Lars lol * Iben Akerlie

 

Lugesin 5.-6. märts 2024

Pärast suvevaheaega loodab Amanda, et tal on võimalus lähemalt suhelda Adam'iga, kellesse ta on armunud. Ning et ta saab olla heaks tugiõpilaseks mõnele toredale esimese klassi õpilasele. Kuid ilmneb, et tema klassijuhataja Janne on otsustanud anda Amandale hoopis teistsuguse ülesande - ta saab aidata klassiga liituvat uut õpilast Larsi. Poiss on teistest omavanustest veidi erinev kuna tal on Downi sündroom. Amandal ja Larsil läheb kenasti ning neist saavad head sõbrad. Kuid siiski ootavad sõprust ees katsumused, sest Amanda ei suuda olla sama sirgjooneline kui tema sõbranna Sari ning langeb omaenda otsustamatuse ning arguse võrku.

Hea ja usutav raamat sellest kuidas ka heade kavatsuste puhul võivad asjad ikkagi kehvasti välja kukkuda ning petetud usaldust on raske taastada. Ka iseendale on raske andestada, võib-olla veel isegi kõige raskem. 

Olen selle raamatu juba kord varem läbi lugenud aga ikka oli tore lugeda.

Lihtsalt kuula * Sarah Dessen

 

Lugesin 15.-17. veebruaril 2023

Esialgu on raske tabada, mis võis juhtuda varem populaarse ning modellinduses tegutseva, eduka perekonna noorima tütre Annabeliga. Selge on aga see, et tal on nii kodus kui ka koolis raske. Üllatavalt leiab ta endale koolis kaaslaseks omapärase Oweni, kellega maailma ja muusika(!) üle arutleda. Nimelt on Owen samasugune üksiklane nagu tema, keda on sildistatud ja kõrvale jäetud oma varasema vägivaldse käitumise tõttu.

Annabel on olnud mitmeid aastaid lähedane 6. klassis kooli saabunud uue tüdruku Sophie'ga, kes tundus põnev ja uudne võrreldes Annabeli varasema sõbranna Clarke'iga, kellega tal nüüd suhtlus lausa päevapealt katkeb. Kuid ühel hetkel langeb Annabel ise Sophie kiusamise ja rünnakute alla. 

Kodus on parajasti suurimaks mureks keskmine õde Whitney, kes peaaegu tervele perele märkamatult on libisenud söömishäire küüsi. Vanim tütar, elavaloomuline Kirsten on püüdnud kõiki selle eest hoiatada, ent teda ei võetud tõsiselt ning nii jõuab olukord juba väga kriitiliseks minna. Üliaktiivse Kirsteni ning sissepoole elava Whitney kõrval tunneb noorim õde Annabel end tihtipeale nähtamatuna või arvabki, et parem on mitte silma paista ning oma arvamust avaldada, et olukorda mitte hullemaks teha. Oweniga kohtumine paneb teda mõistma, et ta polegi eriti oma arvamustest ausalt rääkinud vaid püüab pigem kedagi häirimata toime tulla.

Tänu Owenile kohtub Annabel teistega, kes tema maailma muudavad, kuid ometigi keerab üks sündmus uuesti kõik pahupidi ning tüdrukule tundub just nagu oleks kogu vahepealne paremuse poole liikunud aeg olemata olnud. Võib-olla ei ole alati mõistlik jätta asju enda teada, isegi kui tegu on millegi raske ja keerulisega, mis sulle teiste silmis märgi külge võib jätta. Kuid see halb, mis kunagi tabas Annabeli ning millest ta teiste ees vaikib, tabab nüüd Sophie teist sõbrannat Emily't. Annabel mõistab lõpuks, et unustada püüdmine ei aita asjadega toime tulla ja lahendusi leida.

"Ma olin alati tahtnud seda unustada. Kuid isegi siis kui hakkasin enda meelest juba unustama, ujusid ikka ja jälle mälukillud välja naagu veepinnal hulpivad puupilpad, mis uppunud laeva asukohast märku annavad. Roosa pluus, minu nimest tehtud värss, kellegi käsi mu kaelal... Just niiviisi juhtubki, kui sa proovid mineviku eest ära joosta. See mitte ainult ei jõua sulle järele, vaid võtab su üle võimust, rikub su tuleviku, võtab ära maa ja taeva, kuni sul pole enam muud teed, kui sellest otse läbi minna, sest see on ainus rada, mis võib su koju viia.
Mõistsin seda nüüd. Hääl, mis kogu aeg mu tähelepanu püüdis, kutsus ja anus, et ma teda kuulaksin, polnud üldse Willi hääl. See oli mu enda oma."

Hästi kirjutatud raamat, minu rõõmuks on siin üheks oluliseks tegelaseks ka muusika.

Haldjatants * Katrin Reimus

 

Lugesin 13.-18. märts 2022

Jällegi üks tütrele koolilugemiseks raamatukogust laenatud teos. Väga ladusalt loetav, loomulikud dialoogid ja kirjeldused, puudub ülepaisutatus või liigne magusus, samas pole ka kõik mustades värvides maalitud ja depressiivne, ehkki teemad on tõsised.

15-aastase Kristiina elu varjutab isa äraminek ja ema järjest süvenev alkoholism, mistõttu ta peab tihtipeale koduste toimetuste ning väikeõe Janika eest muretsemise enda peale võtma. Tundes piinlikkust oma ema pärast, loobub ta suhtlemast ka klassivend Sveniga, kellega tal on vastastikune sümpaatia. Päikesekiireks ja toeks on talle õnneks hea sõbranna ning pinginaaber Triin, kelle perega Kristiina vahel koos saab aega veeta. 

Nagu paljudes noorteraamatutes, on ka siin juttu kiusamisest - selle ohvriks satub näiteks klassi tulnud uus poiss Argo. Kristiina ja Triin ei jäta seda tähelepanuta kuid Argo pole nõus jõhkrutsejat üles andma. Tasapisi selgub, et mõnes mõttes on Kristiina ja Argo pereelus ka midagi sarnast.

Vahva on Kristiina pinginaabri Triinu tohutu ettevõtlikkus, millest ehk nii mõnigi noor võiks eeskuju võtta. Näiteks võtab ta kätte ning korraldab nooremate õpilastega etenduse, mis lõpuks kõigile palju rõõmu ja nalja teeb. Aga kahjuks viib see tore ettevõtmine lõpuks ka hoopis selleni, et ka Triin ise satub kiusamise ohvriks. Kiusamist tuleb selles raamatus mitmest küljest ette, see on kahjuks tavapärane, ent siiski saavad tegelased ühel või teisel moel sellega hakkama.

Kas sellel raamatul lõpuks mingit lahendust ongi? Ka päris elus pole ju selliseid lõppe, kus äkitselt kõik heaks muutub. Ka siin on ehk tähtsamgi Kristiina teekond ning see, et ta kõigest hoolimata alla ei anna. Lõpuks leidubki kõikidele olukordadele lahendus - kord parem, kord mitte nii hea, ent lahendus siiski. Igal juhul on peategelane palju edasi liikunud, õppinud toime tulema ning rõõmu tundma asjadest, mis hästi lähevad ning teinekord kasvõi lapsikutestki tegevustest, mis talle ning teistele rõõmu toovad.