Harold Fry uskumatu palverännak * Rachel Joyce

 

Lugesin umbes 10.-15. oktoober 2022

Raamatukogust tuli 90 sendi eest minuga kaasa üks raamat, mis on minu arvates üsna eriline. 

Harry ja Maureen on pensionil olev paar, kelle omavaheline suhtlemine on, nagu on. Äkitselt saab Harry kirja ühelt ammuselt töökaaslaselt, teatega, et too põeb vähki. Äkkotsuse ajel muutub Queenie-nimelisele töökaaslasele kirjutatud vastuse posti toimetamine hoopiski retkeks tema juurde hooldekodusse. Harry asub teele ilma varustuse, sobivate jalanõude ja seljakotita, otsustades matka finantseerimiseks kasutada oma pensioniks kogutud säästusid...

See, mis algselt tundub juhusliku pähekaranud plaani järgimisena, areneb suuremaks ettevõtmiseks, kus Harryl tuleb kohtuda peamiselt iseenda ja hiljem ka teistega, kes tema retke vastu huvi hakkavad tundma. 

Kahjuks ei märkinud ma raamatust üles kohti, millest kasvõi paari ära tuua. Aga kuna raamat mingil täiesti omal moel kõnetas siis usun, et loen seda ka teistkordselt ning siis saan veel mõned tsitaadid üles märgitud. Tõlke autoriks on Riina Jesmin. Aga siiski, siit veel Haroldi teekonna algusest üks lõik...

"Esimest korda elus oli Harold pettunud, et postkast ilmus nähtavale loodetust varem. Harold püüdis üle tee minna, et postkasti vältida, kuid seal see oli - ootas teda Fossebridge Roadi nurgal. Harold tõstis Queenie kirja pilu juurde ja tardus. Ta vaatas tagasi lühikese vahemaa poole. /.../

Harold mõtles sõnadele, mis ta oli Queenie'le kirjutanud, ja tundis nende kohatuse pärast piinlikkust. Ta kujutles, kuidas ta koju naaseb, ja Maureen helistab Davidile ja elu on täpselt nagu enne, ainult et Queenie on Berwickis suremas ning Harold kurbuse meelevallas. Kiri puhkas postkasti pimedal suul. Harold ei suutnud sel minna lasta.

"Lõppude lõpuks," ütles ta valjusti, ehkki keegi teda ei vaadanud, "on ilm ilus". Haroldil polnud midagi muud teha. Ta võib niisama hästi järgmise postkastini kõndida. Ta keeras ümber Fossebridge Roadi nurga, enne kui jõudis meelt muuta.

Polnud tema moodi äkkotsuseid langetada. Sellest sai Harold aru. Pärast seda, kui ta oli pensionile jäänud, päevad muudkui möödusid ja miski ei muutnud, ainult Haroldi keskpaik läks jämedamaks ja juuksed jäid hõredamaks. Harold magas öösiti halvasti ja mõnikord ei maganud üldse. Oodatust kiiremini postkastini jõudnud, jäi ta ometi taas seisma. Ta oli millegagi algust teinud, teadmata, mis see on, aga nüüd, kus ta seda tegi, polnud ta valmis lõpetama. Tema laubal tärkasid higipiisad, veri vemmeldas ootusärevalt. Kui ta kirja Fore Streeti postkontorisse viib, läheb see järgmisel päeval kindla peale kohale.

Päike paistis soojalt talle kuklasse ja õlgadele, kui ta mööda uue elamurajooni puiesteid lonkis. Harold heitis pilke inimeste akendesse ja mõnikord olid need tühjad, aga mõnikord vaatasid inimesed talle vastu ning ta tundis, et peab edasi ruttama. Mõnikord oli aga aknal ese, mida ta ei oodanud; portselankuju, vaas ja isegi tuuva. Iseenese haprad tükikesed, millega inimesed ümbritsesid end kaitseks välismaailma eest."

Neljapäevane mõrvaklubi * Richard Osman

 

Lugesin 2. - 29. novembril 2021

"Elisabeth astub välja jahedasse õhtusse, enam ei saa tagasi pöörata. Taevas tõmbub järjest varem tumedaks ja kappidest otsitakse välja sallid. Suvi hoiab sügisel veel kätt ees, aga enam ei lähe kaua. Kui palju sügiseid oli Elisabethile veel jäänud? Kui palju aastaid veel saab ta pista jalad mugavatesse saabastesse ja kõndida läbi lehtede? Ühel päeval saabub kevad ilma temata. Nartsissid pistavad igavesti järve ääres nina mullast välja, aga meie ei ole igavesti neid nägemas. Nii see läheb; naudi, kuni veel saad.

Aga praegusel hetkel, arvestades, mis ülesanne tal käsil on, tunneb Elisabeth tugevamat seost hilissuvega. Lehed klammerduvad vapralt okste külge ja veel on lootust viimasele suvekuumale, suvel on veel nii mõnigi trikk varuks."

Mõnusalt humoorikas raamat rõõmsatest ja reibastest pensionäridest, kes elavad Coopers Chase'i nimelises külakeses. Varasemalt kirikule kuulunud maale on ehitatud mõnus luksuslik elamiskoht, kus elab ligi kolmsada inimest. Neid hoiavad tegevuses igasugused ringid ja toimetused - ühele väikesele seltskonnale aga pakuvad huvi lahendamata mõrvad. Kahjuks on üks neist, endine uurija Penny, jäänud tervise tõttu sellest põnevast tegevusest kõrvale, ent tema asemel sattub klubisse üsnagi pea endine medõde Joyce. 

Klubi hing näib olevat väga mitmekülgne ning põneva minevikuga Elisabeth ning lisaks on aktiivsed liikmed endine psühhiaater Ibrahim ning tuntud aktivist Ron, kelle poeg Jason on poksijana kuulsust kogunud avaliku elu tegelane.

Penny on oma ametis oldud aja jooksul pannud kõrvale toimikuid lahendamata jäänud juhtumitega ning nende kallal pensionärid nüüd pead murravadki. Ent ühel hetkel saabuvad põnevad seiklused sõna otseses mõttes nende endi õuele ning klubi püüab end kaasata politsei töösse. Nad on just äsja tutvunud Coopers Chase'is loengut pidamas käinud noore konstaabli Donna De Freitas'ega ning Elisabeth asub kiiresti niite tõmbama, et konstaabel suunataks uurima ka nende külakesega seotud juhtumit.

Näeme sündmusi väga erinevate tegelaste mõtete läbi, samuti Joyce'i päevaraamatu või autori kirjelduse kaudu. Raamatus on muidugi ka kohti, mis on tõsised ja traagilised ning seal nalja ei tehta. Aga suures osas kulgeb kõik üsnagi humoorikas ja kerges võtmes, ehkki samas ei jäeta puutumata teemasid, mis vanemas eas muret tekitavad (tervis, üksindus, unustamine, vanusega seotud haigused). Lisaks olustiku ja ümbruse kirjeldustele on raamat filmilik ka selles mõttes, et sündmused on tihti esitatud väga lühikeste lõikudena, hüpeldes erinevate tegelaste vaatenurkade vahel. Põnevust lisab muidugi ka see, et enamasti ulatuvad sündmuste juured palju kaugemale kui esmapilgul arvata võiks.