"Water Like a Stone" on esimene nende raamatute patakast, mille ma Amazon'i kaudu veebruaris tellisin. Minu kurvastuseks saabusid nad küll riburada pea kõik ükshaaval, ehkki nägin kõvasti vaeva, et panna kokku just selline tellimus, mida oleks lihtne korraga kohale tuua. Aga mis sellest siis ikka - tegin küll pakitoojatele kõvasti tööd juurde, ent saatekulu oli mul kogu tellimuse peale üks ning keskmiseks raamatu hinnaks vist tuli koos saatekuluga umbes 10 eurot. Tellisin peamiselt pehmekaanelisi, vaid üks oli kõvade kaantega väljaanne, ka formaadid sattusid muidugi erinevad, sest nii põhjalikuks ma tellimisel ei jaksanud minna.
Minu suureks rõõmuks paistab, et tõepoolest on nii, nagu kirjeldustes lubatud - raamatutes kritseldusi ega mingeid väga suuri kulumisi pole. Ja kuna tegu on originaaltekstiga, mitte tõlkega, siis pole ka muret, et konarliku teksti peale vihastada saaks... Mul oli küll plaan ka võtta kätte ja mõningate sõnade tähendusi järele vaadata, ent lõpuks oli lugemise isu ikkagi suurem ja ei raatsinud seda pidurdada, seega sõnavara poolest ma esialgu veel väga rikkamaks ei saanud... Crombie tekste on veidi keerukam lugeda kui näiteks Jorn Lier Horst'i inglisekeelseid Wistingu tõlkeid, sest siin on tekstid kuidagi kunstipärasemad ning teise varjundiga, samas kui Wistingu lood tekitavad just oma asise olekuga omamoodi koduse ja rahuliku tunde. Crombie puhul tunduvad sõnad rohkem erinevaid ruume ja meeleolusid tekitavat, isegi kui on nii, et ma mitmete omadussõnade päris täpset tähendust ei tea.
Deborah Crombie raamatute peategelased on kaks politseiuurijat - Duncan Kincaid ja Gemma James. Mõlematel on seljataga varasemad suhted, ent nüüd moodustavad nad uue perekonna koos Gemma 5-aastase poja Toby, Duncani vastleitud poja, murdeealise Kit'i ning kahe koera ja kassiga. Kit'i ema on saanud õnnetult surma ning Duncan ja Gemma on näinud vaeva, et omandada Kit'i hooldusõigus.
Selline kirju seltskond asub teele Duncan Kincaidi vanemate poole, et veeta koos jõule. Kuid kohe alguses hakkab juhtuma asju, mis muudavad õdusa ühise jõuluaja hoopiski järjekordse juhtumi lahendamiseks. Nimelt on Duncan'i õde Juliet asutanud remondifirma ning avastab ühes remonditavas majas seina lammutades sealtsamast pisikese surnukeha, mis paistab kuuluvat vaid aasta-paari vanusele lapsele. Vaid mõne päeva pärast leitakse lähedalasuva kanali lähedalt järgmine, naisterahva surnukeha. Uurimust hakkab juhtima Duncan'i klassivend Babcock ning nii leiavad Londonist tulnud uurijad end varsti üht- või teistpidi sündmustesse kaasatuna.
Olulist osa mängib raamatus ümbritsev loodus, linnake, kanalil sõitvad paadid, nende asukad ja paadiperekondade eluviis. Eraldi liin on raamatus Julieti perekonna olukord, mis on keeruline kuna Julieti abikaasa on pöördunud tema vastu ning püüab ka nende lapsi ema vastu pöörata. Samuti saame põhjalikumalt sisse vaadata Kit'i mõtetesse, kes elab läbi oma ema kaotust ning kohtub esimest korda oma vanavanematega ehk Duncani vanematega ja otsib oma kohta selles uues olukorras. Ka Gemma on enda jaoks uudses olukorras, elades sisse Duncan'i perekonna dünaamikasse ja ümbrusesse, mis on olnud tema elukaaslase lapsepõlvemaa, ent on Gemmale täiesti uus ja tundmatu.
Kogu jutustus on nagu erinevad lõngakera niidid, mis algul on pusas, siis hakkavad tasapisi lahti hargnema ning lõpuks moodustavad ilusa ümmarguse palli.
