud nägemisvõime. Sealhulgas ka raamat peategelane, kellel on trifiididega varasemaid kogemusi nii isiklikus elus kui ka tööalaselt.

Ka Josella Playton on juhtumisi nägija ning Bill päästab ta jõhkra mehe käest, kes on naise kinni võtnud plaaniga, et too peab talle edaspidi silmade eest olema. 

Kuigi alguses valdab peategelast muuhulgas ka omalaadne vabanemisetunne, saab ruttu selgeks, et uutmoodi maailm on ikkagi üsna hirmus paik ning allesjäänutel tuleb teha tõsiseid valikuid, et ellu jääda. 

Lisan siia ka tõlkija Aivo Lõhmuse lühitutvustuse autori kohta.

John Wyndham, kodanikunimega John Benyon Harris sündis 1903. aastal Inglismaal Edgbastoni väikelinnas. 1911. aastal kolisid ta vanemad Birminghami. sealtpeale vahetas tulevane kirjaqnik sageli elukohti ja õppis mitmetes koolides, tema haridustee tipnes Bedales Schooliga, kus ta õppis aastail 1918-1921. Pidanud väga erisuguseid ameteid põllumehest reklaamiagendini, hakkas John Benyon Harris 22-aastaselt kätt proovima lühijuttude kirjutamisega. Alates 1930. aastast avaldas ta mitmete pseudonüümide all rohkesti jutustusi ja kriminaalromaane põhiliselt USA väljaannetes. Sõja puhkedes teenis kõigepealt tsiviilkaitses, seejärel tegevarmees. Pärast sõda naasis kirjanikutöö juurde, valides alaliseks elukohaks Petersfieldi.

1946. aastal, pärast oma lemmikkirjaniku Herbert Wellsi surma võttis John Benyon Harris käsile uue zhanri ning saavutas menu juba oma esimese ulmeromaaniga "Trifiidide päev" (The Day of the Triffids). See ilmus 1951. aastal John Wyndhami autorinime all, millele kirjanik sealtpeale truuks jäi.

Truuks jäi John Wyndham ka ulmekirjandusele. Kuni oma surmani 1969. aastal avaldas ta ühtekokku kaheksa romaani, käsitledes neis põhilise probleemina kontaktide võimalusi ning võimatusi inimkonna ja testest maailmadest pärit tulnukate vahel: "Kraken ärkab" ("The Kraken wakes", 1953), "Krüsaliidid" "The Chrysalids", 1955), "Taassünd" ("Re-birth", 1955), "Midwichi käod" ("The Midwich Cuckoos", 1957), "Tõuge väljastpoolt" ("Outward Urge", 1959, koos Lucas Parkesiga), "Häda samblikuga" ("Trouble with Lichen", 1960) ning "Tsurr" ("Chocky", 1968). Kolme jutukogu lühijuttudes on vaatluse all enam-vähem samad probleemid, kuid sageli ka humoristlikust vaatevinklist nähtuna: "Jizzle, 1954, "Ajaseemned" ("The Seeds of Time, 1956), "Tema tavade kohaselt" ("Consider her ways", 1961).

Päikeseõde * Lucinda Riley

Lugesin 2.-7. märts 2022

Pikk ja kaunis tumedanahaline Elektra on õdedest kõige noorem ning ilmselgelt ka kõige särtsakam. Kui viis vanemat õde, kes temaga koos Shveitsis, Atlantiseks nimetatud kodus üles kasvasid, on leidnud oma juured ning kutsumuse, rabeleb Elektra elu eest võrgus, mille ta on osaliselt ise loonud. Temast on saanud maailmakuulus modell, kes elab New Yorgis, kuid ta elu on tühi ning lohutust ja rahustust pakuvad hetkeks vaid alkohol ning uimastid. Ka Pa Salt'i, tema kasuisa poolt mõnes mõttes päranduseks jäetud kiri, ootab veel avamatuna, vahepeal on Elektra selle lausa ära kaotanud, ent siis leiab õnneks siiski jälle üles...

Paraku ei saa kuidagi mööda sellest, et mõned kohad raamatus hüppavad praegu, Ukraina sõja ajal lausa teravalt silma. Siin räägitakse Hitlerist, ent paraku on tema ja praegusaja despootide vahele juba ammu võrdusmärk pandud...

"... see mees on psühhopaat, sõna otseses mõttes. Ühesõnaga, talle on võõrad süü- ja häbitunne ning tõenäoliselt ei kavatse ta kinni pidada ühestki kokkuleppest, mille ta ise on sõlminud."

Aga tegelikult on selles raamatus väga suur rõhk sõltuvusest jagusaamisel, enese otsimisel. Ning selgub, et Elektra lugu on seotud kauge, kuuma ning eksootilise Aafrikaga, täpsemalt Keeniaga, kuhu satub Ameerikast pärit noor naine nimega Cecily. Nii et mõnes mõttes on see lugu värskendav, veidi teistsugune. Siiski ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest, et kas ikka peavad kõik selle sarja õed olema juurtega, mis seovad neid ilmtingimata mõne kuningapere või kuulsusega... Oehh, ju vist nii lihtsalt on. Loodan, et sellele leidub viimases raamatus mingi üliloogiline seletus, ehkki mul endal on tunne, et minu enda jaoks sellist seletust küll kusagilt ei leidu. Pole võimalik... või... on??

Kuid raamat on kirjutatud mõnusas stiilis, ei oskagi arvata, kas on autori lähenemine ka järjest kodusemaks saanud või ongi siis iga järgmise raamatuga stiil omal moel hoo sisse saanud. Või ongi ka autor järjest mõnusamini ja loomulikumalt suutnud inimeste mõtteid ja elu-olu kajastada. Igal juhul tunduvad tegelased siin järjest rohkem "elusatena", "päris" inimestena, hoolimata sellest, et üks neist on supermodell, kelle elu võib olla nii muinasjutuline kui ka muinasjutuliselt hullumeelne...