Mysterious Bakery on Rue de Paris * Evie Woods

Lugesin 20.-23. detsember 2025

 Huvitav raamat, kus samas hüppab korraks sisse ka sedasorti müstilist poolt, mille suurim fänn ma pole. Aga sellegipoolest on lugu huvitav ja omamoodi ning kindlasti on Prantsusmaa fännide jaoks tore kokku puutuda eluga ühes toredas väikeses prantsuse pagarikojas.

Valusate mälestuste eest põgenev Edie Lane loodab saada imelise kogemuse, võttes vastu tööpakkumise ühes Pariisi pagarikojas. Kuid kohale jõudes selgub, et noor naine on kahjuks jätnud kahe silma vahele tööpakkuja õige aadressi, mis ei asugi sugugi Pariisis vaid samanimelisel tänaval. Pettumusest hoolimata astub Edie siiski rongi ning sõidab Compiegne'i-nimelisse kohakesse, kus teda ootab tõre vanadaam Madame Moreau ning tema lapselaps Manu. Esimesed päevad oma uues töökohas pole sugugi kerged ja peagi avastab Edie, et pagarikojas toimub üleüldsegi midagi salapärast.

Päev-päevalt sukeldub naine üha rohkem kohalikku meeleollu, pagarikoja igapäevatöösse, leides ka sõpru ning kohtudes üllatuslikult sümpaatse Hugoga. Muidugi mõista pole kõik nii lihtne kui alguses näib ja Edie't ootab ees mitmeid üllatusi. Raamatul on ka väga tõsine külg, mis puudutab sõjaaegseid sündmusi, lisades teemasse oluliselt sügavust.

Cinnamon Fallsi saladus * R. L. Killmore

 

Lugesin 26.-27. november 2025

Võib lugeda, aga midagi oli siin minu jaoks veidi paigast ära, tundus nagu veidike lapsik. Aga kindlasti on neid, kellele Cinnamon Falls'i kaneelilõhnane unistustelinn sobib, teistele jällegi on see liiga magus. Ja võib-olla ongi siin mingisugune vastuolu, et sellises armsas linnakeses hakkab laipu lausa kuhjuma, juba nagu Midsomeri lugudes. Igal juhul, kes otsib romantikat, siis seda on siin ka. Aga miskitmoodi jäävad tegelased ikkagi veidike pealiskaudseteks.

Lugu käib kodulinna naasnud Nia Bennetti ümber, kelle pere peab linnakeses jäätisekohvikut nimega "Kulbitäis Kaneelijäätist". Õigupoolest on Nia tegelenud viimastel aastatel põgenemistega - esmalt sellestsamast väikelinnast, pärast oma parima sõbranna Sienna ootamatut surma. Ning nüüd siis suurlinnast tagasi koju, pärast avastust, et tema palavalt armastatud elukaaslane on tegelikult abielumees. Niast jäi kodulinna maha ka poiss-sõber Jesse, kellest on vahepeal saanud politseinik. Niisiis, kui linnas hakkavad juhtuma kummalised asjad ja sureb Sienna ema Rosie, satub Nia pidevalt sündmuste keerisesse ning ei suuda jätta asju omal käel uurimata, puutudes sealjuures kokku ja Jesse'iga, kes teda sugugi unustanud pole...

The Pumpkin Spice Café * Laurie Gilmore

 

Lugesin 26. detsembril 2025

Nunnu romantiline raamatukene, piisavalt naljakas ka, sobib mugavasti pühadeaegseks lugemiseks. Aga liigset sügavust ei tasu ka oodata, tuleb lihtsalt rahulikult koos raamatu õdusa atmosfääriga kulgeda. See on sedatüüpi lugu, kus jällegi tead algusest peale, et eks need peamised tegelased - Jeanie ning Logan, ikka lõpuks õnnelikult kokku saavad, mis muud. Lisaks nendele on ka mitmeid teisi toredaid tegelasi. 

Jeanie on senini põhjalikult tööellu sukeldunud noor naine, kellele tema tädi Dot annab üle oma väikelinnas asuva kohviku. Pärast oma ülemuse äkilist surma mõistab Jeanie, et tal on vaja oma eluga teistmoodi edasi minna ning ehkki ta pole päris kindel, kas unenäolise nimega väikelinn Dream Harbor on selleks õige koht, leiab ta üsna ruttu end seal kodunenuna, eriti tänu uutele sõpradele Anniele ning Hazelile. Suurt mõju avaldab talle ka sümpaatne noor talunik Logan, kellel näib olevat kuhjakaupa saladusi, mis samas paistavad kõigile kohalikele teada olevat...

Segane sügis * Betty Neels

 

Lugesin 15.-16. november 2025

Lugu on noorest kaunist ja hakkajast naisest nimega Sappha Devenish ning sobib enam-vähem ühe õhtu täitmiseks. Lõpp on põhimõtteliselt algusest peale teada, nii et hoolimata peategelaste omavahelisest pidevast nägelemisest on selge, et lugu jõuab paarikese õnneliku teineteiseleidmiseni. Ups, vabandust, et see sai nüüd kohe ära öeldud...

Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood * Ali McNamara

 

Lugesin 9.-10. novembril 2025

Hea kerge lugemine. Aga midagi pole teha, et mulle ei istu päriselt teatud tüüpi "üleloomulikud" pöörded lugudes. Nii et mõnus meelelahutus, ent teisel lugemiskorral ilmselt hüppaks mõned jutulõigud liiga kummaliselt esile.

Samas on siin just seda, mis mulle ka mitmetes teistes sarnastes raamatutes on sobinud - mõnus õhustik, armsad ja üksteist toetavad tegelased. Eneseleidmine ning üksteise leidmine. Ning just parajal määral põnevust, saladuste avastamist, romantikat.

Omavahel hakkavad haakuma kaks lugu, millest üks tänapäevas ja teine 1950ndatel. Iseenesest juba kohanimi St Felix viitab, et lood peavad ju leidma õnneliku lõpu, kuidas siis muidu? Cornvalli kolinud ning seal käsitöö ja kunstitarvete poe avanud Kate avastab, et talle on tekkimas konkurent. Selgub siiski, et nii poed kui ka poeomanikud saavad koos toredasti eksisteeritud ning Kate'i suhted poeomanik Jack'iga saavad aina lähedasemaks. Sellele aitab kaasa kaunist sinise uksega majast pärit vanavara, mis asub oma lugu jutustama. 

Kate on rulnud Cornwall'i koos oma tütrega, põgenedes ohtlikuks muutunud austaja Joeli eest. Nüüd leiab ta end huvi tundmast Jack'i vastu, olles samal ajal ise St Felixist pärit hinnatud kunstniku poja Juliani huviorbiidis. Saatused põimuvad ning lahendust vajavad ka minevikust pärit mõistatused, mis osutuvad päris üllatuslikuks.

Jäätunud liblikas * Sylvia Day

 

Lugesin 29.-30. mai 2024

Lugu armastusest, kaotusest, depressioonist, endasse sulgumisest ning uuesti enese ja oma tee leidmisest. Kuigi teema on ka tõsine, on see mõnes mõttes pigem kiire ja kerge lugemine ning oma sensuaalsete stseenidega mõeldud rohkem täiskasvanutele. 

Teagan on leidnud rahu uues kohas, kus tal on armas maja ning head sõbrad. Kuid ootamatult kõrvalmajja kolinud Garrett pöörab selle rahu pea peale ning Teagan peab otsustama, kas vastata Garretti tunnetele ning avada end talle. Naabrid Roxy ja Mike on Teaganile toeks ning tunnevad sümpaatiat ka uue naabri vastu. Kuid nii Teagani kui ka Garretti minevik peidab endas palju valusat, millest on raske üle saada.

Better Than The Movies * Lynn Painter

 

Lugesin 7.-13. märts 2024

Nagu kaanepilt lubab, on tegu üliromantilise noortekaga. Ehkki loo areng on ettearvatav, on see kõik väga mõnusasti esitatud. Toredad kirjeldused, peategelase Liz Buxbaumi mõtted ning tegelaste omavahelised vestlused on kuidagi toredad, loomulikud ja kergesti loetavad. Kuna Liz on romantiliste filmide fanaatik ning tema peas kõlavad pidevalt laulud, mis võiksid ühte või teise olukorda hästi sobida, teeb see asja huvitavamaks ka hoopis omast suunast. Raamatu lõpus on isegi üks nimekiri sellistest erilistest lauludest.

Liz pole elult saanud kõige kergemaid kaarte - tema ema sai õnnetult surma ning nüüd, keskkooli viimases klassis, tunneb ta temast eriti puudust. Ta ei ole sellest kuigi palju oma lähedastega rääkinud ning seetõttu ei saagi ei tema parim sõber ja isegi mitte Liz'i isa või kasuema Helen päris hästi aru, mida tüdruk tunneb. Üllataval kombel aga suudab Liz end rohkem avada poisile, kes seni on tundunud talle vaid naabermajas elava tüütu kiusupunnina. 

Wes ja Liz võitlevad mugava parkimiskoha eest ning üldsegi on Liz'ile juba nende lapsepõlvemängudest meelde jäänud, et poisil oli ikka mõni tüütu trikk tema jaoks varuks. Nüüd aga on Liz sunnitud Wes'ilt abi paluma, sest kodukohta kolib tagasi veel üks ammune lapsepõlvekaaslane Michael. Liz oli temast võlutud siis ning on ikka veel ning otsustab seega Wes'i abil Michaeli tähelepanu pälvida. Tüdrukule tundub, et just heledapäine Michael võiks olla tema unistuste kaaslane lõpuballil. Wes nõustub Liz'i aitama, kui too jätab parkimiskoha tema kasutada... 

Kui sõnadest jääb puudu * Julie Buxbaum

Lugesin 10.-12. juulil 2023

Kit ja David käivad Mapleview keskkoolis samas klassis, ent pole kunagi omavahel eriti suhelnud. Tegelikult polegi Davidiga normaalselt eriti keegi suhelnud, sest ta on omamoodi ning pigem on see varem andnud ainest kiusamiseks. David on erinev - intelligentne, ent omapärane, kuna ta ei taju teiste inimeste tundeid ning ei oska mõista nende sõnu ja käitumist nii nagu ülejäänud koolikaaslased.

Kit on just kaotanud liiklusõnnetuses isa ning ümbritsev keskkond ja igapäevane toimetulek on tema jaoks rasked. Nii satubki ta istuma Davidiga ühte lauda ja ootamatult hakkab sealt hargnema üks omamoodi lugu, üllatusena nii Davidile ja Kitile endile kui ka teistele koolikaaslastele. Selge see, et asjad ei lähe libedalt ning ette tuleb väga keerulisi momente - siiski on see kõik seda väärt! Hästi ja südamlikult kirjutatud raamat, mis aitab ehk veidi paremini mõista erinevaid maailmu, mis meie sees peituvad.
 

Räägi minuga raamatute keeles * Kate Bromley

 

Lugesin 8.-9. juuli 2023

Kara on noor naine, kellest on viimaste aastate jooksul saanud edukas kirjanik. Ometigi vaevleb naine inspiratsioonipuuduse käes, sest tema isiklikus elus hetkel sellist romantikat pole, nagu tema raamatutes. 

Kara sõbranna Christina on abiellumas ning pulmale eelneval õhtusöögil tabab naist ehmatav üllatus - üheks peiupoisiks osutub Kara kolledzhiaegne kallim Ryan. Lööb tuld ja sädemeid ning paistab, et enne kui pulmad kätte jõuavad, võivad kunagised armastajad üksteisele lausa kallale minna. Kuid Kara agent Sam näeb selles ebamugavas olukorras võimalust Kara inspiratsiooni ergutada. Nii juhtubki lõpuks, et olude sunnil sattub Ryan enne pulmi koos oma koera Duke'iga lausa Kara juurde elama ning muidugi selgub, et leek noorte vahel pole sugugi kustunud. Sellises olukorras jagub inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks rohkesti kuid kahjuks pole asjalood nii roosilised kui näib.

Lugemine oli ladus ning toredaks vahelduseks.  

Aasta Tähes ja Kuuepennises * Holly Hepburn

 

Lugesin 27.-28. oktoober 2023

Ajaviidet pakkuv lugemine kahest õest, kes saavad äkitselt päranduseks kõrtsi - isalt, kes juba aastaid tagasi on ülejäänud perest alkoholismi tõttu võõrandunud. Juhtumisi ongi mõlemal naisel sellel eluhetkel põhjust Londoni elule selg pöörata ja mujal alustada.

Üle kivide-kändude kulgema hakanud algus uues kohas võtab kiirelt sujuvamad pöörded, ehkki pidevalt jälgib kullipilgul õdede Sam'i ja Nessie tegemisi kohalik kõiketeadev ja hirmutav postkontori ülem Franny. Kuigi kummalgi õel on suhteliselt äsja selja taha jäänud üks või mitugi problemaatilist suhet, tekivad kohapeal üsna kiiresti uued sümpaatiad. Kuid siingi ei kulge hoogsast stardist hoolimata asjad sugugi mitte tõrgeteta ning nii jätkub suhete arengu teemat pikemaks ajaks. Sam ja Nessie saavad muidugi ka palju teada oma isa kohta ja mõistavad mõne külaelaniku näitel paremini, milliste raskustega pidi ta oma sõltuvuse tõttu rinda pistma.

Ladusalt kirjutatud raamat ning tegelikult algusest peale selline "täiskasvanute muinasjutt", mille puhul kohe tead, et lõpuks peab ju kõik ikka hästi minema. 

Meie suvereisid * Emily Henry

 

Lugesin 26. september - 19. oktoober 2023

Armas raamat kahe üsnagi erineva noore, Poppy ja Alex'i loost, kes pärast ülikoolis tutvumist ning seejärel erinevatesse kohtadesse kolimist kohtuvad omavahel peamiselt suvereisidel. Esimene tutvumine pole küll paljulubav, ent juhtumisi pikemal autosõidul koos viibides tekib nende vahele üllatav side. 

Pole lihtne taibata, kas peamiselt seob Alexit ja Poppyt sõprus või omavaheline tõmme ning kartes teineteist sõbrana kaotada, on noored ettevaatlikud. Varsti on kummalgi ka muid suhteid ning nii on loomulik, et esiplaanil on nende sõprus, ent kuumemaid tundeid üksteise vastu välja ei näidata. Noori seob huumor ja aasimine ning koos võetakse ette üsna palju seikluslikku.

"Puhkuse ajal võid sa olla kes tahes.

Nagu mõni hea raamat või eriline rõivaese muudab puhkuski su viivuks teiseks inimeseks.

Tavaelus ei suuda sa ehk raadiot kuulates piinlikkust tundmata kaasagi noogutada, ent eredalt valgustatud siseõues avastad end korraliku tünnitrummbändi saatel vinges tantsuhoos pöörlemas.

Puhkusel muutuvad su juuksed. Vesi on teistsugune, võib-olla ka shampoon. Võib-olla sa ei vaevugi juukseid pesema ega kammima, sest soolane ookeanivesi ajab nad nii vahvalt krussi. Sa mõtled: Miks mitte koduski samamoodi teha? Võiksin olla inimene, kes ei kammi oma juukseid ega hooli, et on higine või et kõik ta kehaõnarused on liiva täis.

Puhkusel olles alustad sa ettevaatust unustades võõra inimesega vestlust. Kui see kukubki võimatult kohmakalt välja, mis siis sellest? Sa ei näe seda inimest enam kunagi!

Sa võid olla kes tahes. Sa võid teha mida tahes."

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Postkaart Pariisist * Alex Brown

 

Lugesin 16.-17. detsembril 2022

Jälle üks neist raamatutest, kus kordamööda jookseb lugeja silme eest läbi lugusid erinevatest inimestest ning aegadest - selleks, et lõpuks põimuda üheks tervikuks.

Sõprade Beatrice'i ning Queenie juurest jõuame sajand hilisemasse aega, kus ükskikuna elav Annie peab aru andma oma ülihoolitsevale tütrele Phoebe'ile... Oi-oi, see lõik ajas mind kohe päris pahaseks kuivõrd Annie on minust vaid aasta vanem ning tema tütar kohtleb teda kui nõrka ja abitut pensionäri... Naine on redelit mööda pööningule minnes sattunud väikesesse õnnetusse ning seetõttu on tema jalas mõra - tütar näeb selles ideaalset võimalust seada küsimuse alla Annie paljuoodatud reis Pariisi. Kuid samas, elu näitab, et midagi must-valget pole olemas ning pole kuigi lihtne inimeste käitumise tagamaid lõpuni läbi näha.

Annie on elanud keerulist elu - pärast ootamatut lahkuminekut oma abikaasast Markist on ta kasvatanud suureks kaks last ning üksijäämise tõttu pidanud loobuma loomingulise sisekujundaja ametist, valides selle asemel praktilisema ja tulutoovama raamatupidaja oma. Annie hea sõbranna Beth on just läinud aastaks tööle Austraaliasse ning naine tunneb tema järele suurt igatsust. Pariisi läheb Annie oma hea sõbra ja naabri Joanie palvel, kes üllatuslikult saab temale tundmatult naiselt päranduseks uhke korteri Pariisi väljapaistvast linnaosas ning murrab pead selle üle, kuidas ta võiks olla lahke võõraga seotud.

Mõne sõnapaariga on nii, et kui seda loed ühe või kaks korda, tundub veel mõistlik - aga kui juba lühikese aja jooksul loed 4-5 korda (ja seejärel veel kümmenkond korda), kuidas keegi teeb endale "vaimse märke", hakkab tõsiselt häirima. To make a mental note - to make a special effort to remember something; to try to remember to do something, to make a particular effort to pay attention to something so that you will remember it later, to make an effort to remember something you don't write down on paper - sellised seletused võib leida internetist.  Eesti keelde panduna võiks see olla kasvõi "ta püüdis endale meelde jätta" või muud sarnast - kõlab küll tavalisemalt, aga igatahes rohkem eesti keele moodi...

Tore lugu enese leidmisest, keerulistest aegadest ning vaprusest, sõprusest ning uutest algustest. Aga need mõned agad siiski jäävad, mis segavad. Kasvõi see, et peategelane, kes kohtab oma Pariisi-reisil võluvat prantslast Etienne'i, on aasta hiljem ikka veel alles armumas temasse, kuigi nad on juba aasta jagu koos olnud?... Ei kõla väga usutavalt.

Punase märkmikuga naine * Antoine Laurain

 

Lugesin 25.-26. november 2022

Laure'i rünnatakse just koduukse ees ning kallaletungija saab saagiks tema käekoti. Koti kaotus on talle tõsine hoop, sest ta mõistab, kuivõrd palju isiklikke ja tähtsaid mälestusesemeid ta koos sellega kaotas. Shokeeritud naine palub öömaja vastasmajas asuvast hotellist, kust ta hommikul õhtuses rünnakus saadud vigastuste tõttu koomasse langenuna haiglasse toimetatakse. 

Järgmisel hommikul leiab röövli poolt maha jäetud käekoti raamatukaupmees Laurent, kes otsustab koti omaniku omal käel üles leida. Selgub, et see polegi nii lihtne kuid juhtunu mõjul hargnema hakkavad sündmused viivad nendega seotud inimesed hoopis uutele radadele.

Hästi ja ladusalt kirjutatud lugemine, mis paneb muidugi ka mõtlema sellele, kui palju meiega seotud asjad ja esemed võivad meist enesest kõneleda ning kuivõrd suur võib nende tähtsus meie jaoks olla. Siin on ka mõnusat huumorit, mis võib olla üsna omapärane - näiteks on Laurent'i tütrel kiskjalik ja ülbe kass nimega Putin... 

"Kell oli juba peaaegu üksteist. Laurent istus ikka veel põrandal, nüüd aga igasuguste esemete keskel, ja luges tundmatu naise punaste tondinahksete kaantega märkmikust tema mõtteid, mida oli kümmekond lehekülge, mõned läbi kriipsutatud, mõned alla joonitud või suurtähtedega kirjutatud. Käekiri oli elegantne ja nõtke. Ta pidi olema teinud need sissekanded ootamatul ajendil, ilmselt kohvikuterrassil või metroovagunis. Laurent oli võlutud neist üksteisele järgnevaist juhuslikest, liigutavatest, totakatest tundlikest mõtetest. Ta oli avanud ukse, mis viis lillakashalli käekotiga naise hinge, ja kuigi oli veidi sobimatu lugeda väikese märkmiku lehekülgi, ei suutnud ta lõpetada. Talle tuli pähe tsiteerida Sacha Guitry'd: "Magaja vaatamine on nagu sinule mitte adresseeritud kirja lugemine.".

Kuidas leida armastust raamatupoes * Veronica Henry

 

Lugesin 9.-10. aprill 2022

"Emilia lahkus poest ning läks ülakorrusele korterisse. Ta oli liiga väsinud, et keeta endale tassike teed. Ta pidi pikali heitma ja mõtteid koondama. Ta ei tundnud veel midagi, ei shokki ega kaotusvalu, lihtsalt tuima masendust, mis surus teda maadligi. Oli juhtunud halvim, kõige halvem asi, mis võimalik. Aga paistis, et maakera pöörleb edasi. Sellest rääkis talle tasapisi valgenev taevas. Samuti kuulis ta linnulaulu ning kibrutas nende reipa uue koidu kuulutamise peale kulmu. Ega ometi päike tõuse? Maailm jääb ju igavesti halliks?"

Emilia on tulnud tagasi kodulinna, et olla oma isa Juliuse surivoodi ääres. Ta tõotab jätkata isa tööd ning hoida alal Nightingale'i raamatupoodi, mis on kolmekümne viimase aasta jooksul saanud oluliseks osaks Peasebrook'i elust. Julius oli valinud selle koha enda ja pisikese tütre uueks elukohaks ning tema ja raamatupoe ümber oli kasvanud töötajatest ja külastajatest sõpruskond, kes tulevad Juliuse lahkumise järel oma austust avaldama. Aga väikelinnas on peidus rohkem saladusi kui Emilia arvab. Ta juba teab, et raamatupood on sattunud kohaliku ärihai huviorbiiti, ent annab talle kindlalt teada, et ta pole poe müümisest huvitatud. 

Raamat on väga põnev selles mõttes, et siin on päriselt mainitud hulgaliselt teoseid ja autoreid, mida tegelased loevad ja armastavad. Tõsi küll - on ka neid, kelle jaoks raamatud on pigem võõrad ja ehk vaenulikudki. Näiteks ärihai Ian Mendip'i parem käsi Jackson tunneb nii.

"Jackson raputas pead. Ta võiks lugeda, aga ei teinud seda kunagi. Raamatud ei pakkunud talle pinget. Need lõhnasid halvasti ja meenutasid talle kooli. Ta oli kooli vihanud - ja kool oli vihanud teda. Ta oli tundnud end puuri pistetuna ja pilkealusena, ning nad olid sama rõõmsad, nähes tema selga, kui tema oli olnud minnes."

Hiljem avastab Jackson tänu Emiliale, et raamatutes siiski on midagi. Koos oma poja Finniga sukeldub ta Muumide lukku ning seejärel leiab raamatust "Väike Prints" midagi, mis teda oma elu sasipundardes edasi juhib.

""Väike Prints" oli kummaline raamat ning ta leidis, et suur osa sellest paneb mõtlema. Näis, nagu oleks neil lehekülgedel koos kogu maailma tarkus. 
Ta lõhnas magusasti ja valgustas mind. Iialgi ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud tema tühise vigurdamise taga märkama õrnust. Lilled on ju nii vastuoksusi täis. Kuid ma olin liiga noor ega osanud teda armastada.
See oli tõsi. Ta oli olnud liiga noor, et armastada Miat nagu peab. Ta oli naise oma käitumisega eemale peletanud. Nüüd sai ta aru. Naine ei usaldanud teda. Muidugi. Ta oli olnud ebaküps ja saamatu ja isekas. /.../ Ta oli loobunud, tõdes ta. Ta oli loobunud oma lootustest, oma unistustest, oma suhetest. Ta oli mässinud end millessegi, mis pani teda end veelgi enam vihkama kui ta juba vihkas. Ta sulges raamatu.
Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad sind mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.

Ta viis Finni rulaparki, miljon mõtet peas keerlemas, olemata kindel, kuidas neist aru saada, kuid teadis, et seda on tarvis, ning et seal kusagil peitus vastus. Ta lihtsalt ei pidanud tammuma ringi, tehes aina vigu, tehes aina asju, mida ta ei tahtnud, kõigi teiste tahtel."

Raamatus on üsna rohkelt tegelasi ning näeme mingi aja jooksul, kuidas mõned saatused põimuvad või avastame seoseid, mis seni on olnud salajas. Erinevate elude virvarr lubab aimata, et ühel või teisel moel saavad teatud ajahetkel ilmselt kokku just need inimesed, kes üksteist vajavad ning kellel on üksteisele midagi pakkuda. Soojuse ja hoolimise kõrval, mis kumab läbi enamuse tegelaste puhul, on ka neid, keda juhib elus edasi miski muu või kes on kuidagi puntrasse sattunud. Ja filmilikult uskumatul kombel ongi ka raamatutel siin inimeste elude muutmisel oma roll. Ning seega ka raamatupoel, mis neid võib kokku viia. 

Raamatut on mõnus lugeda, sest üldiselt kumab pea kõigest läbi hubasus ning lootus ka siis kui asjad hakkavad viltu kiskuma. Emilial on pärast isa surma nii palju toetajaid ja poolehoidjaid, et ta elab väga ruttu sisse oma uude ellu Peasebrook'is. Raamatupidamisega aitab teda tema ammune sõbranna, tõhus ja tarmukas Andrea kuid lisaks ustavatele kaastöötajatele poes jõuab Emiliani ka abi hoopis ootamatust suunast. Kui raamatust on umbes kaks kolmandikku läbi loetud, on tegelasi ning tegevusliine kogunenud juba nii palju, et tekkib tõsine huvi selle vastu, kuidas need liinid küll lõpuks kokku köidetakse... Eks selles suhtes on raamat kindlasti erinev neist, kus lugeja saab südamerahus sukelduda ainult peategelase ellu. Siin oleme iga veidikese aja pärast kellegi uue mõttemaailma ja toimetuste külalised. Kuid pole kindel, kas ka tegelikus elus võiks tegevusliinid nii hästi kokku sulada nagu siin...

Väike nurgapood. Kingitus * Nicola May

 

Lugesin 8.-9. veebruar 2022

Sarja kolmas raamat leiab peategelase Rosa üsnagi õnnelikuna. Tema elu on rohkem paika loksunud ning koos abikaasa Joshiga mõtlevad nad pisipere peale. Kuidagi aga kisutakse avaliku tähelepanu ette Rosa vanavanemate nõue, et Väike Nurgapood, millest on saanud edukas lemmikloomatarvete pood, ei ole müügiks. Rosal tuleb see, kui on käes õige aeg, kellelegi edasi kinkida. Nüüd tundub õige aeg saabuvat, sest lisaks poele on Rosal kahe peale koos Saraga rannas kohvik, mis samuti tema aega mõnusasti sisustab.

Rosa elu on olnud raske - lastekodulapsena oli tal raske õppida usaldama, et kõik võibki hästi olla. Väikeses Cockleberry Bays saadud pärandus tõi ta tagasi perekonna juurde, kellest ta oli halbade kokkusattumuste tõttu eemale kistud. Kuigi vanavanaema Queenie on nüüd lahkunud, oli Rosal võimalus temaga kohtuda ning samuti on Rosal alles ema, selgeltnägijavõimetega Mary. "Ütle oma saladus tuulele, aga ära süüdista teda, et ta räägib seda puudele", ütleb ta Rosale, ilma et naine mõistaks, mida ta ema sellega öelda tahtis.

Rosa on Cockleberry Bay's tõeliselt sisse elanud - siin on tal parim sõbranna Titch, oma väikese lapse ning tulevase abikaasaga, samuti südamlik armastajapaar Raffaele ja Jacob, kes peavad suurepärast restorani ning omavad kodus lemmikutena parajat koerakarja. Heaks sõbraks on Rosale ka loomaarst Vicky. Ainult Ship'i -nimelise pubi omaniku Sheilaga ei ole Rosal häid suhteid, sest enda teadmata ongi ta ise põhjuseks, mis poeg, naistemehest Lucas Cockleberry Bayst lahkus. Rosal oli temaga lühikene afäär ning enda teadmata jättis ta Luke'ile sügava mulje. Jällegi ütleb Mary targalt: "Sidemed, mis on sõlmitud kurbuses, on tugevamad kui rõõmus ja naudingus tehtud sõlmed." Ka vanavanaema Queenie oli võimetega ning mõeldes ühele keerulisele olukorrale ning sellele, kas ta peaks sellest rääkima, meenuvad Rosale tema sõnad: "Vahel tuleb elus ette, et sa ei tea, mida teha: ära tee midagi, ära ütle midagi ja vastus tuleb ise. Sa oled õnnistatud."

Filmina tõuseks raamatu sündmused kindlasti erksamalt esile kuid lugedes on tunda sellist õdusat olekut, et tundub iseenesestmõistetavana, et kõik segadused ja äpardused laabuvad varem või hiljem kenasti. Mugav lugemine, veidikese draama ja põnevusega.

Varjuõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 13.- 14. detsembril 2021

Heasüdamlik Pa Salt, kes on lapsendanud kuus tütart, on maisest elust lahkunud ning jätnud neile päranduseks vihjed nende päritolu kohta. Kolmas tütar, vaikne Star, on suurema osa oma elust olnud vastandliku CeCe vari. Mida lärmakam on CeCe, seda vaiksem omakorda Star. Õed on koos kolinud Londonisse, kus CeCe käib kunstikursustel ning Star on läbinud kokanduskursuse.

Kui mingi ajani on Star tundnud vajadust olla CeCe teine, vaikne ja tasakaalustav pool, hakkab talle nüüd aina enam tunduma, et ta soovib ise luua oma elu ning otsustada enda asjade üle. Samal ajal kui õde on alustanud kunstiõpinguid, otsustab Star asuda uurima juhtlõngu, mis Pa Salt talle on jätnud. Need viivad ta vanasse raamatupoodi, mille kaudu naine satub omamoodi unenäolisesse maailma, tutvudes poe hinge Orlandoga. Mees teeb talle peatselt pakkumise asuda tagasihoidliku palga eest talle appi ning varsti tutvub Star ka Orlando Vaughan'i omapärase perekonnaga. 

Star'i ees rullub tasapisi lahti vana armastuslugu, mille tegelastes ta võib ka iseennast tajuda. Erinevate tegelaste elukäiku jälgides saame lugeda nii loodusearmastusest kui ka peenemast seltsielust - asjadest, mis näivad olevat üksteisest väga kaugel, ent siiski moodustavad olulise osa mõne tegelaskuju elust.

Nagu ka sarja eelmistes raamatutes, võib siin nii põhjalikult minevikusündmustesse uppuda, et algne raamatu ajaraamistik ja tegelased võivad täiesti meelest minna. Seekord minnakse ajas tagasi umbes saja aasta jagu, kus naiste elu võis väliselt olla uhkem, eriti linnades kuid samas ka otsustusõiguselt piiratum. Suur osa tegevustikku keerleb ümber Flora MacNichols'i ning tema perekonna. Flora nime on jätnud Star'ile vihjena ka kasuisa Pa Salt ning tänu säilinud päevikutele saab Star tema kohta palju teada. Flora lähedane tuttav on siin ka kuulus lasteraamatute autor Beatrix Potter.

Lisaks minevikule on ka olevik üsna keeruline ning Star'i suhted perekond Vaughan'i liikmetega jõuavad mitmel korral keerulistesse punktidesse, rääkimata sellest, et naise enda vaikne olemus ja loomupärane suletus teevad olukorra talle teinekord oluliselt keerukamaks. Samal ajal Star'i elumuutustega jõuab otsapidi murrangupunktini ka tema vastandlik õde CeCe, kellega nad on veetnud senimaani suurema osa elust nagu sukk ja saabas kuid kes nüüd mõlemad tunduvad liikuvat tasapisi edasi enda valitud suundades.

Huvitav raamat, mõeldes sellele, kuivõrd on naiste elu vaid mõne sugupõlve jooksul oluliselt muutunud, ning samas siiski jääb alati alles raskeid olukordi, mis nõuavad ka keerulisi otsuseid... Aga muidugi mõista ei lase Lucinda Riley ka selles sarja raamatus oma fantaasial tukkuda vaid kasutab seda täiel määral!...

Raamatukogu telefoniputkas - Rachael Lucas

 

Lugesin 30. detsember 2021 - 14. jaanuar 2022

Ideaalne romantiline lugemine, mis pole liiga magus ega pealetükkiv. Noor kooliõpetaja Lucy peab aja maha võtma, et toibuda stressist tekkinud tervisehäiretest. Ta sõidab koos oma vennalt Tomilt saadud terjeri Hamishiga Brightonist väikesesse Little Maudley külla kuna reklaami järgi on seal väga soodsalt üürile anda pisike maja, lisatingimusega abistada krundi omanikku tema toimetustes. Kuid Buntyga tutvumine ei kulge Lucyl just sujuvalt ning lisaks peab Lucy üht naabrit kogemata kombel lausa murdvargaks. 

"Naine seisis, telefon pihus, ja püüdis välja mõelda, kas ta peaks valima numbri 999 (ja ütlema: "Appi, keegi üritas mu majja sisse murda, kuid lasi jalga") või hoopis 111 või helistama kohalikku politseijaoskonda. Ta guugeldas "mida teha kui keegi püüab su majja sisse murda", ja sirvis just erinevaid vastuseid, kui maja poolt kostev vali koputus eesuksele ta võpatama pani.

"See käis kähku," tähendas Lucy ust avades, "ma ei jõudnud veel helistadagi."

"Minu teada pole teil mu numbritki," vastas murdvaras teda varjamatu lõbususega silmitsedes. Ta jäi korraks vait ja sirutas seejärel käe. "Sam Travis".

Lucy taganes sammukese ja silmitses meest, olles näole mananud parima õpetajannaliku etteheitva pilgu, mille lihvimiseks oli kulunud aastaid. "Te olete murdvaras. Te ei peaks end tutvustama."

"Vastupidi. Kui te selle küla elukorraldust tunneksite, siis teaksite, et see on täiesti de rigueur. Lisaks rooside kärpimisele kohe pärast õitsemist, rahvamaja juhatuse poolt pandud kohustuste täitmisele ja oma elamise viksi ja viisakana hoidmisele."

Mõistagi hakkavad asjad siiski paremini sujuma ning Lucy elab maalilisse külaellu hoogsalt sisse, leides tegevust ka valdkonnas, mis teda eriti huvitab - ajalugu ning täpsemalt naiste tegevus selles kandis sõja ajal. Nimelt asendasid paljud naised sõja ajal erinevates töövaldkondades rindele saadetud mehi. Lucyle hakkab järjest rohkem tunduma, et tema üürileandjal, eakal kuid kõbusal ja ärksal Bunty'l oleks sõjaaja kohta väga põnevaid jutte rääkida. Ent kuigi Lucy saab naisega ehmatavast algusest hoolimata järjest paremini läbi, paistab Bunty siiski soovivat oma lugu endale hoida... Kuid samas tajub ta ka, et talle ei pruugi olla enam palju aega jäänud.

"Bunty meelest oli septembrikuus midagi hinnalist. Selle taga olid tunded, mille tekitas viimaste päikesekiirte endasse ahmimine, viimase võtmine enne seda, kui kõik hääbub ja saabub talvine pimedus. Tema polnud talve kunagi sallinud - veider, külm suutis kõik halvemaks muuta. Kõik need Lucy küsimused sõja kohta olid endaga kaasa toonud mälestusi külmatundest, kui ta hommikuti rattasadulasse istus ja barakki sõitis, mitu kihti riideid seljas. See oli teda omakorda mõtlema pannud, kui kaua ta seal käinud polnud. Naljakas, kui väga kõik olid üritanud minevikku üle võõbata, eluga niimoodi edasi minna, nagu oleks parem sõda unustada. Ja siis ilmusid korraga välja need noored, kes tahtsid kangesti kõike jälle päevavalgele tuua ja esitasid kõikvõimalikke küsimusi."

Ilus romantiline ja rahulik lugu kogukonnast ja sellesse kuuluvatest inimestest, kelle lood ulatuvad olevikust kaugesse minevikku.

Rannapood * Helen Pollard

 

Lugesin 1.-2. detsembril 2021

Veel üks romantiline ja kergesti loetav raamat. Natuke põnevust, arusaamatusi, parajalt huumorit, südantsoojendavaid tegelasi, nukrust, leina, rõõmu, sõprust ja palju romantikat.

Porthstereni kohake on oma väikene ringkond kokkuhoidvaid ja südamlikke inimesi, kellele on mõned aastad tagasi lisandunud oma rannapoega Claire. Pood nimega Tervendavad Lained müüb valikut new-age kaupa, isetehtud seepe, kristalle ning muud sarnast, maja teisel poolel asub aga kohvikuga raamatupood, mida peavad kaks naist, Sarah ja Evelyn, kes on ühtlasi ka elukaaslased. Claire on end leidnud pärast lahutust ning Londonist lahkumist ning ühtlasi leidnud ka koha kohalike südames.

Kui lähedalasuvasse majja kolib Jason koos oma tütre Millie'ga, saab Claire tüdrukuga sõbraks, kuid isal tundub olevat suur vastumeelsus Claire'i poe suhtes. Pealegi tekib kahtlus, et alevikus avatakse võib-olla veel mõni sarnane pood, kuna esialgu tundmatud isikud on võtnud uue poe avamiseks üürile maja, kus kunagi ammu on elanud kohalikuks nõiaks peetud Hester Moon... 

Rannaraamat * Emily Henry

 

Lugesin 28.-30. november 2021

"Ja sel hetkel ma mõistsingi: kui maailm tundus pime ja hirmus, suutis armastus su tantsima panna, naer jaksas osa valust minema kanda, ilu võis su hirmu auklikuks torkida. Ma otsustasin, et mu elu saab olema täis neid kolme. Mitte vaid mu enda kasuks, vaid ema ja kõigi mind ümbritsevate jaoks.

Saab olema eesmärk. Saab olema ilu. Saab olema küünlavalgus ja taustal tasakesi mängiv Fleetwood Mac. 

Häda on selles, et ma hakkasin endale oma elust ja saatusest ilusat lugu kokku luuletama, ja selleks ajaks, kui sain kahekümne kaheksaseks, oli mu lugu juba täiuslik."

January Andrews on jõudnud oma elus punkti, kus täiuslik elu on äkitselt tükkideks lagunenud. January isa surma järel on tulnud ilmsiks tema suhe teise naisega, millest January ema ei soovi rääkida. Alati omavahel hästi toime tulnud ema ja tütar kaugenevad üksteisest. Perekond on ka juba varem pidanud rinda pistma tõsiste raskustega, sest kahel korral on ema saanud vähidiagnoosi. Seekordses pingelises olukorras laguneb ka January pikaajaline suhe Jacques'iga, kellega ta lootis abielluda.

Saabunud madalseisus on naisel vaja paari kuu jooksul valmis kirjutada raamat, mida pikisilmi oodatakse. Tal pole enam kindlat elukohta kuid isa on talle jätnud võtmed Michigani järve ääres asuvasse rannamajja, mis asub isa lapsepõlvemaal North Bear Shores'i kandis. Üsna peatselt avastab January, et kõrvalmajas elab teine kirjanik - Gus Everett - kes on Januaryle tuttav juba ülikooliõpingutest saadik. Tõsi küll, siis kritiseeris Gus January kirjutatud tekste väga aktiivselt, seega polnud nende omavahelised suhted näiliselt kuigi soojad. Seevastu siiski tundub, et mõlemad tundsid kõigest hoolimata teineteise vastu tõmmet... 

Ladusalt kirjutatud lugu, mida on hea lihtne lugeda. Nagu ikka, jagub siin parajal määral värvikaid tegelasi ning huumorit ning mõni tõeliselt hea sõber, nagu näiteks January sõbranna Shadi, kes võrdleb sügavat armumist uppumisega: 

"Uppumine on see osa, mis võtab su hingetuks. See on see osa, kui sa ei suuda uskuda, et sinu ees seisev inimene on üleüldse olemas ja lisaks veel ka sinu teele sattunud. See peaks sulle tekitama tunde, et sul on vedanud, et oled elus ning täpselt siis ja seal."