Mõtlesin su välja * Francesca Zappia

 

Lugesin 11. veebruaril 2023

Kuidas toime tulla maailmas, kus iga asi/olukord/inimene võib olla sinu ajus toimetavate keemiliste ainete poolt tekitatud hallutsinatsioon?  Alexil on oma võtted selleks, et maailmaga toime tulla, ent vahel ei aita teda ka need - pidev perimeetrikontroll, imelikest olukordadest tehtud fotod ja muu sarnane. Vahel lihtsalt on tema pea rikkis, ka ravist hoolimata. 17-aastasel Alexil on nimelt skisofreenia.

Lahkunud oma eelmisest koolist suurejoonelise sodimisprojekti pärast, mistõttu võimla läks tükiks ajaks remonti, tundub uude kooli minek uue võimalusena ning Alex on otsustanud teha toimetulekuks ning ülikooli sisse saamiseks kõik võimaliku. Kuid ka uues koolis on omad raskused ning sugugi väikseim neist pole noormees nimega Miles, kelles Alex arvab ära tundvat 10 aastat varem poes kohatud poisi. 

Tegelikult ei näi selles raamatus ka mitmed "normaalsed" inimesed kuigi tervemõistluslikena. Üldse toimub siin palju eriskummalist, mis peaks ükskõik kelle tasakaalust välja viima. Alex on vapper, et ta suudab seda koormat kanda ning aimata inimeste väliskesta taga peituvat. Ent oma diagnoosi tõttu ei taheta teda tihtipeale uskuda ka siis kui tal on tuline õigus. Kuigi tüdruku haigusega kaasnev paranoia paneb teda kõike ja kõiki kahtlustama, püüab ta ikkagi mõista põhjuseid, mis kedagi teatud moel käituma panevad. 

"Kas on võimalik, et keegi käituks nii nagu tema, lihtsalt sellepärast, et ta oligi selline? Või oli selleks alati mingi põhjus? Ma tahtsin loota, et kui keegi nägi mind veidralt käitumas, siis ei arvanud ta, et minu käitumist põhjustas asjaolu, et ma olin halb inimene. Või et ta küsiks enne hinnangu andmist, kas midagi on halvasti."

Kuidagi omal moel tabavad on Alexi mõtted jõulude kohta: "Vahel oli mul tunne, et nii rõõmus olingi ma üksnes jõulude ajal. Ülejäänud aasta imestasin, et kas jõulude ainus mõte ongi raha kulutada, paksuks minna ja kinke avada. Ihadele järele anda.
Aga kui jõulud viimaks saabuvad ja see soe, elev, piparmündikommide ja kampsunite ja kaminatulede tunne kõhusoppi koguneb ning sa lebad põrandal, kõik tuled peale jõulupuu omade kustus, ja kuulad väljas langeva lume vaikust, siis taipad ka selle mõtet. Üheks ajahetkeks on kogu maailmas kõik hästi. Ja pole vahet, et tegelikult ei ole kõik hästi. See on aasta ainuke aeg, kui teesklemisest piisab.

Probleem seisneb selles, kuidas jõuludest jälle välja tulla, sest kui need otsa saavad, siis tuleb taas tõmmata piir reaalsuse ja ettekujutuse vahele."

Ja veel midagi ilusat.

"Ma arvan, et sa oled märksa parem kui mu kujutlusvõime," ütlesin viimaseid lehti edasi keerates.
"Sina samuti," lausus tema. "Minu kujutlusvõime - või, noh, niipalju kui mul seda on - jääb reaalsusele ikka alla."
"Nõus," ütlesin. "Reaalsus on kõvasti etem."

Kellavärgiga apelsin * Anthony Burgess

Loetud 25.-26. november 2021

Peab kohe skoorolt skaasama, et tutvumine nende kärssadega oli karm või lausa strasnoo, igatahes hakkas puuglo. Alustasin lugemist kui notsu oli käes ning kogu asi kargas edasi mu unenägudesse, kui spattima läksin... Selliseid tshellosid ehk ljuudi pole nagu kusagil tshekanud. Smekkama just ei ajanud... 

Eesti lugeja ilmselt saab enam-vähem aru sellest põnevast keelest, mida peategelane kasutab - ei saanud siinkohal vastu kiusatusele ise ka sellega katsetada! Ma arvan, et oli ikka võimalik poonjata, millest jutt käis.

Ega raamatu lugemise jätkuks nähtud unenäod head ei olnud, sest raamatu alguses figureerivale rühmale on omane äärmine vägivald. Miks inimesed on head või halvad ning miks selle vastu võideldakse, selle üle mõtiskleb ka peategelane Alex, kui tema järelvalveametnik on teda vaatamas käinud.

"Aga kui P. R. Deltoid oli minema purjetanud ja mina jõin oma kannutäit ilgelt kanget tshaajut, irvitasin endamisi kogu värgi üle, mille pärast minu järelvalvenõunik ja tema kärsad muretsesid. No heakene küll, mina teen kurja, nagu need kraasimised ja toltshokid ja britvaga lõikamised ja vanad jebovärgid, ja kui mind kinni võetakse, noh siis on minuga ilgelt sandid lood, oo mu väikevennad, aga ega iga tshellot, kes end õhtuti minu kombel ülal peab, ei saa maalt välja saata. Nii et kui mind kinni võetakse, siis hoitakse mind kolm kuud ühes ja kuus kuud teises mestas ja siis, nagu P. R. Deltoid nii armsasti hoiatas, järgmine kord topitakse mind õrnast vanusest hoolimata suurde maa-alusesse loomaaeda, nojah, aga mina ütlen selle peale: "Kena lugu küll, mu isandad, aga kahjuks ei meeldi mulle müüride taga kükitada. Kuni veel tulevik oma liiliavalgeid käsivarsi minu poole sirutab, enne kui mind tabab nosselöök või veri hakkab maanteel metallirusudes ja klaasikildudes oma lõpukoori mulksuma, on minu eesmärk vältida kinnikukkumist." Ja see on aus jutt. Aga see, vennad, et nad närivad oma varbaküüsi, kui nad kurjuse põhjuse üle juurdlevad, see teeb minust tõesti naerva maltsheviku. Headuse põhjuse üle nad pead ei murra, milleks siis see teine äri? Ljuud on hea sellepärast, et talle meeldib hea olla, ja mina ei takista tal heameelt tundmast, ning samuti on lood selle teise äriga. Ja mina olen tööl selles teises äris. Kurjus kuulub mina juurde, selle ainsa, sinu või minu üksildase mina juurde, selle mina on loonud Bosse ehk Jumal, ja see on tema suur uhkus ja raadost. Aga mitte-mina ei taha kurjust taluda, ma mõtlen seda, et valitsus ja kohtunikud ja koolid ei saa kurjust lubada, sest nad ei saa lubada mina. Kas meie uuem ajalugu, mu vennad, pole mitte lugu vapratest maalenki minadest, kes võitlevad nende suurte masinate vastu? Ma räägin teiega tõsiselt, vennad. Aga kurja teen ma sellepärast, et mulle meeldib kurja teha. 

Nagu juba märgatud, on raamatu keel eriline. Eestlastel on suur eelis siinjuures, sest suudame ikkagi suures osas aru saada ka nendest sõnadest, mis on vene keelest ümber väänatud. Mõnikord põrkuvad nad olemasolevate eestikeelsete sõnadega, nii et läheb veidi aega, enne kui ümber harjuda (näiteks rott, hoorasoo, tshello jt). Igal juhul on tõlk saanud siin suure tööga hakkama, sest see kõnepruuk on kahtlemata omalaadne. Peaks ikkagi proovima raamatut ka inglise keeles lugeda, ilmselt alles siis oleks võimalik päriselt mõista Anthony Burgessi loodud keele kogu eripära.

Alex muidugi kukub kinni nagu võib juba ettegi aimata ning jõuab omadega vanglasse. Huvitaval kombel on muusika tema jaoks midagi erilist, mis teda puudutab. Vanglas saab ta võimaluse vangide jumalateenistusel mängida ise välja valitud muusikat, samuti on ta vangla kaplanile sümpaatne. Tema abil püüab Alex end pakkuda välja uue ravimeetodi jaoks, mille abil saaks vanglast varem vabaneda. Kuid kaplanil on sellega seoses omad mõtted:

"Sa pead nähtavasti silmas Ludovico menetlust? /.../ Küsimus on selles, kas niisuguse menetluse abil võib inimese tõesti heaks teha. Headus tuleb seestpoolt, 6655321. Headus on asi, mida peab valima. Kui inimene ei saa valida, lakkab ta inimene olemast."

Hiljem jätkab kaplan ehk kapo oma mõtisklust: "Heaks saada ei tarvitse tore olla, väike 6655321. Olla hea võib olla hirmus. Ja seda kõike sulle öeldes saan ma aru kui vasturääkivalt see kõlab. Ma tean, et kogu selle asja pärast vähkren ma mitu ööd unetult voodis. Mis on Jumala tahe? Kas Jumal soovib meeletust või seda, et valitaks hea? Kas inimene, kes valib kurja, on mingis mõttes parem inimesest, kellele headus on peale surutud?"

Mis edasi saab, peaks igaüks juba ise lugema. Aga raamat tõesti püstitab väga selgelt küsimuse, kas hea olla ongi nii hea, kui see pole tegelikult inimese enda valik vaid mingite välispidiste meetoditega peale sunnitud? Inimene, kellel pole enam vaba valikuvõimalust, jääb minu jaoks siiski inimeseks, ent temalt on midagi väga olulist ära võetud ja seetõttu võidakse teda hoopiski jalge alla tallata. Jääb siiski lootus, et paremaks võib saada teistmoodi - kasvades, arenedes, õppides mõistma. Lihtsalt teekond sinna on pikem ja raskem nii inimesele endale kui ka teistele.