 |
| Lugesin 30. detsember 2021 - 14. jaanuar 2022 |
Ideaalne romantiline lugemine, mis pole liiga magus ega pealetükkiv. Noor kooliõpetaja Lucy peab aja maha võtma, et toibuda stressist tekkinud tervisehäiretest. Ta sõidab koos oma vennalt Tomilt saadud terjeri Hamishiga Brightonist väikesesse Little Maudley külla kuna reklaami järgi on seal väga soodsalt üürile anda pisike maja, lisatingimusega abistada krundi omanikku tema toimetustes. Kuid Buntyga tutvumine ei kulge Lucyl just sujuvalt ning lisaks peab Lucy üht naabrit kogemata kombel lausa murdvargaks.
"Naine seisis, telefon pihus, ja püüdis välja mõelda, kas ta peaks valima numbri 999 (ja ütlema: "Appi, keegi üritas mu majja sisse murda, kuid lasi jalga") või hoopis 111 või helistama kohalikku politseijaoskonda. Ta guugeldas "mida teha kui keegi püüab su majja sisse murda", ja sirvis just erinevaid vastuseid, kui maja poolt kostev vali koputus eesuksele ta võpatama pani.
"See käis kähku," tähendas Lucy ust avades, "ma ei jõudnud veel helistadagi."
"Minu teada pole teil mu numbritki," vastas murdvaras teda varjamatu lõbususega silmitsedes. Ta jäi korraks vait ja sirutas seejärel käe. "Sam Travis".
Lucy taganes sammukese ja silmitses meest, olles näole mananud parima õpetajannaliku etteheitva pilgu, mille lihvimiseks oli kulunud aastaid. "Te olete murdvaras. Te ei peaks end tutvustama."
"Vastupidi. Kui te selle küla elukorraldust tunneksite, siis teaksite, et see on täiesti de rigueur. Lisaks rooside kärpimisele kohe pärast õitsemist, rahvamaja juhatuse poolt pandud kohustuste täitmisele ja oma elamise viksi ja viisakana hoidmisele."
Mõistagi hakkavad asjad siiski paremini sujuma ning Lucy elab maalilisse külaellu hoogsalt sisse, leides tegevust ka valdkonnas, mis teda eriti huvitab - ajalugu ning täpsemalt naiste tegevus selles kandis sõja ajal. Nimelt asendasid paljud naised sõja ajal erinevates töövaldkondades rindele saadetud mehi. Lucyle hakkab järjest rohkem tunduma, et tema üürileandjal, eakal kuid kõbusal ja ärksal Bunty'l oleks sõjaaja kohta väga põnevaid jutte rääkida. Ent kuigi Lucy saab naisega ehmatavast algusest hoolimata järjest paremini läbi, paistab Bunty siiski soovivat oma lugu endale hoida... Kuid samas tajub ta ka, et talle ei pruugi olla enam palju aega jäänud.
"Bunty meelest oli septembrikuus midagi hinnalist. Selle taga olid tunded, mille tekitas viimaste päikesekiirte endasse ahmimine, viimase võtmine enne seda, kui kõik hääbub ja saabub talvine pimedus. Tema polnud talve kunagi sallinud - veider, külm suutis kõik halvemaks muuta. Kõik need Lucy küsimused sõja kohta olid endaga kaasa toonud mälestusi külmatundest, kui ta hommikuti rattasadulasse istus ja barakki sõitis, mitu kihti riideid seljas. See oli teda omakorda mõtlema pannud, kui kaua ta seal käinud polnud. Naljakas, kui väga kõik olid üritanud minevikku üle võõbata, eluga niimoodi edasi minna, nagu oleks parem sõda unustada. Ja siis ilmusid korraga välja need noored, kes tahtsid kangesti kõike jälle päevavalgele tuua ja esitasid kõikvõimalikke küsimusi."
Ilus romantiline ja rahulik lugu kogukonnast ja sellesse kuuluvatest inimestest, kelle lood ulatuvad olevikust kaugesse minevikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar