Püsi elus! * Catherine Ryan Hyde

Lugesin 16.-17. november 2025

 

Minu arvates väga hea raamat, mida võivad lugeda nii nooremad kui ka vanemad. Teemad on tõsised, ent need on esitatud moel, mis ei tõuka jõuga lugejat masendavatesse mõtetesse. Päikesekiir leiab tee ka sinna, kus on tunne, et seda eal ei juhtu ning ühest väikesest seigast võivad alguse saada olulised muutused päris mitme inimese elus.

14-aastane Lucas saab lähtepunktiks mitmes suunas hargnevas loos, kuhu on segatud salapärane metsas elav naine ning tema koerad Vermeer ja Rembrandt, poisi vend Roy ning Lucase parim sõber Connor. Mulle meeldib autori stiil ning tõlge on mõnus.

"Nojah... nüüd ma hakkan mõtlema... inimene ei tea, mis võib järgmisena juhtuda. Ja see võib olla midagi toredat. Midagi head, ehkki enne seda polnud kõik üldse hästi. Kas mõistatd, kuhu ma selle jutuga tüürin?"

"Sa tahad öelda, et pead püsima elus, et näha, mis edaspidi juhtub."

Jälgisin Connori nägu särama löömas ning teadsin, et olin tabanud naelapea pihta.

"Teadsin, et sa saad aru," ütles ta.

Days at the Morisaki Bookshop * Satoshi Jagisawa

 

Lugesin 1.-10. november

Mõjuv raamat ühest kurvalt lõppenud armastusloost ning sellele järgnevast.

Dora Maar ja armastuse kaks nägu * Bettina Storks

 

Lugesin 17. detsember 2023 - 10. jaanuar 2024

"Tahan olla rohkem kui keskpärane. Palju rohkem. Kui tahad midagi suurt saavutada, pead riskima./.../ Ta ei tahtnud näidata mitte üksnes seda, mis päriselt oli, vaid ka seda, mis peitus reaalsuse taga."

Theodora Markovitch on noor andekas naine, kes on prantslannast ema nõudmisel Buenos Airesest kolinud tagasi sünnilinna Pariisi, kus tema eriline talent fotograafia alal õitsele lööb. Et tema andekus ei takerduks keeruka nime taha, valib ta kunstnikunimeks Dora Maar. Vaid paari aasta jooksul saab temast kunstnike ringkonnas hinnatud tegija. Koos teise fotograafiga loodud firma saab palju tellimusi ning on väga menukas. Dora on oma tööle väga pühendunud, ent ta hing igatseb siiski tugevaid tundeid ning Picassoga kohtudes saab selgeks, et nende vahel on tugev keemia.

Dora enda fotograafia-alane töö jääb ooteseisundisse ning ta tegeleb nüüd hoopiski maalimisega, nagu Picasso talle on soovitanud. Picasso ise on kogenud inspiratsioonipuudust, just enne Doraga suhte alustamist, ent nüüd on ta jälle loometuhinas: "Picasso suutis mõne hetkega juhtida oma hingepiina inspiratsiooni rööbastesse. Meeleheitest sündis raev, valust rahutus, ning lõpuks valmis ta geniaalsete käte all kunstiteos. Õieti ei teinudki ta midagi muud, kui paiskas oma siseelu lõuendile. See pidi olema tema jaoks justkui vabanemine."

Kui Picasso asub seisukoha võtmiseks maalima sõjavastast suurteost "Guernica", jäädvustab Dora tema tööprotsessi fotograafina. Õieti on Dora püüdnud juba pikemat aega Picassot mõjutada, et ta väljendaks kunstnikuna vastuseisu sõjale ning nüüd, pärast sakslaste rünnakut Guernica linna rahumeelse elanikkonna vastu 1937. aastal, otsustab ta asuda teost maalima. Kuid hoolimata suurest ühtsustundest kahe kunstniku vahel tuleb Doral tuleb samaaegselt taluda Picasso külaskäike teise naise juurde, kes on ühtlasi tema lapse ema ning konflikt ei lase end oodata. 

Sõda ja sakslased jõuavad ka Prantsusmaale ning Pariisi ning kunstnikel tuleb oma tööd ohutult ümber paigutada ning leida endalegi viibimiseks turvaline koht. Mitmed sõidavad sõja eest pakku Ameerikasse. 

Raamat annab hästi edasi sõjaaegseid meeleolusid ning Dora ja Picasso aegamööda lahtuvat suhet, mille lõppemisest ülesaamiseks ning uuesti enda leidmiseks kulub Doral aastaid.

"... Nad mõlemad vaatasid õnnelikult kaamerasse, ometi hõljus nende kohal mingi eksklusiivne intiimsuse aura. Üksnes Picasso ja tema olid teadlikud sellest intiimsest kaksiolekust ja keegi teine poleks suutnud väljaspoolt nende maailma tungida. Isegi tagantjärele valdas Dorat seda pilti vaadates haavamatuse tunne.
Fotograaf oli küll korraks pealispinda kratsinud, ehkki vaataja võis pildistatud paari lähedust aimata. Lõpuks jäi nende vastastikune tõmme suureks saladuseks, selliseks, mille katet isegi Lacan ei suutnud kergitada.
"Tänan sind, Picasso," sosistas Dora, justkui võtaks kakskümmend aastat hiljem ta käest vastu kingituse. Picasso oli suutnud nii palju: ta oli äratanud Doras armastuse, vihkamise, rõõmu, raevu, meeleheite, tugevuse ja nõrkuse - ja seejuures oli mees lasknud tal kõike tunda, milleks ta hing võimeline oli. Mitte ükski teine mees maailmas poleks midagi ligilähedastki suutnud.
Dora tundis, kuidas sellest arusaamisest kasvas välja varem aimamata vabadus. Vabadus mitte midagi kahetseda, vabadus ilma valuta meenutada."

Sõprade linn * Joanna Trollope

 

Lugesin 16.- 19. veebruar 2023

Esialgse mulje järgi võiks raamatul olla teistsugune pealkiri - näiteks "Lahkukasvamine". Esmalt on paras jupp kirjeldust, kuidas inimesed oma praeguse eluetapini jõudsid. Küllap on sedagi vaja, aga tundub ka sutsuke igav, sest kas peaks uskuma, et kui teatud inimese/paari eluolu oleks mingil määral erinev olnud, oleks nad lõpuks mingisse teistsugusesse punkti jõudnud? Ei tea. See pole ainult Stacey lugu, kes kaotab loo alguses töökoha ning siis selgub hiljem, et sõpruskonna ühe liikme juurde on tööle võetud keegi, kes seal ei pruugiks olla. Siin on ka üliedukas Gaby, abikaasa ning kolme lapsega, üksikema kuid väljapaistva firma omanik Melissa Hathaway koos poja Tom'iga ning professor Beth oma armsama Claire'iga. 

Stacey olukord on keeruline, muidugi esmalt töökaotuse tõttu kuid suures osas ka sellepärast, et ta otsustab võtta enda juurde elama ema, kes on järjest dementsem ning vajab tõsist hoolt. Ehk siis Stacey jaoks on tegu kukkumisest täiesti teise äärmusesse, võrreldes tema aktiivse ja eeskujuliku tööeluga, mis nüüd asendub väsitava ja depressiivse hooldustööga kodus.

Sõprade seltskond on olnud ülimalt eesrindlik, ehkki omavahel on nad üsnagi erinevad - kõikidel on senini olnud prestiizhikad töökohad ning ühel või teisel moel rahulduspakkuvad suhted, nüüd aga on hakanud asjad kiiva kiskuma ning konfliktsed olukorrad tekivad ka pereliikmete või endiste kallimatega seoses.

Pärast raamatu alguseosa, mis mõnede tegelaste puhul tundus liiga glamuurne ja toretsev, jõuab lugeja punkti, kus kõigil on tekkinud tõsiseid muresid. Ja mis kõige keerulisem, need mured keerduvadki mingil hetkel suures osas justnimelt nendesamade seni üksmeelsete ja üksteist toetavate sõprade ning nende perede ümber. Nagu selgub, ei pruugi mitmedki reeglid, millest tegelased kõva häälega jutlustavad, sugugi kehtida kui tegu on enda ja oma lähedaste eludega.

See raamat on leppimisest, minna ja lahti laskmisest, muutustest, edasiminekust kõige kiuste. Sellest, et elus on palju asju, mida kontrollida ei saa, ent samas ka neid, mille puhul tuleb teha mingi otsus, leida lahendus, selgus iseenda jaoks ning lubada endal edasi minna, valida uus tee. Enamus raamatu tegelasi leiavad, et kui väga neile muutused ka ebamugavad või rasked tundusid, ei soovi nad enam naaseda oma endise elu juurde, isegi kui see varem neile sobis ja isegi kui uus elu tähendab riskide võtmist. 

Mul on hea meel, et sain end raamatu alguse loenduslikust osast läbi näritud, sest raamatu teine pool näeb rohkem päris elu moodi välja ning tegelased jätavad ikkagi päris inimeste mulje, mitte pole lihtsalt üliedukad nukud, millisena raamatu algus neid näitab.  

Hea nõuanne on esinemise/kõnepidamise kohta, ühelt selles asjas rohkem kogenud sõbrannalt teisele:
"Jää lihtsalt iseendaks. Nii vähe märkmeid kui võimalik, ära vehi liiga hoogsalt kätega ja ära puuduta oma juukseid, mitte kunagi. Käsitle ühte suuremat teemat ja kaht väiksemat - see on kõik, mis sul õnnestub neile selgeks teha, isegi erksa taibuga publiku puhul. Ja nad kõik, nii mehed kui ka naised, panevad tähele, mis kingad sul jalas on."

Tabavalt ütleb üks professor Bethi intervjueeriv tudeng:
"Mu ema ütleb, et raha ja sõpru ei tohi kunagi käest lasta, sest sa ei tea kunagi, millal sul emba-kumba vaja läheb." Hea on, et vahepealsetest hõõrumistest hoolimata ei lase sõbrad üksteisest lahti ning ilmselt lõpuks loovad üksteisega varasemast hoopis tugevamad sidemed.

Superkoomik * Jenny Jägerfeld

 

Lugesin 2. jaanuaril 2023

Jätan lause pooleli. Tõstan pastaka paberilt. Sest ma tahtsin kirjutada: "Kui ema on halvas tujus ja tahab, et ma räägiksin temaga saksa keelt, ja isegi ei vasta mulle muidu."
Tahtsin niimoodi kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Sest see ei häiri ju mind enam. Ma nii väga sooviksin, et ta häiriks mind jälle. Ma soovin seda nii väga, et süda läheb peaaegu katki. Ma räägiksin kogu aeg saksa keelt, kuigi see pole mu tugev külg. Ma midagi muud ei teekski, kui see ta tagasi tooks. Ich würde immer Deutsch sprechen.
Aeg-ajalt unustan, et ta surnud on. Nagu praegu. Neil sekundeil, mis kulusid sõnade "Kui ema on" kirjutamiseks. 
Muidugi on hea, et ma kogu aeg tema peale ei mõtle. Aga kui ta mulle siis meenub, avaneb rinnus pimedus. Pimedus, mis on nagu põhjatu auk ja laieneb igas suunas lõpmatuseni. Minu südame tükid kukuksid nagu sinna sisse. Kukuksid ja kaoksid jäljetult. Ma ei tea, kas ma saan need veel kunagi kätte. Kas süda saab kunagi veel terveks. 
Kustutan sõnad ära. Kustutan ära "Kui ema on". Kustutan nii kõvasti, et paberisse tuleb auk.

Sasha on just 12-aastaseks saav tüdruk, kes elab koos oma isaga, lisaks on tal vanaema ning isast noorem Elvisesoenguga onu Ossi ning hea sõbranna Märta. Tüdruk on teinud endale nimekirja, mille abil ta loodab minna elus teistsugust teed kui tema ema, kes depressiooni põdedes valis 36-aastasena elu asemel surma. Lühidalt kõlab ellujäämise nimekiri nii:

"1. Lõika juuksed maha. 2. Ära ürita hoolitseda ühegi elusolendi eest. 3. Ära loe raamatuid. 4. Kanna ainult värvilisi rõivaid. 5. Ära Jaluta. 6. Ära käi metsas.7. Ära mõtle liiga palju. 8. Hakka koomikuks."

Nimekirjas olevad punktid valis tüdruk just selle järgi, et talle tundub, nagu oleks ta emaga liiga sarnane ja loodab erinevalt elades oma eluga paremini toime tulla. Kuigi just Sasha emalt pärineb väljend funny bones, mis tähendab inimesi, kes on juba sünnipäraselt andekad, kerkivad tüdruku silme ette pildid depressioonis emast, kes võis keset igapäevaelu tarduda ning kaduda kusagile oma maailma. 

"Ma mäletan, kuidas ta võis istuda köögilaua taga ja lihtsalt enda ette põrnimtseda. Ema. Kuidas ta võis poolelt liigutuselt tarduda. Justkui keset liigutust ja niimoodi istuma jäädagi. Üks kord oli tal käes muna, mida ta oli just hakanud koorima, ja siis jäi ta äkki liikumatuks, tardus üleni, muna ühes käes ja väike valge kooretükk teises. Nagu oleks ta filmis ja keegi oleks filmi pausi peale pannud, stoppkaadrisse. Ta ei näinud mind, kuigi istusin otse tema vastas. Tema silmad olid tühjad. Ei tajunud midagi. Need oleksid nagu valele poole sunatud, ta silmad. Sissepoole."

Sasha tahab olla rõõmus ja normaalne, sest pärast ema surma ei oska paljud ümbritsevad inimesed tema olukorda kuidagi suhtuda. Kuid tüdruku isa Albert ehk Abbe muretseb tema pärast, sest on näha, et Sasha on otsustanud oma leina ja kurbusega igal moel võidelda. Seda joont aitabki tal ajada nimekiri, mida ta vapralt järgib. Sasha on tõesti vahva ning humoorikas ja oma plaanidega õnnestub tal jõuda niikaugele, et ta astub edukalt lavale koos kogenumate stand-up koomikutega. Seda kõike isegi pärast esimest totaalset läbikukkumist, mis teda tabab klassikaaslastele maakera ehituse teemal stand-up stiilis ettekannet tehes... Kuid ühtlasi on Sasha pärast edukat stand-up klubis esinemist ka kõikide oma nimekirja punktidega äkitselt toime tulnud. Ning sinnamaale jõudnult tabab teda lõpuks kurbus, mida ta on nii kaua tagasi hoidnud...

Ilus, südamlik ja naljakas raamat leinast ja sellega toimetulekust. Sasha huumoritaju ning sõnaleiutised on väga vahvad, näiteks kutsikainfarkt, mille selgitus oleks: "Kutsikad on nii juba armsad, et mul tekib südames mingisugune suhkrushokk, nagu südameinfarkt, ainult et hea." Lein ja kurbus, mida Sasha lõpuks on lubanud endal tunda, aitavad uuesti jõuda rõõmu ja armastuseni, mis pole kusagile kadunud. Sasha meenutab oma terapeudi Linn'i öeldut ning mõistab, et kuigi emal olid elu lõpus depressiooni tõttu väga rasked ajad, oli ta varem alati tütre jaoks olemas: " Ema armastus on minu sees, see on minu südames alles, särab seal nagu päike."

Autor Jenny Jägerfeld on psühholoog ja kirjanik ning oma tänusõnades on ta hästi kokku võtnud selle, miks nii keerulistest asjadest rääkima (ja muidugi ka kirjutama) peaks.

"On asju, millest on paljude meelest nii südantlõhestavalt raske rääkida, et ollakse pigem vait. Enesetapp on üks neid teemasid. Vaimne tervis teine. Ma nii väga sooviksin, et see poleks nii. Sest ma arvan täpselt samamoodi nagu psühholoog Linn selles raamatus, et ohtlik pole mitte olla kurb, vihane või mures, vaid oht peitub pigem kõikide nende raskete mõtete ja tunnetega üksi jäämises. Sest siis võib-olla arvad, et su probleeme ei saagi lahendada, et jäädki ennast halvasti tundma ja oled maailmas üksi. Siis ei suuda äkki endale meelde tuletada, et asjad muutuvad, et ükskord naeratad jälle, isegi kui sel hetkel tundub see võimatu. Üks põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, oli see, et tahtsin muuta enesetappudest ja vaimsest tervisest rääkimise lihtsamaks. Sest sellest rääkimine on elutähtis."