Hiljem * Stephen King

 

Lugesin 16.-18. novembril 2023

Jamie Conklin elab koos oma emaga elu, mis kipub võtma pigem käänulisi teid. Isa kohta ei tea ta midagi ning tema ema Tia teeb oma parima, et nende väike pere toime tuleks. Tema juhtida on onu Harry asutatud Conklini Kirjandusagentuur, mida too siiski pikalt juhtida ei saanud, sest Harryt tabab varane Alzheimer. Kuigi kirjastusel on oma staarautor Regis Thomas, kes neile kenasti oma Roanoke'i raamatusarjaga raha sisse on toonud, tabab Harryt ja Tiat lisaks majanduskrahhile halb õnn investerrimismaailmas.

Kuid Jamie on poiss, kes polegi tavaline, kuna ta suudab näha midagi, mida teised inimesed ei näe. Esimene tõsine mälestus sellest on tal eelkoolieas, mil ta näeb hukkunud jalgratturit, ehk siis võiks öelda, kujutist tema kehast, seismas hukkunud surnukeha kõrval. Kuigi Jamie ema ilmselt ei sooviks uskuda, et tema pojal selline võime on, suudab ta poisi maha rahustada ning temaga kokku leppida, et sellest, mida ta näeb, pole mõistlik rääkida.

Kuigi tegu on niiöelda õuduslooga, on see üllatavalt mõnus lugeda, mulle igal juhul meeldis.

Viimane vaimudetund * Agatha Cristie

 

Lugesin 23.-24. november 2021

Raamat sai võetud pigem tütrele tutvumiseks kuna neil oli tarvis koolis krimilugu kirjutada. Aga ta valis lugemiseks midagi muud ning mul on selle üle pigem hea meel, sest lühijuttude seas leidub ka päris hirmsaid ja õõvastavaid. Lugemine toimub mul lõpuks üsna kiirkorras kuna pean raamatu järgmise lugeja jaoks raamatukokku tagastama...

Mõned lood tulid juba mujalt loetuna tuttavad ette, või siis oli nende põhjal tehtud televersioon kunagi nähtud. Tegelikult tundub mulle, et televersioonid võisid olla pigem sellised põhjalikud ja detailsed - siinsed lood on pigem kiirkäigul läbitavad ning väga tõhusalt ja mõjusalt kirjutatud.

Lugude temaatika on seinast seina - leidub õuduse või fantaasia maiguga jutte, ent muidugi ka psühholoogia valdkonda puudutavaid, rääkimata krimilugudest ning kavalatest või lausa julmadest petuskeemidest. On traagikat, mis on tihti põimunud kogemusega teispoolsusest või millestki üleloomulikust. Õnneks siiski pole kõik lood kurva lõpuga.

Vana mees jutustab oma tütrele, kui too imestab, miks tema ei näe ega taju poisikest, kes nende kodus vaimuna viibib ning keda tema väike poeg Geoffrey näha suudab:

"Kas mäletad neid sõnu:

"Missuguse lambi saatus on hoida

lapsukesi pimedas komistamast?"

"Pimesi mõistmise," vastas taevas.

Geoffrey mõistab pimesi. Nagu kõik lapsed. Alles vanemaks saades kaotame selle võime, viskame selle ära. Kunagi, kui oleme päris vanad, pöördub nõrk mõistmishelk meie juurde tagasi, aga kõige eredamalt põleb lamp siiski lapsepõlves. Seepärast ma arvangi, et Geoffrey saab ehk aidata."

Agatha Christie on väga fantaasiarikas - paljud neist lugudest on sellised, mida on kindlasti suudetud filmilinal või teatrilaval detailsemalt edasi arendada. Hea raamat lugemiseks kui saab selleks vaid lühikesi hetki krabada. Lood on lühidusest hoolimata põnevad ja sisukad.