Miniatuurid mälupõhjast * Aino Pervik

 

Lugesin 16.-17. aprillil 2024

Ilus raamat, kirjutatud sügava tarkusega, nii rõõmudest kui muredest. Mälestused tulevad lugeja ette kihiliselt, nii ühest kui teisest ajast. Kuid isegi surmtõsised seigad lihtsalt on, ühtegi mälestust pole ekstra üle võõbatud, kõik on õrnakoeline, paksu värvikihita. Selline tunne on, et need õhkõrnad mälestustevirved, samal ajal ühtlasi väga konkreetsed, ent täiesti pealetükkimatud, suudavad ka lugejas sarnaseid mälestusi üles äratada. Näiteks mulle meenus ka, kuidas sarnaselt autoriga, nägin vanaema-vanaisa juures agaraid sigu ninapidi molli sööstmas, nii et ämbrist viimased toiduriismed neile selga sadasid... Ja lehmi ning vanaema lüpsiku ja pingikesega lehma kõrval, nisade sõõrutamist. Palju asju tuli meelde tegelikult, millele enam ise mõelda ei osanudki.

"Vahel läks viimane lõpp ämbrist Aadale või Kustile lausa turja peale, nii innukalt olid nad seal mollis peapidi sees, et lihtsalt oskasid end parajal hetkel ämbri ette rüsida."

"Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.

Mis on õnnelik."

Kuid autor oskab hästi kirjutada ka sellest, et minevikku pole vaja otsida ning juba minuvanustelegi on see õppetund, mida on vaja tähele panna.

"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud.

Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus. 

Nukravõitu, aga nii on."

Ainsuse esimene isk * Haruki Murakami

 

Lugesin 1.-6. jaanuar 2024

Siin on lood, mis on punutud mõne puudutava sündmuse, hetke või inimese ümber. Ma arvan, et järele mõeldes leiaks igaüks oma elust midagi sarnast, mille ümber võivad ringidena või viirgudena põimuda eelmised-järgmised-tulevased seigad või inimesed, mida kõiki seob kohati kokku mingi tabamatu niit, või omaoodi kordused, mis hakkavad elus aeg-ajalt ette tulema. Need asjad-olukorrad-inimesed panevad meid millegi üle veidi sügavamalt juurdlema kui tavaliselt, viivad meid võib-olla mõnda veidi teistsugusesse maailma. 

Jutus, kus noormees läheb kuulama klaverikontserti, ent seda ei toimugi, leiab ta end n.ö keset eimiskit ja kohtub seal ühe vana mehega. Too annab talle ülesandeks kujutada endale ette ringi, millel võib olla mitmeid, isegi lugematu hulk keskmeid, ent millel puuduvad piirid. Vastust sellele noormees ei leiagi, ent see sündmus ning mõte jääb teda alatiseks saatma. "Elus tuleb selliseid asju ikka ette. Selliseid sündmusi, mida ei saa seletada ja mis on ebaloogilised, aga mis just sinu hinge sügavalt vapustavad. Siis tuleks ilmselt lihtsalt silmad sulgeda ja eluga edasi minna, midagi arvamata või mõtlemata, nagu sukelduks pea ees suurde ookeanilainesse."

Väga meisterlikult on autor kirjutanud muusikast loos, kus tema väljamõeldud artikkel fantaseerib Charlie Parkeri ehk Bird'i bossa-nova albumist, mis on salvestatud koos Antonio Carlos Jobimiga. Ka ühes teises loos on üsna põhjalikult kirjutatud tolleaegsetest raadiohittidest ehk siis peamiselt ansambli The Beatles lugudest.

Naljakas on vahel aru saada, et autoriga sarnaseid mõtteid oled isegi mõelnud. Järgnev mõte toetab minu arvates väga selgelt seda asjaolu, et isegi end peeglist vaadates näevad inimesed iseend tihtipeale nooremana kui nad tegelikult on. Miski meis jääb ikka samaks, mõtlemiselt nooruslikuks ning me ei oska end näha oma bioloogilises vanuses...

"Vananemise juures pole veider mitte see, et sa tunned, et oled vanaks jäänud. Asi pole selles, et mina, kes ma kunagi olin noor, olen märkamatult jõudnud eakasse vanusesse. Üllatab hoopiski see, et minuga üheealised inimesed on juba vanaks saanud...".

Erilisest, kirgastavast hetkest, mille kordumist autor jäi alatiseks igatsema, kirjutab ta: "Mu süda hakkas kiiremini taguma, ma ei saanud enam hästi hingata, helid mu ümber tundusid kostvat kusagilt kaugelt nagu siis, kui oled basseini põhja vajunud, ning kõrvus oli kuulda vaid tasast kellukesehelinat, nagu keegi üritaks mulle midagi tähtsat teatada. See kõik kestis ainult 10-15 sekundit. See algas äkki, aga kui ma seda tajusin, oli kõik juba läbi. Ja see oluline sõnum, mida helin oleks pidanud edastama, oli täpselt nagu unenäos mõeldud mõte kadunud mu teadvusest kusagile eksiradade rägastikku, nii nagu juhtub enamike oluliste sündmustega meie eluteel."

Seda, et Murakami on väga kodus näiteks klassikalises klaverimuusikas, näitab lugu pealkirjaga "Karneval", milles oleva informatsiooni põhjal saaks end kenasti harida, kuulates loos ära mainitud esitusi. Lugu ise räägib küll muust aga muusikateema on sinna osavalt sisse põimitud.

Toredalt fantaasiarikas lugu on "Shinagawa ahvi pihtimus". Sealt väike lõik:
"Mina leian, et armastus on kütus, ilma milleta me elada ei saa. Võib-olla saab armastus ükskord otsa või ei jõua selle viljad küpseks saada. Aga isegi kui armastus kaob, isegi kui ta ei jõua täiuseni, on siiski võimalik alles hoida mälestust, et sa kunagi kedagi armastasid või olid kellessegi armunud. Ja sellest saab sinu elupäevi soojendav väärtuslik soojusallikas. Kui sellist soojusallikat ei ole, muutub nii inimese kui ka ahvi süda jäiselt külmaks ja viljatuks tühermaaks. Seda maad ei valgusta päikesekiired ning seal ei kasva rahu rohukõrred ega lootuse puud."

Võilillevein * Ray Bradbury

 

Lugesin 3. mai - 2. august 2023

Sellist raamatut võiks lugeda igapäevaselt, jupikesehaaval, tõeliselt nautides. Ma ise nii tegingi, raatsimata raamatut kiirelt läbi ahmida lugesin aeg-ajalt mõned lõigukesed ning panin siis raamatu jälle kõrvale. Võib-olla kõik kirjeldused ei lähe minu jaoks päris täkkesse kuid siiski enamus mõtteid, arutlusi, silme ette kerkivaid nägemusi ja pilte... on lummavad, mõnusad, ühtaegu nii koduselt äratuntavad kui samas ka veidike uudsed. Mida edasi, seda enam tundub lugudesse lisanduvat müstikat, veidike ka nukrust ning hirmuäratavustki, ent see teeb kõik ainult mitmetahulisemaks. Nagu elu enese. Või ühe suve, selle helgest ja ootusrikkast algusest alates kuni rohkem või vähem nukrameelse aga siiski vast lootusrikka lõpuni.

Douglasel on algamas suvine koolivaheaeg koos kõige mõnusa, korduva ja uudsega, mida see sisaldab. Koos oma pere, venna Tom'i ning sõpradega ja teiste tähelepanuväärsete linnaelanikega kogeb ta suve selle täies hiilguses ning suudab märgata imepäraseid asju, mida ta asub ka enda jaoks üles tähendama. Ühel päeval isa ja vennaga metsas käies aimab ta juba hommikust alates, et midagi suurt on juhtumas ning äkitselt, vend Tomiga maadeldes, jõuabki see miski temani.

"Talle vaatas vastu maailm, mis, nagu tohutu vikerkest veelgi hiiglaslikumas silmas, oli just avanenud ja ajas end pärani, et kõike pilguga haarata.
Ja nüüd ta teadis, mis see on, mis talle kallale oli karanud, et tema juurde jääda ja mitte enam plehku pista.
Ma olen elus, mõtles ta. /.../
Rohi tema all sosistas. Ta laskis käe alla, tajudes seda katvat ebemekihti, ja kaugel allpool oma varbaid kingade sees rudisemas. Tuul sahises ta merikarbikujuliste kõrvade kohal. Maailm libises säravana, nagu kristallkeras sädelevate kujutistena üle ta silmamuna klaaskehade. Lilled olid metsa alla laiali puistatud päikesed ja tulised taevakillud. Linnud lendlesid nagu lutsukivid üle kummulipööratud taevatiigi. Õhk vilises läbi ta hammaste: jääkülm - sisse, tulikuum - välja. Putukad tekitasid õhus värinaid nagu elektrilöögist. Kümme tuhat juuksekarva tema peas kasvasid miljondiku tolli võrra. Ta tundis üht südant peksmas kummaski kõrvas, kolmandat südant kurgus, kaht südant tuksumas rannetes, tõelist südant tagumas rinnas. Miljon poori tema kehapinnal avanes.
Ma olen tõepoolest elus! mõtles ta. Varem ma seda ei teadnud, või kui teadsingi, siis ei mäleta!
Ta hõiskas seda valjusti, kuid hääletult, tosin korda! Sa mõtle vaid, mõtle vaid! Juba kaksteist aastat vana ja alles nüüd! Alles nüüd avastas selle haruldase ajanäitaja, selle säravkuldse kella, mille garantiiaeg on seitsekümmend aastat, mis on jäetud ühe puu alla ja mille ta nüüd maadeldes oli leidnud."

Raamatu nimi jäi pähe kummitama ning nii korjasin esmalt koos tütrega paar liitrit võilille kollaseid kroonlehti võilillemee tegemiseks ning seejärel 3 liitrit kroonlehti võililleveini katsetamiseks. Selgus küll, et veiniteoks on retsepte päris palju ning hetkel ma veel päris kindel polegi, mis sellest kõigest saama hakkab. See tähendab, võilillemeega saabub selgus juba peatselt - tunnikese pärast on 2 potikest mulksunud pliidil oma aja täis - aga võililleveini suhtes pole ma ikka veel otsusele jõudnud, kuidas seda siis teha... (Peab ausalt tunnistama, et üks mee versioon läks mul metsa, sest kasutasin erilist suhkrut, mis lõpuks otsustas lausa kõvaks karamelliks tõmbuda. Teine versioon tuli maitse poolest hea, ent pigem vedel siirup, mitte mesi...). Eks näis, mis sellest välja tuleb. Bradbury raamatus on võilillevein see, mis kogub endasse kokku terve suve oma sündmustega. (Nüüd, pool aastat pärast tegemist võin tunnistada, et minu vein tuli joodav, aga kui palju seal promilli või muud on, kes teab, sest tegemismeetodid polnud just ideaalsed.)

"Kuldne juga, selle ilusa päikesesooja kuu loodud mahl voolas, lausa purskas nüüd pressi alt torust savinõusse, kus see pärast käärimisvahu eemaldamist villitakse puhastesse ketshupipudelitesse, mis paigutatakse sädelevate ridadena keldripimedusse hoiule.
Võilillevein.
See sõna tõi suve maitse keelele. See vein oli kinni püütud ja pudelisse suletud suvi. Ja nüüd, mil Douglas teadis, tõesti teadis, et ta elab, ja katsus maailma olemuses selgusele jõuda, kõike kompides ja näha püüdes, oli õige ja igati kohane, et osa tema värsketest teadmistest, osa sellest erilisest veinitegemispäevast pitseeritaks kinni, et see jälle avada mõnel jaanuaripäeval, mil sajab paksu lund ja päikest pole enam nädalaid või kuid näha olnud, ja mil see ime on juba pisut ununema hakanud ja vajab uuesti elustamist. Et tänavuselt suvelt oli oodata ettearvamatuid imesid, tahtis ta, et kõik see päästetaks hävingust ja varustataks siltidega, nii et igal ajal , kui tal selleks tahtmine tuleb, võiks kikivarvul laskuda trepist alla siia rõskesse hämarusse ja sirutada sõrmeotsad üles riiuli poole.
Ja seal, rida rea kõrval, hommikul avanenud õite maheda helgiga, selle juunipäikese valgusega, mis kumab läbi kerge tolmukorra, seisavad võililleveini pudelid. Läbi nende talvepäeva vaadates sulab lumi, andes maad rohule, puid asustavad jälle linnud, lehed ja õied, nagu tuules lendlevate liblikate maailma. Ja läbi pudelite vaadates saab halli taeva siniseks värvida."

Reet Tammiku * Salme Kõiv

 

Lugesin 15. mai - 4. juuni 2022

Juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud aubobiograafiline lugu, mis algul ehk tundus keele ja mõttemaailma poolest veidi võõras. Ent edasi lugedes sai hoolimata kõnepruugist selgeks, et on küll ka oma elust võtta perioode, mis just sarnasel moel silme ette rulluvad kui peategelase Reeda elukäik.

Noorele naisele pole elu tõesti jaganud lahkeid kaarte, ent ta on tarmukas, kindel ning edasipüüdlik. Ja ka parajalt kirglik, nagu ehk talle endalegi üllatusena selgub. Reeda ja mordva juurtega Kaj noorusarmastus on tormakas ning nad ei suuda kuigi kaugele vaadata, nagu noortele tihtipeale omane on. Selle eest peab Reet omal moel maksma ning lõpuks ootab teda ees paras kogus pettumust ning südamevalu. Kuid mingil uskumatul kombel suudab ta kõigest üle saada ning vaadata uuesti tuleviku poole, uskudes uuesti endasse ning oma võimalustesse.

"Siin sätendab meri ta ümber, vesi kohiseb ahtris ja valge kajakas liugleb nii lähedal, nagu tahaks ta oma tiivaga puudutada Reeta. Ja sinna Soome lahe teisele kaldale jäi maha nii palju ilusaid rõõmust säravaid päevi, et paljas mõtegi nendele teeb südame nii imelikult kergeks, et ei väsi imetlemast, kui palju on siiski elul inimese jaoks rõõmu ja ilu. Jah, oli nähtud palju kauneid maastikke, liigutud võõraste sõbralikkude inimeste hulgas ja ta oli peaaegu unustanud Kaj olemasolu. Või kuigi ta teda vahel meenutas, siis ainult nagu kunagist head tuttavat, kes oli olnud kord õige lähedane, aga nüüd jäänud kaugele ja peaaegu hoopis ununenud. Ja nüüd oli tal koguni kerge ja hea, nii kerge ja hea, et oli jälle üksi ja vaba, et võis teha ja toimida nii, nagu talle endale meeldis, küsimata milleski mehe arvamust. Kui palju kordi oli ta selle lühikese kooselu kestel Kajga pidanud maha salgama oma soovid ja harjumused ja toimima ikka nii, nagu see meeldis mehele. Vabatahtlikult, ilma sunduseta, ainult mingi naistele omase alistumistungi ajel.

Nüüd naeratas Reet, mõeldes, kuidas ta küll oli olnud Kaj maitse ja arvamuste mõju all. Isegi riietuda ta ei julgenud nii, nagu talle endale oleks meeldinud, tallas endas armutult maha kõik naiseliku ja ümbritses end karmi lihtsusega. Mis hoolis ta sellest, et ta nõnda kellelegi teisele ei meeldi. Kaj soovis nii ja see oli Reeda jaoks käsk ja prohvetid. Elada ainult mehele...

Niiske meretuul mängis kergelt ta kaelale langevate juukserullidega ja libistas ta õhukese reisumantli hõlmu. See oli nagu sõber, see tuul, tulles kodu poolt ja haarates kutsuvalt kinni ta varrukast. Ei, nüüd Reet enam ei karda ega poe hämarate nurkade varju. Nüüd ta käib sirgelt oma teed nagu see, kes peab ise enda eest väljas olema, teades, et tal pole kusagilt abi ega halastust loota. /.../ Nüüd oli lõplikult möödas kõik olnu ja tundus, nagu seisaks ta uue elu künnisel, töörohke, vastutusrikka elu künnisel."