Virvavesi * Susanne Jansson

 

Lugesin 25. aprillil 2024

Vahel ei saa mitte aru, kuidas ma jälle satun mõne kadumisloo otsa. ELLUst laenutan tihti raamatu nii, et ei loe tingimata ka "eelvaadet", sest alati saab ju raamatu kohe ühe klõpsuga tagastada kui selle stiil näiteks ikkagi ei peaks meeldima. Selle raamatu algus on paeluv ning autoril (ja kahtlemata ka tõlkijal) on annet erakordselt ilusate kirjelduste peale, mida on nauding lugeda.

"Ühel pool raamisid aeda õunapuud ja pooppuuhekk, mis näis olevat aastaid tulutult võidelnud väsimatu läänetuulega. Tüvedest ja okstest olid saanud kõverate, õieli käte ja jalgadega tardunud kujud, kes seisid järsult kummargil praegu nähtamatu tuule käes.

Teisel pool kasvasid lehtpuud ja männid, mis liibusid nõlval vastu maad. /.../ Puude okstel rippusid külmunud veetilgakeste sätendavad pärlikeed, neid oli kõikjal, sadu tuhandeid, nad klammerdusid okste külge, hoides täiuslikku tasakaalu, justkui oleks talvekülm nad ära nõidunud ja nad ootaksid võimalust ühel ja samal hetkel ellu ärgata, lahti lasta ja maha kukkuda.

Vee ääres kõrgusid kaljud nagu kurrulised ürgsisalikud, moodustasid lahe ja jätsid ruumi väikesele kiviklibusele rannale, kus oli pookõdunenud adru ja mõni randa uhutud meduus."

Orusti saarelt kaob 3-aastane poiss Adam. Tema isa Martin on teda eelmisel öösel unes kõndimas näinud ning seekord ka rääkimas - kuid järgmise päeva saginas on see ununenud. Adami ema Alexandra koos pisiõega on poisi kadumise ajal sõitnud just paari omaette puhkusepäeva veetma... Adam kaob koduõuelt, kui Martin parajasti oma isaga telefonivestlust peab ning kui hiljem leitakse veest poisi saabas, ei näe ta muud võimalust kui kadumisest iseennast süüdistada.

Kuid väljaspoolt Orustile elama tulnud Maya, kes oma teiste sõprade kaudu on Martiniga tutvunud, kahtleb Adami surmas ning püüab asja edasi uurida. Maya on nimelt töötanud ka politseifotograafina ning tunneb endiselt huvi lahendamata sündmuste vastu. Tänu Mayale toob Martin pööningult alla karbid varasematest majaomanikest jäänud asjadega ning selgub, et traagilisi sündmusi on selle maja elanikega ka varem toimunud. 

Haarav lugu, milles müstilised elemendid võivad lõpuks isegi loogilise seletuse leida. Nii nagu varem loetud Janssoni raamatus oli oluline tegelane raba, on siin selleks meri, kes meelitab inimesi oma jõu ja salapäraga enda poole ning on teinud seda juba sajandeid. Selgub, et ka Martini enda vanematel on olnud saladusi, millest nad eriti rääkinud pole. Väga usutavalt on juttu ka leinast, mida vanemad oma lapse kaotamisel kogevad ning võimalikest toimetulekuviisidest. 

Vanamees ja meri * Ernest Hemingway

 

Lugesin 1. detsember 2023 - 22. jaanuar 2024

"Tema otsus oli olnud püsida sügavas pimedas vees kõikidest peibutustest ja lõksudest ja salakavalustest võimalikult kaugel. Minu otsus oli olnud sinna minna ja tema sealt inimestest kaugest meresügavusest üles otsida. Maailma kõikidele inimestele kättesaamatust meresügavusest. Ja nüüd me oleme ühte liidetud ja juba keskpäevast peale. Ja ei ole minul ja ei ole temal kedagi, kes meid aitaks."

Santiago on Kuuba kalur, kes käib väikese paadiga merel kalu püüdmas - vahel üksi, vahel on tal abiks poiss, kes juba 5-aastasena temaga koos esimest korda kalal käis. 

Hemingway plaan oli kirjutada mitmest suuremast osast koosnev suurromaan, ent lõpuks sündis vaid lühiromaan "Vanamees ja meri". Süzheed võib pidada lihtsaks, ent nii autor ise kui ka teised mõistsid kuivõrd olulise teosega on tegu. Santiago amet tähendab, et ta võitleb pidevalt loodusega, seda sõna otseses mõttes, ning peab lõpuks alla vanduma. Hoolimata sellest, et kaluri igapäevatöö on jaht võimalikult suurtele kaladele, on tema olemuses ja mõtetes austus mereasukate vastu, keda ta peab vast isegi inimestest austusväärsemateks. 

Lugu, mis kuuldavasti Hemingwayle romaaniks innustust andis, olevat traagilisem, ent selles teoses jääb ka kaotajale alles tema tahe ning eneseuhkus, Santiago lepib kuid ei alistu. Lõppude lõpuks, kui ta tunneb ühtekuuluvust mere ja tema asukatega, siis on loogiline, et kord jääb peale üks, kord teine, ning seekord lihtsalt oli mehe kord alla jääda.

20 000 ljööd vee all * Jules Verne

 

Lugesin 11. juuli  - 1. august 2022

20 000 ljööd vee all ilmus juba aastal 1869. Põnevat informatsiooni leiab raamatu kohta kokkuvõtlikult näiteks Wikipedia kirjest. Ka Apollo lühikeses kirjelduses on tore info:

"Jules Verne'i prohvetlik romaan kapten Nemost ja tema tollal kõrgtehnoloogilisest allveelaevast "Nautilus" ilmus aastal 1870. Esimese eestikeelse ümberjutustuse "Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi" tegi sellest loost Maximillian Põdder juba aastal 1875."

Ning Verne'i teiste eesti keeles ilmunud raamatute kohta võib leida infot lehelt vanaraamat.ee

Kui ma lapsena poleks "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja nii hoolsasti neelanud, oleks mulle ehk veidi võõras mitmete raamatute stiil. Ent nüüd tundub mõne sarja raamatu lugemine nagu lapsepõlve naasemine - midagi nii tuttavlikku on selles stiilis, mis on rahulik, arutlev, ent samas innustuv ja vaimustuv, mõnikord jällegi vanamoodsalt ülistav, või ka siin-seal veidike must-valge. Tegelaste kõnepruuk meenutab meile ülimat viisakust, millega tegelased üldiselt üksteist kohtlevad. Peategelane, Pariisi Muuseumi loodusloo professor Pierre Aronnax, omab nii kunstis, kirjanduses kui ka teadustes märkimisväärseid teadmisi. Lugeja kohtub seega ka lausa pikkade loenditega silmapaistvate teoste või autorite või mereelanike kohta.

Lisaks Aronnaxile satuvad koos temaga seiklustesse kanada vaalakütt Ned Land ning Aronnaxi flaamlasest teener Conseil. See seltskond on end sättinud sõjalaevale nimega Abraham Lincoln, et jälitada viimaste aastate jooksul meredel õnnetusi tekitanud merekoletist, mida Aronnax mereteadlasena peab tohutuks narvaliks. Laev jõuabki mereeluka jälile, ent selgub muidugi, et asjad pole sugugi nii nagu arvati ja merekoletis on hoopistükkis allveelaev Nautilus, mida juhib saladuslik kapten Nemo.

Tegelikult võikski sellega kirjelduse lõpetada, sest hoolimata uskumatutest sündmustest, mis veel merepinnast all- ja pealpool (peamiselt muidugi ikkagi allpool), võiks kogu raamatu paari lausega kokku võtta. Ei saa me oluliselt enamat teada kapten Nemost, ei tema meeskonnast, ega ka sellest, miks see seltskond mööda meresid rändab ning ülejäänud maailma vastu viha peab. Tohutus koguses leiab kirjeldusi mereelanikest, nii et selle ala huvilistele võib see põnev olla, muidu aga muutub veidike tüütuks. Tänapäeval on ka võõristav pidev jahipidamise vajadus ning täpsustused mereelanike söödavuse ja maitsvuse kohta - iseenesest on see loomulik, arvestades, et allveelaeva elanikke peab just meri kõigega varustama, sest kapten Nemo on otsustanud maismaa poolt pakutavast täielikult keelduda. Ja siiski on kurb kui vahel tundub, et isegi teadlane rõhutab tihtipeale just seda aspekti, kas kala või muud tüüpi mereloom on söödav ning kui maitsev just... Ehk siis raamat jätab sageli entsüklopeedia mulje oma loeteludega, mis on samas põhjendatud kuivõrd peategelane on teadlane ning on loomulikult vaimustatud kogu tema ees avaneva merealuse maailma rikkustest.

Lõppkokkuvõttes - ehk oleks raamat lapsena mulle rohkem meeldinud, ent samas - oleksin siis võib-olla pikkadest kirjeldustest ja loeteludest lihtsalt üle libisenud. Natuke jäi kripeldama, et raamatut lugedes oleks hea olnud näpuga mööda kaarti järge ajada (geograafilised teadmised on mul puudulikud) aga kuidagi polnud seda kusagilt käigupealt võtta. Mul on siiski hea meel, et raamatu läbi sain, sest selle lugemine on mul juba mitu aastat plaanis olnud kuid paraku sellist elamust ta mulle ei pakkunud nagu ootasin ja lootsin.