Viimane inimene Atlantisest * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 28. aprill - 19. mai 2024

Rikas ärimees, kellel arst on keelanud edaspidi närvesöövat äriajamist jätkata, leiab endale uue põneva tegevuse ja asub otsima muistset Atlantist. Avastusretke juhtima asunud professor kirjutab hiljem retke jooksul avastatud leidude põhjal loo legendaarsest maast.

Atlantis toetub tugevale ja jõhkrale valitsejale, kes hoiab suurt osa ümbritsevatest maadest oma võimu all, kuid olulised on ka preestrid, kes muutuvad rahulolematuks kui valitseja nende võimu vähendama hakkab. Preestrid otsustavad võimu oma salasepitsuste abil enda kätte tagasi võtta kuid paraku ootab Atlantist ning tema erinevates seisustes inimesi ees hoopis teistsugune saatus.

Võib-olla on tõlkes või siis ikkagi ka algtekstis midagi sellist veidi kandilist, mis seda lugu minu jaoks päris nauditavaks või usutavaks ei teinud, mingi voolavus või loomulikkus oli puudu. Aga Atlantise teema muidugi on põnev ning nagu Orfeuse sarja raamatus tihtipeale, leiab lõpust Raul Sulbi väga põhjaliku ülevaate selle kohta, milliseid teosed antud teemal veel on kirjutatud. Nii et kes soovib põhjalikumalt sukelduda, saab siit kõvasti infot.

Professor Dowelli pea * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 27.- 28. aprillil 2024

Noor arst Marie Laurent satub tööle laborisse, kus professor Kern hoiab elus professor Dowelli pead. Üsna kiiresti avastab Marie, et pea suudab Kerni väidetest hoolimata rääkida ning nad saavad Dowelliga sõpradeks. Seda raskem on Mariel, sest nüüd kui nad saavad omavahel rääkida, ta teab, kuivõrd peab Dowell sellises olekus kannatama. 

"Imelik, elus olles tundus mulle, et elan üksnes mõttetöös. Kui olin teadustöösse süvenenud, siis ma kuidagi nagu ei märganudki oma keha. Ja alles selle kaotamise järel tundsin, millest olen ilma jäänud. Praegu, nagu mitte kunagi varem oma elus, mõtlen ma lillede ja värske heina lõhnast kusagil metsalagendikul, pikkadest jalutuskäikudest, murdlainete mühast... Ma pole küll kaotanud haistmist, kompimist ja muid tajusid, kuid olen ära lõigatud tunnetatava maailma kogu mitmekesisusest. Heinalõhn on väga hea väljal, kus ta on seotud tuhande muu tajutava elemendiga: metsa lõhnaga, lõppeva loojangu iluga, metslindude lauluga. Kunstlikud lõhnad ei saaks mulle asendada tõelisi. Lõhnaõli "Roos" päris lille asemel? See pakuks mulle sama palju rahuldust kui pasteedi lõhn näljasele ilma pasteedita. Kaotanud keha, olen ma kaotanud maailma - kogu selle hõlmamatu imelise maailma, täis asju, mida ma ei märganud, asju, mida saab võtta ja katsuda, tunnetades samal ajal oma keha, iseennast. Oo, annaksin meeleldi ära oma kehatu eksistentsi üksnes rõõmu eest tunda pihus tavalise munakivi raskust!"

Marie saab teada, kuidas Kern on professor Dowelli koostööle sundinud, sest peal ilma kehata pole kuigivõrd võimalusi vastu hakata, ega isegi otsustada oma elu või surma üle. Kern esitleb Dowelli teadustööd kui enda oma ning võtab ette järgmiste peade elustamise, et saavutust teistele teadlastele esitleda. Kuid peade omanikud pole rahul sellise kehatu eksistentsiga ning hakkavad endale uusi kehasid soovima. Ning kui Kern mõistab, et Marie teab palju enam kui ta sooviks, satub noore naise elu ohtu.

Huvitav on mõelda, kas X-Files 'i filmis (I Want to Believe, 2008) on inspiratsiooni saadud sellest raamatust... igatahes on mõned seigad filmist tuttavad. Arvatakse, et Beljajev võis saada romaaniks inspiratsiooni saksa kirjanikult Carl Grunertilt, ent autor ise mainib, et teost kirjutama mõjutas teda isiklik kogemus kui Beljajev tuberkuloosi järelmõjuna liikuda ei saanud. Beljajevi sulest on pärit ka "Amfiibinimene" (1928) ning "Maailmavalitseja" (1926).