 |
| Lugesin 10.-11. august 2022 |
Juhuslikult raamatukogust laenatud, nagu viimastel aastatel mitmed, jäi alguses tunne siit-sealt sirvides, et on tegu raamatuga, mida on raske lugeda. Uuesti otsast alustades aga selgus, et ehkki raamat käsitleb ärevaks tegevat perioodi, nimelt laste iseseisvumist - ühe etapi lõppu ning suure elu algust - on see tegelikult üsna hõlpsasti loetav.
Pikk nädalavahetus, kus kaksikute Cody ja Dawn'i ülikooli lõpetamine toob kokku perekonna, kes omavahel väga kokku ei klapi, tõotab nõuda kõikidelt väga palju kannatlikkust, enda kokkuvõtmist, ühesõnaga - viisakat käitumist. Muidugi mõista selgub, et selline lihtsana näiv ootus ja plaanid, mida üks või teine pereliige enne kohtumist teeb, ei pea vett. Kogu nädalavahetus möödub tohutu pinge all, sest tuleb ette ootamatusi, mis nõuavad lahendamist.
Kõige peamisem tegelane on kaksikute ema Meredith, kes on abielus turvalise ja toetava Joel'iga. Laste bioloogiline isa Roger, on hõivatud advokaat, kellest Meredith läks lahku juba õige mitu aastat varem. Roger on värskelt abielus noore kauni Lily'ga, kellest ei näi lugu pidavat ei Rogeri enda vanemad, Meredith ega liiga palju ka kaksikud, kes aeg-ajalt isa juures külas käivad. Kaksikute emapoolne vanaema Carol on aga kõige suhtes kriitiline, sarnased (ent aristokraatlikult kõvasti pepsimad) on Rogeri vanemad Edith ja Harry. Rogeri venda Georgie't seevastu vist armastavad kõik.
Lugeja jõuab saada kiire sisevaate päris mitmest tegelasest, nii et nende motiivid ja eluvaated saavad tuttavamaks, põhjalikumalt saab lugeda Meredithi, Joeli kui ka Lily mõtteid, ent ka kaksikute Cody ja Dawn'i omi. Kaksikud saavad omavahel hästi läbi kuid ka nende vahel on omamoodi võistluslikkust ning olukordi, kus ühte neist põhjusetult eelistatakse.
Mõtlemapanev raamat, eriti kuna isegi alles poolel teel sinna olles (meie pere lapsed on 12- ja 14-aastased) saabub mõistmine, et kogu vaevast, planeerimisest ja toimetamisest hoolimata kulgeb aeg tegelikult ruttu ning lapsed kasvavad lausa linnutiivul. Nii et mõte sellest, kuidas ühel hetkel noored on pesast lendamas, pole sugugi tundmatu ega kauge.
Lohutav on kõige selle segaduse, vastuoluliste tunnete, minevikumeenutuste ja olevikuraskuste juures näha, et samm-sammu haaval siiski toimub mitmetes inimestes nihe, väikesed edasiminekud, mis võivad sillutada teed üksteise mõistmises, elumuutustega leppimises. See pole tohutute imede raamat kuid tore on näha, et siinsed tegelased suudavad enda ja teiste puudustest hoolimata jääda inimlikuks ning liikuda vähehaaval uues suunas, mis on abiks nii neile endile kui ka teistele.
Kui raske nädalavahetus on peaaegu möödas, saab Meredith lõpuks hinge tõmmata ja mõtiskleda.
"Nüüd annab ta endale hetke aega heleda päikese käes lõõgastuda, soe kohv pihkude vahel, enne kui nad hakkavad tagasi New Havenisse sõitma. Kuumus on viimaks järele andnud ning jahe tuul puhub läbi ülikoolilinnaku. Kolm viimast päeva on olnud väsitavad. Meredithil on peaaegu tunne, nagu oleks ta nende jooksul elanud mitu elu. Teisalt on see aeg läinud märkimisväärselt kiiresti. Kui keegi oleks talle öelnud, et ta hoolib nädalavahetuse lõpuks Lilyst, oleks Meredith seda tobedaks pidanud, aga ta avastab üllatusega, et hoolib, loodab, et Lily saab terveks. Selgus, et isegi vapustav Lily Landau on haavatav - ja see muudab ta millegipärast meeldivaks. Samas kui keegi oleks öelnud, et Cody peaaegu koolist välja visatakse, oleks Meredith seda pööraseks, võimatuks pidanud. Ometi elasid nad ka selle draama üle. Muud asjad, mida ta poleks ette näha osanud: Joeli kohtumine kunagise tüdruksõbraga, Joeli armukadedus Rogeri põsemusi pärast, asjaolu, et Dawn teatas täna hommikul, et Matt tuleb mõne nädala pärast New Havenisse külla, ja Dawni veatu tegutsemine, aidates Meredithil Lilyt elule tagasi tuua.
Võib-olla kõige suurem üllatus on teda ennast puudutav arusaamine, et on aeg laste oma imelistel lastel, kes on olnud kogu tema elu, tiibu sirutada. Alles veidi aega tagasi suutis ta samastuda lühifilmi "Bao" emaga, kes nii meeletult tahtis, et poeg jääks tema juurde, et neelas ta metafoorilise klimbina alla, et teda enda läheduses hoida. Meredith sai sellest filmist kohe aru, mõistes selle ema impulssi kogu hingest. Ta armastab Dawni ja Codyt meeletult, üle kõige. Ta neelaks nad hea meelega alla, et neid enda läheduses hoida.
Ja ometi nüüd, seitsekümmend kaks tundi hiljem, saab ta aru, kui võimatu see on, see laste metafooriline allaneelamine. Ta teab, et tal on töö juures alati järjekordne beebi hoolitsust ootamas, järjekordne habras hing, kes vajab süles hoidmist, keda ta saab armastusega üle valada. Ja ehkki ta ei olnud lõpuaktuste Jackie Onassis (kaugel sellest!), püüab ta järgmises etapis, lahtilaskmises, meeldivam olla. Tema lapsukesed on suureks saanud - nad peavad saama õitseda, kahtlemata ka komistada, omal moel. Ta on neile toeks, telefonikõne kaugusel ja kui vaja, on ta kohe kohal, aga on aeg anda neile viimane leebe tõuge üle pesaääre.
Lahtilaskmine võib olla kõige tähtsam kingitus, mida ta oma lastele teha saab, mõistab Meredith nüüd."
