Kevadpuhastus * Antonio Manzini

 

Lugesin 1.-3. august 2022

Ja ongi korras. Viimane eesti keeles ilmunud Antonio Manzini raamat loetud ja tahaks kangesti edasi lugeda kuid... mida pole, seda pole. Muidugi mõista tekkis huvi ka selle kohta, kas ja kui palju on autorilt veel ilmunud. Suure rõõmuga näen Goodreads'i lehelt, et sarjas on (itaalia keeles?) ilmunud vähemalt 11 raamatut! Kas see ikka päris tõele vastab, peab nüüd täpsemalt uurima. See olekski hea põhjus hankida itaaliakeelseid väljaandeid, sest ma saan aru, et ka inglisekeelse tõlkega ollakse just sama kaugel kui eestikeelsetega, ehk 4 raamatut. 

Täpsemalt järele vaadates tundub, et itaalia keeles on siiski ilmunud veel palju rohkem Rocco Schiavone lugusid...

"Kevadpuhastus" on sarnaselt eelmiste lugudega väga intensiivselt lühikese ajaperioodi sisse mahutatud. Siiski mitte nii tihe kui eelmine osa, mille puhul minu arvates ka lugejale kandus üle rahutus ja ootus, et ikkagi jõutaks kiire tegutsemisega päästvate lahendusteni.

Selles osas jätkubki lugu just sealt, kuhu ta eelmise raamatuga jäi, ehk kõik ongi veel pooleli, ootel, lahenduseta... Ehkki üks osa juhtumist leidis lahenduse, on veel palju poolikuid teeotsi, mille lõppu pole näha. Rocco Schiavonet jahib keegi, kes soovib talle kätte maksta, ent aseprefekti asemel sai surma tema sõbra Sebastiano kaaslanna Adele Talamonti. Süükoorem, mis jälitab Roccot juba märksa varasematest sündmustest saadik, aina kasvab... Asudes taga ajama võimalikku mõrvarit jõutakse aga välja üha uute niidiotsteni. Et asi on arvatavast keerulisem, näitab ka sündmuste edasine areng - maffia esindaja, kelle Aosta politseijõud vangi saatsid, mõrvatakse enne järgmisesse vanglasse üleviimist. Segane on ka Bergueti perekonna lugu, kelle tütar Chiara õnnekombel pärast röövimist üles leiti, sest Chiara pääsemisest hoolimata liiguvad perekonna asjatoimetused ja omavaheline läbisaamine allamäge.

Lugeja jälgib sündmuste arengut päevade kaupa kahe nädala jooksul. Kuigi võrreldes eelmise romaaniga pole see ehk sündmuste poolest nii tempokas, toimub tegelikult ka siin kiireid arenguid ning ka aseprefekti isiklik elu liigub edasi, kuigi mitte hüppeliselt. Abikaasa Marina, keda Rocco Schiavone endiselt taga igatseb, hakkab tema kujutluspiltidest samm-sammult kaugenema, ehkki mees ei taha temast veel sugugi lahti lasta. Rocco ei suuda ka eirata sümpaatiat, mida ta tunneb ühe oma alluva, Caterina Rispoli suhtes.

Seni on eesti keeles on ilmunud:

1. Must rada / Black Run / Pista nera
2. Aadama küljeluu / Adam's Rib / La costola di Adamo
3. Maikuu lumi / Out of Season / Non è stagione
4. Kevadpuhastus / Spring Cleaning / Era di maggio

Järgmised raamatud on näiteks:

5. 7-7-2007
5. ? Rocco va in vacanza
6. Pulvis et umbra
7. Fate il vostro gioco
8. Rien ne va plus
9. Ah l'amore l'amore!
10. Vecchie conoscienze
11. Le ossa parlano

Kui palju siis lõppude lõpuks Rocco Schiavone raamatuid on ilmunud, jäi praegu segaseks, sest tundub, et itaalia keeles on neid kõvasti rohkem ilmunud... Veel leidsin näiteks:

- Le ferie di Agosto
- Rocco in vacanza
- L'anello mancante
- L'eremita
- Capodanno in giallo
- Una notte in giallo
- Castore e Polluce (vol 8?)- Cinque indagini romane per Rocco Schiavone (vol 6?)
- L'accatone (vol 14?)
- L'amore ai tempi del Covid-19 (vol 16?)
- Una settimana in giallo
- La crisi in giallo
- Turisti in giallo

Maikuu Lumi * 3 * Antonio Manzini

 

Lugesin 25. juuni - 8. juuli 2022

Aostas on maikuu, ent aseprefekt Rocco Schiavone jaoks ebameeldiva üllatusena võivad piirkonda endiselt tabada lisaks vihmale näiteks lumesajud. Schiavone suhe kauni Noraga on jooksnud liiva ning ta leiab end äkitselt hoopiski Nora veetleva sõbranna Anna käte vahelt. Ning Roccot, kes endiselt tunneb lähedust ka oma lahkunud abikaasa Marinaga, valdab paanika.

"Ta oli Anna juurde magama jäänud! Mis temaga lahti oli? See oli viga! Esimene vale samm, ilmne oht langeda harjumuse küüsi. Võimsalus, et ta võiks vastu tahtmist saada osaks Aosta linnast ja selle elanikest, ehmatas ta voodis istukile. Ta hõõrus oma silmi.
Ei, see pole võimalik, mõtles ta. Ta polnud viimase üheksa kuu jooksul kordagi võõrsil ööbinud. Nii see algab, ta teadis seda... ja ühel päeval avastad, et on juba liiga hilja. Sa hakkad kohvikuid külastama, sõbruned puu- ja juurviljamüüjaga ning tubakapoodnikuga, isegi ajalehemüüjaga, kuni saabub päev, mil baarimees lausub oma saatuslikud sõnad: Dottore, kas sama nagu alati?" ja sa oledki purgis. Automaatselt on sinust saanud Aosta linna kodanik."

Sümpaatne Rocco Schiavone võib oma alluvate suhtes olla parajalt ebaviisakas, ent samas ka mõistev ja arusaav, isegi hoolitsev. Kuid hoolimata sellest, et tema töö ongi kuritegusid lahendada, mõjub iga toimunud kuritöö, mida aseprefekt uurima asub, masendavalt ning ta kutsub neid kümnenda astme jamaks. Seekord kutsutakse politsei kohale kahe ohvriga liiklusõnnetuse puhul kuna selgub, et õnnetusse sattunud autol oli varastatud numbrimärk. Seega tuleb politseil asuda autos olijate jälgi ajama. Kuid niidikesed hakkavad hargnema ka teistest suundadest ning peatselt selgub, et kuigi vanemad pole politseile teada andnud, on umbes samal ajal kaduma läinud üks 18-aastane tüdruk nimega Chiara.

Edasi algabki võidujooks ajaga, mistõttu raamat sarnaneb väga filmiga. Ning edasi lugemisega hakkab kuidagi väga kiire, sest pidevalt on tunne, et kui me parajasti raamatut edasi ei loe, võibki vahepeal tegevustikus midagi hirmsat sündida. 

Ei puudu endiselt ka huumor, mille eest kannavad muuhulgas hoolt Rocco Schiavone alluvad, näiteks politseinik D'Intino.

"Keegi koputas uksele. Rocco pööritas silmi. Ta kustutas koni tuhatoosi. "Kes seal on?"
Vaikus.
"Ma küsisin, kes seal on?"
Ikka vaikus. Rocco tõusis ja avas akna, et kanepihaisu välja ajada.
"Kes seal on?" karjus ta ja lähenes uksele. Vastust ei tulnud. Rocco avas ukse.
Selle taga seisis Abruzzo päritolu politseinik D'Intino, kes ootas vaikides nagu valvekoer.
"D'Intino, kas sul on raske oma nime öelda?"
"Ei ole, miks te seda küsite?"
"Sest ma karjun juba tund aega:"Kes seal on?""
"Ah soo. Kas te olete minu peale vihane?"
"Kas sina koputasid?"
"Muidugi."
"Kui sa koputad uksele ja selle tagant küsib keegi: "Kes seal on?", siis kelle poole ta sinu arvates pöördub?"
"Ma ei tea..."
"Kuule, D'Intino, ma ei soovi ära rikkuda päeva, mis minu meelest algas päris kenasti. Seega tahan sinu vastu igati kena olla ja püüan mõista, mis valesti läks. Kas proovime uuesti?"
D'Intino noogutas.
"Ma panen nüüd ukse kinni ja sina koputad."
Nagu lubatud, sulges Rocco ukse. Ta ootas kümme sekundit. Aga midagi ei juhtunud.
"D'Intino, koputa!" karjus ta.
Peale kümmet sekundit koputas D'Intino uksele. 
"Kena. Kes seal on?" hõikas Rocco.
Ta ei saanud vastust.
"Ma küsisin, kes seal on."
"Mina."
"Kes mina?"
"Mina."
Rocco tegi ukse lahti. Selle taga seisis D'Intino, nagu oodata võiski.
"Nii, kes mina?"
"Aga dottore, te ju teate, et see olen mina."

Schiavone suudab näha kaugemale ning leida seoseid, lahendada keerulisi juhtumeid. Ent isegi lahenduse leidmine teeb teda nukraks, sest ta tunneb kuidas iga juhtum teda mõjutab ning püüab seda ka oma alluvale Italo Pierronile seletada.

"Mida me võitsime? Kas sa siis ei näe? Ei tunne? Iga kord, kui nende tõbrastega, nende sitakottidega tegemist teed, muutud ise ka sitaks. Pea seda meeles. Samm-sammult, üha enam, kuni ühel heal päeval vaatad peeglisse ja küsid endalt, kes see mees on? Sel pole mingit pistmist vanadusega, Italo, ma räägin millestki mis on on meie sees. Millestki, mis sureb päev päeva järel selle jälkuse tõttu. Selle kõntsa tõttu. Ma ei suuda end enam selle reovee sisse kasta. End sellega määrida, muutuda omamoodi rotiks, et need tõprad kinni püüda. Ma ei suuda seda enam."

Ilusad mõtisklused seovad teda abikaasa Marinaga.

"Ta naerab ega vasta. Ta on alati nii teinud. Kui Marina naerab, pole millelegi muule kohta. On ainult naer. Nii ongi õige. Ma arvan, et kui naerad, siis naera ja ongi kõik. Lõpuks on see ju ainuke vabaduse hetk, mis meile antud on. Naer."/.../
"Kas millegi puudumine saab olla valus? Ei. Kaotus on valus. See erineb puudumisest. Kaotus teab, mida ta kaotanud on. Millegi puudumine on lihtsalt hägune tunne, vaikne ja vormitu aimdus millestki, mis mul puudub, mida mul pole ja millest ma midagi ei tea. See on kaotus, mida ma tunnen, sest ma tean seda. See on puudumisest palju hullem. Sest see, mida ma kunagi tundsin ja käte vahel hoidsin, on nüüd kadunud. Seda ei saa enam kunagi tagasi."/.../
"Ta vaatab mind tõsiselt. Mulle ei meeldi, kui Marina mind tõsiselt vaatab. "Mälestused tuhmuvad, mu kallis. Päev päeva järel, sa võib-olla ei märka seda, aga nad tuhmuvad. Ilusad ja koledad mälestused. Öö neelab nad alla ja nad segunevad teiste inimeste mälestustega. Sa ei leia neid enam üles, isegi siis mitte, kui väga pingutad. Kuni ka sa ise muutud mälestuseks. Siis on kõik palju kergem."

Aadama küljeluu * Antonio Manzini

Lugesin 2.-25. juunil 2022

Aseprefekt Rocco Schiavone töötab Rooma asemel Aostas ning igatseb endiselt oma abikaasa Maria järele. Lahendamist ootab juhtum, kus koduabiline Irina leiab korteriperenaise Ester Baudo surnuna ning selgub, et korterist on kadunud ka perekonna väärisesemed ning lisaks on köök pea peale pööratud. Esteri lesk Patrizio paistab murest murtud, naise sõbranna Adalgisa aga tundub teadvat rohkem kui ta räägib.

Endiselt masendab Roccot kohalik ilm ja ta keeldub hankima endale sobivaid saapaid, kandes juba teab mitmendat paari Clarcs'i kingi, mis Aosta kliimale pikalt vastu ei pea. Oma alluvate hulgas on tal nii nutikamaid (Italo Pierron ja Caterina Rispoli) kui ka tagasihoidlikuma panusega liikmeid (D'Intino, Deruta). Prokurör Baldi nõuab Schiavonelt välja ka selgituse tema Roomast lahkumise põhjuste kohta. 

Schiavone igatseb Rooma kevadet: "... ka Roomas sajab märtsis./.../ Aga sealne vihm pole enam külm. See on leige. See teeb lilledele ja rohuplatsidele head. Piisab sellest, kui päike korraks välja tuleb ja juba puhkevad need õide. Pead korralikult riidesse panema, aga märtsis on Roomas nii ilus jalutada. Nagu lapsena kingitust oodates. Sa tead, et varsti see saabub ja need ootushetked on kõige ilusamad. Sul on küll riided seljas, aga sa tunnetad kehas muutust. Kevad pole enam kaugel. Siis keerad ringi ja näed, et naised on seda juba ammu märganud. Kevadet. Nad tunnevad seda palju varem kui sina. Ühel heal päeval tõused üles, lähed välja ja seal nad on. Igal pool. Sul jääb neile järelevaatamisest kael kangeks. Huvitav, kus nad siiani olid. Nad on nagu tõugud ja liblikad. Magavad talveund, aga siis puhkevad õide ja sul hakkab pea ringi käima. Kevadel ei kehti reeglid. Pole enam peenikesi ega pakse, inetuid ega ilusaid. Roomas tuleb kevadel lihtsalt ühe koha peal paigal seista ja vaikides seda vaatemängu jälgida. Ja nautida. Istud pargipingile ja vaatad, kuidas nad mööda kõnnivad."

Ka lugemise kohta on selles raamatus üks tore lõik. 
"Rocco avas raamatupoe puidust ukse. Pood nägi seest välja nagu mägimajake. Puidust seinad täis tuhandetes värvides köiteid. Iga kord, kui Rocco astus mõnda raamatupoodi, tekkis tal süükompleks. Täpselt nagu dieediga. Iga kord lubas ta endale, et hakkab lugema. Ta oleks võinud seda teha pärast tööpäeva oma Piave tänava ilmetus kodus, korteris, kus puudusid värvid, kus polnud jälgegi armastusest ega naise hoolitsevast käest. Aga ta ei suutnud seda. Iga kord kui ta ukse sulges, ilmusid välja mineviku mälestused. Korter täitus mõtetest, mis olid nagu tina täis ja ei lasknud tal ei raamatuid lugeda ega keerulise sisuga filme vaadata. Igatsus, minevik, möödaniku elu tõusid esiplaanile ja raamatud jäid öökapile või riiulitele puutumatult vedelema ning vaatasid talle sealt vastu, kattudes päev-päevalt järjest paksema tolmukorraga ja tuhmudes."

Schiavone terav pilk viib sündmuste sasipuntras alati lõpuks õiged niidid kokku, isegi kui lahendused pole tingimata sellised, mis lõpuks ka avalikkuse ette jõuavad.