Võilillevein * Ray Bradbury

 

Lugesin 3. mai - 2. august 2023

Sellist raamatut võiks lugeda igapäevaselt, jupikesehaaval, tõeliselt nautides. Ma ise nii tegingi, raatsimata raamatut kiirelt läbi ahmida lugesin aeg-ajalt mõned lõigukesed ning panin siis raamatu jälle kõrvale. Võib-olla kõik kirjeldused ei lähe minu jaoks päris täkkesse kuid siiski enamus mõtteid, arutlusi, silme ette kerkivaid nägemusi ja pilte... on lummavad, mõnusad, ühtaegu nii koduselt äratuntavad kui samas ka veidike uudsed. Mida edasi, seda enam tundub lugudesse lisanduvat müstikat, veidike ka nukrust ning hirmuäratavustki, ent see teeb kõik ainult mitmetahulisemaks. Nagu elu enese. Või ühe suve, selle helgest ja ootusrikkast algusest alates kuni rohkem või vähem nukrameelse aga siiski vast lootusrikka lõpuni.

Douglasel on algamas suvine koolivaheaeg koos kõige mõnusa, korduva ja uudsega, mida see sisaldab. Koos oma pere, venna Tom'i ning sõpradega ja teiste tähelepanuväärsete linnaelanikega kogeb ta suve selle täies hiilguses ning suudab märgata imepäraseid asju, mida ta asub ka enda jaoks üles tähendama. Ühel päeval isa ja vennaga metsas käies aimab ta juba hommikust alates, et midagi suurt on juhtumas ning äkitselt, vend Tomiga maadeldes, jõuabki see miski temani.

"Talle vaatas vastu maailm, mis, nagu tohutu vikerkest veelgi hiiglaslikumas silmas, oli just avanenud ja ajas end pärani, et kõike pilguga haarata.
Ja nüüd ta teadis, mis see on, mis talle kallale oli karanud, et tema juurde jääda ja mitte enam plehku pista.
Ma olen elus, mõtles ta. /.../
Rohi tema all sosistas. Ta laskis käe alla, tajudes seda katvat ebemekihti, ja kaugel allpool oma varbaid kingade sees rudisemas. Tuul sahises ta merikarbikujuliste kõrvade kohal. Maailm libises säravana, nagu kristallkeras sädelevate kujutistena üle ta silmamuna klaaskehade. Lilled olid metsa alla laiali puistatud päikesed ja tulised taevakillud. Linnud lendlesid nagu lutsukivid üle kummulipööratud taevatiigi. Õhk vilises läbi ta hammaste: jääkülm - sisse, tulikuum - välja. Putukad tekitasid õhus värinaid nagu elektrilöögist. Kümme tuhat juuksekarva tema peas kasvasid miljondiku tolli võrra. Ta tundis üht südant peksmas kummaski kõrvas, kolmandat südant kurgus, kaht südant tuksumas rannetes, tõelist südant tagumas rinnas. Miljon poori tema kehapinnal avanes.
Ma olen tõepoolest elus! mõtles ta. Varem ma seda ei teadnud, või kui teadsingi, siis ei mäleta!
Ta hõiskas seda valjusti, kuid hääletult, tosin korda! Sa mõtle vaid, mõtle vaid! Juba kaksteist aastat vana ja alles nüüd! Alles nüüd avastas selle haruldase ajanäitaja, selle säravkuldse kella, mille garantiiaeg on seitsekümmend aastat, mis on jäetud ühe puu alla ja mille ta nüüd maadeldes oli leidnud."

Raamatu nimi jäi pähe kummitama ning nii korjasin esmalt koos tütrega paar liitrit võilille kollaseid kroonlehti võilillemee tegemiseks ning seejärel 3 liitrit kroonlehti võililleveini katsetamiseks. Selgus küll, et veiniteoks on retsepte päris palju ning hetkel ma veel päris kindel polegi, mis sellest kõigest saama hakkab. See tähendab, võilillemeega saabub selgus juba peatselt - tunnikese pärast on 2 potikest mulksunud pliidil oma aja täis - aga võililleveini suhtes pole ma ikka veel otsusele jõudnud, kuidas seda siis teha... (Peab ausalt tunnistama, et üks mee versioon läks mul metsa, sest kasutasin erilist suhkrut, mis lõpuks otsustas lausa kõvaks karamelliks tõmbuda. Teine versioon tuli maitse poolest hea, ent pigem vedel siirup, mitte mesi...). Eks näis, mis sellest välja tuleb. Bradbury raamatus on võilillevein see, mis kogub endasse kokku terve suve oma sündmustega. (Nüüd, pool aastat pärast tegemist võin tunnistada, et minu vein tuli joodav, aga kui palju seal promilli või muud on, kes teab, sest tegemismeetodid polnud just ideaalsed.)

"Kuldne juga, selle ilusa päikesesooja kuu loodud mahl voolas, lausa purskas nüüd pressi alt torust savinõusse, kus see pärast käärimisvahu eemaldamist villitakse puhastesse ketshupipudelitesse, mis paigutatakse sädelevate ridadena keldripimedusse hoiule.
Võilillevein.
See sõna tõi suve maitse keelele. See vein oli kinni püütud ja pudelisse suletud suvi. Ja nüüd, mil Douglas teadis, tõesti teadis, et ta elab, ja katsus maailma olemuses selgusele jõuda, kõike kompides ja näha püüdes, oli õige ja igati kohane, et osa tema värsketest teadmistest, osa sellest erilisest veinitegemispäevast pitseeritaks kinni, et see jälle avada mõnel jaanuaripäeval, mil sajab paksu lund ja päikest pole enam nädalaid või kuid näha olnud, ja mil see ime on juba pisut ununema hakanud ja vajab uuesti elustamist. Et tänavuselt suvelt oli oodata ettearvamatuid imesid, tahtis ta, et kõik see päästetaks hävingust ja varustataks siltidega, nii et igal ajal , kui tal selleks tahtmine tuleb, võiks kikivarvul laskuda trepist alla siia rõskesse hämarusse ja sirutada sõrmeotsad üles riiuli poole.
Ja seal, rida rea kõrval, hommikul avanenud õite maheda helgiga, selle juunipäikese valgusega, mis kumab läbi kerge tolmukorra, seisavad võililleveini pudelid. Läbi nende talvepäeva vaadates sulab lumi, andes maad rohule, puid asustavad jälle linnud, lehed ja õied, nagu tuules lendlevate liblikate maailma. Ja läbi pudelite vaadates saab halli taeva siniseks värvida."

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."