Hercule Poirot jõulud * Agatha Christie

Lugesin 1.-  november 2021

Miljonär Simeon Lee otsustab koguda oma perekonna jõuludeks enda ümber. Oma elus on ta teinud nii üht kui teist kahetsusväärset ning isegi vanaduspõlve veetes pole tema iseloom paranenud. Tundub, et rahuliku pühademeeleolu loomise asemel püüab ta oma pereliikmeid nii tõsiselt üles ärritada kui vähegi võimalik.

Poirot istub samal ajal kolonel Johnsoniga kaminatule ees, vesteldes jõuludest ning kuritegudest. Kui koloneli meelest on jõulud rõõmu ja rahu aeg, mil halbu asju ei tohiks kuigivõrd juhtuda, suhtub Poirot pühadesse märksa praktilisemalt:

"... Aga vaatame korraks, missugused on f a k t i d. Te ütlesite, et jõuluaeg on rõõmsa meeleolu aeg. See tähendab, eks ole, et süüakse ja juuakse palju? See tähendab tegelikult l i i g s ö ö m i s t  ja liigsöömisega kaasnevad seedehäired. Ja seedehäired ärritavad inimesi! /.../ 

Vanad tülid lõpetatakse, lahkarvamustel olijad soostuvad kokku leppima, olgu kas või ajutiseks. Ja perekonnad, kes on aasta läbi lahus olnud, tulevad jälle kokku. Te peate möönma, mu sõber, et niisuguses olukorras tekivad suured p i n g e d. Inimesed, kelle t u n d e d pole sõbralikud, avaldavad endale tugevat survet, et  n ä i d a  sõbralikena! Jõulude ajal on palju s i l m a k i r j a l i k k u s t - ausat silmakirjalikkust, silmakirjalikkust pour le bon motif, c'est entendu, kuid ikkagi silmakirjalikkust! /.../ 

Ma juhin teie tähelepanu sellele, et niisuguste tingimustes - vaimse pinge ja kehalise ebamugavuse tingimustes - võivad varasemad nõrgad vastumeelsustunded ja tühised lahkhelid väga kergesti muutuda hoopis tõsisemaks. Teesklemine, et ollakse tegelikust sõbralikum, andestavam ja suuremeelsem, paneb inimese varem või hiljem käituma ebasõbralikumalt, hoolimatumalt ja agressiivsemalt, kui see on talle tõeliselt omane! Kui te tõkestate loomuliku käitumise voolu tammiga, mon ami, siis varem või hiljem see tamm puruneb ja tekib uputus!" 

Ja muidugi juhtubki nii, et Poirot kaasatakse koos kolonel Johnsoni ning superintendent Sugden'iga eelmainitud miljonäri mõrva uurimisse. Kuna Simeon Lee surnukeha leitakse seestpoolt lukustatud ning tõsiselt segipööratud toast, on väga keeruline mõista, mis siis tegelikult juhtus. Ent näib, et just keegi pereliikmetest on vana kiusliku mehega lõplikult arved õiendanud. Nagu Poirot varsti leiab, on seltskonna kõikidel liikmetel oma põhjus, mis oleks võinud nad kuriteole tõugata. Lahendus on aga, nagu enamasti, väga ootamatu...

Water Like a Stone - Deborah Crombie

 

"Water Like a Stone" on esimene nende raamatute patakast, mille ma Amazon'i kaudu veebruaris tellisin. Minu kurvastuseks saabusid nad küll riburada pea kõik ükshaaval, ehkki nägin kõvasti vaeva, et panna kokku just selline tellimus, mida oleks lihtne korraga kohale tuua. Aga mis sellest siis ikka - tegin küll pakitoojatele kõvasti tööd juurde, ent saatekulu oli mul kogu tellimuse peale üks ning keskmiseks raamatu hinnaks vist tuli koos saatekuluga umbes 10 eurot. Tellisin peamiselt pehmekaanelisi, vaid üks oli kõvade kaantega väljaanne, ka formaadid sattusid muidugi erinevad, sest nii põhjalikuks ma tellimisel ei jaksanud minna. 

Minu suureks rõõmuks paistab, et tõepoolest on nii, nagu kirjeldustes lubatud - raamatutes kritseldusi ega mingeid väga suuri kulumisi pole. Ja kuna tegu on originaaltekstiga, mitte tõlkega, siis pole ka muret, et konarliku teksti peale vihastada saaks... Mul oli küll plaan ka võtta kätte ja mõningate sõnade tähendusi järele vaadata, ent lõpuks oli lugemise isu ikkagi suurem ja ei raatsinud seda pidurdada, seega sõnavara poolest ma esialgu veel väga rikkamaks ei saanud... Crombie tekste on veidi keerukam lugeda kui näiteks Jorn Lier Horst'i inglisekeelseid Wistingu tõlkeid, sest siin on tekstid kuidagi kunstipärasemad ning teise varjundiga, samas kui Wistingu lood tekitavad just oma asise olekuga omamoodi koduse ja rahuliku tunde. Crombie puhul tunduvad sõnad rohkem erinevaid ruume ja meeleolusid tekitavat, isegi kui on nii, et ma mitmete omadussõnade päris täpset tähendust ei tea.

Deborah Crombie raamatute peategelased on kaks politseiuurijat - Duncan Kincaid ja Gemma James. Mõlematel on seljataga varasemad suhted, ent nüüd moodustavad nad uue perekonna koos Gemma 5-aastase poja Toby, Duncani vastleitud poja, murdeealise Kit'i ning kahe koera ja kassiga. Kit'i ema on saanud õnnetult surma ning Duncan ja Gemma on näinud vaeva, et omandada Kit'i hooldusõigus.

Selline kirju seltskond asub teele Duncan Kincaidi vanemate poole, et veeta koos jõule. Kuid kohe alguses hakkab juhtuma asju, mis muudavad õdusa ühise jõuluaja hoopiski järjekordse juhtumi lahendamiseks. Nimelt on Duncan'i õde Juliet asutanud remondifirma ning avastab ühes remonditavas majas seina lammutades sealtsamast pisikese surnukeha, mis paistab kuuluvat vaid aasta-paari vanusele lapsele. Vaid mõne päeva pärast leitakse lähedalasuva kanali lähedalt järgmine, naisterahva surnukeha. Uurimust hakkab juhtima Duncan'i klassivend Babcock ning nii leiavad Londonist tulnud uurijad end varsti üht- või teistpidi sündmustesse kaasatuna.

Olulist osa mängib raamatus ümbritsev loodus, linnake, kanalil sõitvad paadid, nende asukad ja paadiperekondade eluviis. Eraldi liin on raamatus Julieti perekonna olukord, mis on keeruline kuna Julieti abikaasa on pöördunud tema vastu ning püüab ka nende lapsi ema vastu pöörata. Samuti saame põhjalikumalt sisse vaadata Kit'i mõtetesse, kes elab läbi oma ema kaotust ning kohtub esimest korda oma vanavanematega ehk Duncani vanematega ja otsib oma kohta selles uues olukorras. Ka Gemma on enda jaoks uudses olukorras, elades sisse Duncan'i perekonna dünaamikasse ja ümbrusesse, mis on olnud tema elukaaslase lapsepõlvemaa, ent on Gemmale täiesti uus ja tundmatu.

Kogu jutustus on nagu erinevad lõngakera niidid, mis algul on pusas, siis hakkavad tasapisi lahti hargnema ning lõpuks moodustavad ilusa ümmarguse palli.