Tüdruk punases mantlis * Kate Hamer

 

Lugesin 25.-26. veebruaril 2024

Beth on üle elanud ehmatava kogemuse, kus tema tütar Carmel kadus labürinti. Õnneks leiti 8-aastane tüdruk üles kuid naine kardab sestpeale üha rohkem, et tütar võib kaotsi minna. Bethi isa Paul, kellel on uus elukaaslane Lucy, ei suhtle tütre ja eksabikaasaga just kuigi tihti. Kuid ühel päeval lähebki Carmel päriselt kaotsi ning ei politsei otsingud ega Bethi enda püüd tasapisi edasi elada ja tütart otsida ei too tulemusi.

Lugeja siiski teab, mis Carmeliga on juhtunud, jälgides ema ja tütre elu paralleelselt kulgevate lugudena, mis kalduvad tihtipeale päris müstilisse suunda. Ka lein tütre kaotuse pärast sunnib Bethi tegema igasuguseid asju. Hästi kirjutatud lugu, mille sündmusi oleks ehk raske päris ellu paigutada kuid kunagi ei või ju teada... 

Murakamoos * Pille Simon

 

Lugesin 12. jaanuaril 2024

Konstaabel Madis Uhtras avastab, et väikeses kolkakülas, kuhu ta on tööle saadetud, on aastate jooksul kadunuks jäänud mitmeid mehi, kõik kas poissmehed või lesed. Kuid täpsemalt pole keegi seda uurima hakanud. Kohalikud kohanimed on ebatavalised - Kondiküla, Luuküla, Vereküla, Laibasoo. Sealsamas käib oma lapsepõlvetalus suvitamas kaunis Marju, kes on oma vanaemalt pärinud nii kauni välimuse kui ka huvi loitsude ja taimede vastu. Madisele tundub, et Marju võiks kadumiste kohta rohkem teada kui ta välja näitab. Lugeja juba teabki üht-teist enamat, sest on saanud jälgida Marju toimetusi, mis näitavad tema seotust kadunud meesterahvastega.

Ladusalt kirjutatud lugu, kus võib-olla siiski päris lõplikku selgust sündmuste ja süüdlaste asjus ei tule, ent siiski mingi lahenduseni jõutakse. Veidi nii ja naa võib jääda mõtlema loitsude, teesegude ja taimeleotiste ja muu sellise üle, et kas autor püüab pigem nende vastu huvi tekitada või siiski jätta muljet, nagu võiks need olla taoline "huu-haa", millesse ikkagi uskuda ei tasu...

nr 1 * Alkeemik * Michael Scott

 

Loetud august 2021

Jälle üks väga ladusalt ja põnevalt kirjutatud raamat, mille lugemine läks lennates. Tore on just see, et loo peategelaste hulgas on tänapäeva noored - kaksikud Josh ja Sophie Newman. Juhtumisi töötavad nad üksteisest üle tänava asuvas raamatupoes ja kohvikus. Ent mida noored ei tea, on see, et raamatupoe omanikud Nick ja Perry Fleming on tegelikkuses sündinud sajandeid varem ning veidi teistsuguste nimede all. 

Nicholas Flamel sündis 1330. aasta 28. septembril Pariisis ning tema naise nimi on Perenelle. Mõlemad on võimsad võlurid, kelle pikaealisuse saladuseks on iidne maag Abrahami raamat. See pakub aga huvi ka tumedamate jõudude esindajatele, kelle käsul Nicholas Flamel'i kaasaegne, doktor John Dee, plaanib raamatu enda valdusesse saada.

Mis on aga kaksikute osa selles loos ning mis üldse edasi saab? Seda tahaks ise ka teada - ning selleks tuleb mul juba laenutada suur hulk sarja järgmiseid osi...

Mängus võidab vaid üks * Kate Kessler

 

Lugesin 27. august 2021 - 21. september 2021

Raamat, mille puhul ei mäletagi, kuidas see valitud sai. Ellu süsteemi kaudu e-raamatut laenutada on lihtsalt nii lihtne, et ei märkagi kui jälle oled midagi lugemiseks krabanud. Ainuke piirang on, et korraga saab laenutada kuni viis elektroonilist teavikut.

Peategelane Audrey Hart on omamoodi kange noor naine, kes on enda elus elanud läbi tõsise katsumuse, mis teda endiselt elus jälitab. Õnneks on ta suutnud tasapisi oma minevikuga rahu sõlmida ning kasutab varasemaid kogemusi edukalt ära ka tööülesannete täitmisel, mille hulka kuulub ka kurjategijate portreteerimine. Ehkki Audrey pole ka oma perekonnalt alati mõistmist leidnud, mõistab ta elukaaslane Jake õnneks samuti tema minevikku ning mõttemaailma ning paljuski jagavad nad sarnast, jõulist ellusuhtumist.

Lugu hakkab hargnema vanglas karistust kandva Ian Monroe juurest, kes on süüdi mõistetud mitmetes vägistamistes ja mõrvades. Kuid kui tema vangisistumisest hoolimata hakkavad toimuma uued mõrvad, on selge, et Monroe pole oma valgustkartvate tegudega üksinda toimetanud. Selgub, et kurjategijate paarist verejanulisem on veel kinni püüdmata kuid kellelgi pole kindlat aimu tema isiku kohta. Peagi ilmneb, et mõrvar on sihikule võtnud Audrey ning tema jaoks on kaitsetute tüdrukute kinnivõtmine, piinamine ning mõrvamine vaid põnev mäng, millega Audrey oma püünisesse meelitada.

Teatud tüüpi füüsiline jõhkrus, enese eest seismine ja kartmatus on siin mitmetele tegelastele omane, tihtipeale tulenevana ka nende kasvukeskkonnast ja varasematest kogemustest. Pole vist päris minu kõige lemmikumat tüüpi põnevik, ent samas põnev oli ta muidugi ning lugemine läks üsnagi lennates.

Saladuslik päevik * Reeli Reinaus

 

2020. oktoober? - lõpetasin 5. septembril 2021

Jällegi üks minu "raamatumaratoni" raamatutest - tegelikult on võimalik, et alustasin selle lugemist juba eelmisel sügisel ehk 2020. aasta sügiskuudel. Nimelt miskipärast arvasin, et see võiks olla laste jaoks põnev õhtulugemine. Ma kahtlustan, et jõudsin ehk esimese kolmandiku ära lugeda ning siis jäid õhtused lugemised hoopis ära, ühel või teisel põhjusel. Kuid... ehk oligi just nii hea.

Kuna minus pesitseb mingi tegelane, kes ei luba mul raamatuid pooleli jätta (välja arvatud kui tegu on tõesti ülimalt ebahuvitava/ebameeldiva teosega ;) siis võtsin kätte ning lugesingi raamatu viimaks lõpuni. Ning võin öelda, et õhtulugemiseks see küll ei sobi, kui pole just tahtmist õudukaid näha. Mina olin siiski nii väsinud, et õudukate nägemiseks polnud vist lihtsalt jaksu...

Raamatu peategelasteks on neli last - Kerttu, tema vend Kaspar ning Kerttu klassikaaslased Liisbet ning Oliver. Kerttu leiab oma kodumaja pööningult vanaaegsete tähtedega kirjutatud raamatu ning avastab, et selle on kirjutanud 9-aastane Saara, kes on vangis nõiutud maailmas. Kerttu koos oma sõpradega otsustab Saara päästa ning selleks peavad kaks poissi ja kaks tüdrukut läbi viima riituse, mis peab toimuma nelja tee ristil täiskuu ööl. 

Noored näevad palju vaeva, et leida riituse jaoks vajalikud asjad, ent järjest enam hakkab nende teele takistusi tekkima. Tundub, et nende plaani tahetakse otseselt nurjata, sest lastega hakkavad juhtuma ka õnnetused. Nii et jah, õhtulugemiseks pole vist siiski soovitav...

Jo Nesbø - Soomussüda

 

Selle raamatu lugesin nüüd juba paar kuud tagasi vist läbi. Olen mitmeid aastaid varem juba midagi Jo Nesbø sulest lugenud, ent kahjuks ei jäänud raamatu pealkiri meelde - üksnes see, et tegu oli põneva raamatuga. Et eelnev lugemiskogemus oli pehmemat tüüpi ajaviitekirjandus, otsustasin vahelduseks midagi karmimat ette võtta. Ja selline see raamat just ongi. Siin pole sellist pehmust nagu näiteks Jorn Lier Horsti Wistingu seeria raamatutes, kus kriminaalseid juhtumisi pehmendavad tegelaste enda mõtted ning isiklik elu. Saame küll piiluda tegelaste sisemaailma kuid justnagu karmidest sündmustest mõjutatuna, on need maailmad pigem rohkem või vähem lootusetud või nukra varjundiga. Kui kusagilt paistabki päikesekiir, hiilib nurga taga ikkagi pimedus.

Norras on toimunud mitu jõhkrat mõrva, mis viitavad varasema sarimõrvari jäljendamisele. Politsei on segaduses kuna on raske tuvastada, mis täpselt on ohvrite - noorte naistega - juhtunud. Mõrvad on verised ja ilma juhtlõngadeta, mis aitaksid mõrvari jälile saada. Seetõttu otsitakse üles ameti maha pannud endine uurija Harry Hole, kes on pärast tõsiseid kaotusi isiklikus elus põgenenud oma murede eest Hongkongi. Tal pole soovi sealt lahkuda, ent viimase trumbina teatatakse talle, et tema isa on sattunud halvenenud tervise tõttu haiglasse.

Harry Hole'i lukku sisse elamine võtab veidike aega, ent siis - hoolimata jõhkratest ja külmaverelistest mõrvadest - hakkab lugu järjest mõnusam tunduma. Harry teeb koostööd noore uurija Kajaga, kelle ülesandeks oli ka tema Hongkongist ära meelitamine ning nende vahele tekib tasapisi sümpaatia ning mõnus huumor. Nagu headel uurijatel ikka, on Harry Hole'il teatud sisetunne, mis juhib teda suundadesse, mis ülejäänutel märkamata jäävad. 

Ohvrite vahel leidub seos, mida Kripo'l pole õnnestunud seni mitme kuu vältel avastada (Wistingu lugudes on vastav ametkond tõlgitud sõnaga Kripos). Keeruliseks teebki olukorra see, et Kripo soovib haarata kõik tähtsamad kriminaaluurimised endale, võtta selles asjas ülemvõimu ja tõrjuda kõrvale senised uurijad. Seetõttu käsib Harry ülemus Gunnar Hagen tal tegutseda salaja... Kuid nii tõsises juhtumis pole seda võimalik kuigi kaua teha. Kripo boss Bellman tundub Harry vastu erilist vimma kandvat ning ei jäta kasutamast igat võimalust teda takistada, alandada või maha teha.

Asjad on siiski veelgi keerulisemad kui algul paistab. Juba enne kui raamatuga lõpule jõuad, on tunne, et see tuleb küll üle lugeda - skeemid ja erinevad süzheeliinid jooksevad nii risti-rästi üksteisega paralleelselt ning risti, et tekib paras segadus. Põhjalikult, stiilselt ja korralikult kirjutatud raamat, mida on raske käest panna.

JAHIPENID - Jørn Lier Horst

 

Politseiinspektor Wistingu sarja raamatutega olen tuttav mõned aastad ning alguses ei arvanud ma, et nad võiksid sõltuvust tekitada. Ostsin mõned, lugesin läbi ning kinkisin edasi, nüüd on aga kahju, et ei saa neid kohe kui tahtmine tekib, omaenda riiulist võtta. 

Kõige rohkem sõltuvust tekitav ilmselt ongi see, et Jørn Lier Horst suudab oma peategelase kirjutada väga sümpaatseks, näidates nii tema mõtteid kui ka pereelu, sukeldumata neisse siiski ülearu, nagu austades lugeja aega ja tähelepanu. Kusagil pole selliseid kirjeldusi, mis näiksid kohatäitena. Mõtted ja juhtumused, mis alguses võib-olla näivad juhuslikud, põimuvad tavaliselt alati kuidagi raamatu sündmustega ja võivad aidata jõuda lõpplahenduseni. 

Mitmes raamatus kerkib üles, miks politseiinspektor seda rasket tööd teeb, tuues sageli ohvriks kogu oma aja ja energia. Kuigi William Wisting otsib õiglust ning püüab leida üles need, kes kuritegudega on toime tulnud, ei ole tema olekus viha või agressiivset hukkamõistu. Ta püüab aru saada ka kurjategijatest. 

"Oma töös uurijana oli ta rääkinud paljude inimestega, kes olid korda saatnud tõsiseid kuritegusid. Olnud neile lähedal ja lasknud neil rääkida, mida nad teinud olid. Need teadmised ja arusaamine, mis see talle andnud oli, oli ka paljastanud palju selle kohta, mida tähendas olla inimene, Ta oli avastanud, et kõik inimesed kardavad sügaval sisimas üksi jääda. Kardavad üksindust. Kõigil oli vajadus, et neid kuulataks."

"Jahipenid" on kindlasti sünge selles uuritavate kuritegude poolest kuid autor ei rõhuta seda süngust. Soojust lisavad Wistingu ja tema tütre Line usalduslikud suhted ning raamat on mõnusalt loetav. Esile kerkib esile üks vana juhtum, millele omakorda järgneb sellele sarnanev uus sündmus - noore neiu kadumine. Lugeja, kes on mõistagi Wistingu poolt, saab siin kõvasti põnevil olla, sest selle asemel, et sümpaatne politseiinspektor saaks rahulikult keskenduda uuele juhtumile, süüdistatakse hoopiski teda ennast. Nimelt paistab, et vana juhtumi uurimisel on tehtud vigu, mis lubavad ammu toimunud kuriteos süüdi mõistetud mehel nüüd omakorda politsei peale kaebus esitada... Autor suudab jällegi näidata Wistingu süüdistusega kaasnevaid tundeid ja mõtteid väga ehedalt ja nii on raamatu algust võib-olla raske lugeda. Ent nagu ikka, hakkavad asjad tasapisi arenema ning põnev lugu haarab kiirelt kaasa!

SALATUBA - Jørn Lier Horst

Tellisin veidi aega tagasi veel viimased eestikeelsed Jørn Lier Horsti raamatud, mida ma lugenud polnud ning lugesin mõnuga, kuni... jõudsin raamatuni "Salatuba". 

See peab vist olema nagu kiuste, et just ühes oma postituses olin kriitiline ja leidsin, et tõlkijad teevad üldiselt tublit tööd ning pole põhjust pisiasjade kallal nuriseda. Ja suures osas kindlasti teevadki head ja põhjalikku tööd, ent see raamat on kahjuks erand, sest nii paljude vigade ja ebatäpsustega tõlget pole ma juba ammu kohanud. Teeb kohe kurvaks, sest iga natukese aja tagant katkestab see raamatusse süvenemist. Ning samuti ajab pahaseks, et rikutakse ära raamat, mis originaalkeeles on kahtlemata hästi kirjutatud. Mina ei näe kahjuks sellele mingit vabandust, et teise inimese töö sedasi ära rikutakse. Tegu on selgelt pooliku tõlkega, mille puhul tahaks teada ka, kas toimetaja selle üldse läbi lugeski ning kui luges siis kas tõesti nii pealiskaudselt.

Kahju on nii kriitiline olla aga pettumus oli suur. Autori fännidele ei soovita seda raamatut kindlasti mitte ning nendele, kes veel Jørn Lier Horsti raamatutega tuttav pole, veelgi vähem... Ükskõik milline teine tema raamat on parem. Ausalt öeldes ei mäleta, et üheski varasemas teoses oleks kasvõi üheainsagi trükivea leidnud, ent siin on nii trüki-, hooletus- kui ka otseselt tähendusega seotud vigu, nimede äravahetamist, arusaamatuid lauseid...

Aitab aga küll juba. Ühesõnaga - valigemõniteineraamat! Iseenesest on lugu endiselt põnev, nagu varasemad Wistingu sarja raamatud, nii et teisest küljest, kui olla vigade suhtes paksu nahaga, võib ikka lugemise ette võtta. Aga siis vast pigem laenata raamat, sest mul on ausalt öeldes selle puhul küll rahast kahju - tunnen, et selle tööga jooksid küll mitmed tegijad "lati alt läbi" ning nii ikka ei tohiks! Just see soojus, mis varasemates raamatutes on, kaob ka ära... pole seda mõnusat, äratuntavat isiklikku õhkkonda.

Surm tõusuvete ajal - Donna Leon

 

Tore on, kui saab vahel kelleltki raamatuid laenata. Meie peres on teine suur krimkade ja põnevike lugeja minu äi. Krabasingi viimasel külaskäigult paar raamatut kaasa, Donna Leoni oma oli üks nendest. Originaalpealkirjaga "Acqua Alta" on aastal 2014 eesti keeles välja andnud Pegasus, Tanel Veske tõlkes.

Raamatu peategelane on itaallasest detektiiv Guido Brunetti, kes autoriga sarnaselt elab Veneetsias ning seal sündmustik lahti rullubki. Olen ise Veneetsiast mingil põhjusel vaid korraks saanud läbi joosta, läbisõidul. Ja samuti korraks olen peatunud Roomas. Tänu ülikooliaegsetele õpingutele sain elada Itaalias umbes poolteist kuud, nimelt väga kaunis ja erilises Sienas. Koos toreda sõprade seltskonnaga võtsime nädalavahetustel seljakotid selga ning rändasime Sienast pöidlaküüdiga ka mujale - peamiseks sihiks päikesepaiste ja meri. Kuna suveülikooli õpingud keskendusidki itaalia keelele ja kultuurile siis olid keeleoskused just piisavad, et saime oma reisiretkedel ka kõvasti keelt praktiseerida. Nii on Itaalia mulle omamoodi lähedane ja tuttavlik.

Koduselt (vähemalt minu jaoks ;) söögitegemise ning muusikaga algav sündmustik muutub kiiresti jõhkraks stseeniks, kus kaks meest ründavad ühes Veneetsia palazzos  arheoloogiadoktor Brett Lynchi, kes on La Scala esiprimadonna Flavia Petrelli armastatu. Meeste sõnum on, et Brett ei tohi minna kohtuma doodzhide palee muuseumi juhataja, dottor Semenzatoga. Brett Lynch on nimelt aidanud muuseumil korraldada näitusi, olles vahendajaks linnavalitsuse ning Hiina võimude vahel.

Enne kui Brett Lynchi peksmise uurimine kuigivõrd edeneb, astuvad kurjategijad juba järgmise sammu - selleks on dottor Semenzato tapmine. Itaalias toimuvad teadupärast kõik ametialased pärimised väga aeglaselt, nii pöördub uurija Guido Brunetti abi saamiseks ühe sõbra, kunstnik Gabriere Cossato ehk Lele poole, kes suudab talle palju olulist infot hankida. Tasapisi hakkabki sündmustik sealt hargnema...

Poolteist kuud, mis ma ise veetsin Itaalias, tekitavad äratundmise mitmete asjade puhul. Eelmainitud bürokraatlikkus, aeglus kõiksugu ametiasjades. Korruptsiooniga me üliõpilastena Itaalias otseselt ise kokku ei puutunud, kuid see oleks loogiline jätk kui kellelgi on hädasti vaja, et tema asjad masinavärgis veidi kiiremini liiguksid. Siis ka teatud tüüpi minnalaskmine või ebapraktilisus, asjade ülejala tegemine - näiteks kirjeldab Brunetti haigla aknast paistvat uut haiglatiiba, mis ehitati viimase peal uhkena, ent samas ilma valamute ja kanalisatsioonita... ja raamatus keegi selle eest väidetavalt vastutust ei võtnud. Positiivse poole pealt on tore, et söögiaegu veedetakse tihti perega koos, minnes lõunasöögiks koju ka keset tööpäeva. Ka meie nägime sageli suure pere jaoks üles sätitud laudu, mille taga võis õhtusöök rahulikult tundide kaupa kulgeda. Üldse kulgeb kell Itaalias teistmoodi, kõik võtab rohkem aega, lõunapausile minek on samas kindel nagu aamen kirikus.

Maffia tegevus oli vabanevas Eestis kindlasti nähtavamal kohal ning nüüdseks oskavad seda tähele panna vaid teravama pilguga asjatundjad. Kuid Itaalia puhul on maffia endiselt tegev ja hirmutav, oleme siin-seal ka mõne noorema itaallasega vesteldes ikka jõudnud selleni, et maffia pole kusagile kadunud ning lõunapoolsetes regioonides peavad kõik selle jõuga arvestama. Ka raamatu tegelased ei taha kurja isegi otseselt nimetada, vaid ütlevad näiteks - "härrased lõunast" või "lõunapoolsed". 

Huumor ning igapäevaelu toredad seigad on raamatus omal kohal, väikseid torkeid leidub siin-seal, lisaks mõni mahlakamgi mõte. Näiteks valvurite kohta, kes ilmselt muuseumi valvamise asemel olid süvenenud paljaid kuulsusi näitavasse telesaatesse "Colpo Grosso":"... Kui naiste rinnad olid piisavalt suured, oleksid vargad võinud ilmselt viia muuseumi kõrvalt ära terve katedraali ja keegi ei oleks enne hommikut seda märganud."

Üheks oluliseks tegelaseks raamatus on muidugi Veneetsia ise - oma kirikute ja muude oluliste hoonetega, mõnede ehitiste lõputu remondiga ning muidugi acqua alta'ga, millest annab elanikele märku spetsiaalne häire. Kõrgvee tõttu kuulub elanike olulise varustuse hulka kindlasti paar säärikuid, ilma milleta acqua alta ajal hakkama ei saa. Tegevus toimub külmal, vihmasel ja hallil hilistalvisel perioodil, mis annab sündmustele samuti omamoodi värvi. Lugedes võib end Itaaliasse kujutleda ka seetõttu, et autor kasutab tekstis pidevalt väikesi itaaliakeelseid fraase ning ilmselt ka keelt mitte oskavale lugejale äratuntavaid või vähemasti tähenduse poolest äraaimatavaid sõnu. Kuna mitmed sõnad korduvad, siis võiks raamat toimida ka õppematerjalina - näiteks on politseijaoskond questura, tuppa sisenedes öeldakse sageli "Permesso?", mis on viisakusväljend "Kas lubate?".

Rohkem tegelikult edasi ei kirjutakski, et enamat mitte paljastada... Mõnusalt loetav lugu, kahjuks muidugi vägivallata ei saa. Siiski õnneks nii hull asi pole kui näiteks telesarjas "Midsomer Murders", kus kuidagi paratamatusena alati järgneb esimesele kuritööle veel teab kui mitu järgmist... 

TALVEKS SULETUD - Jørn Lier Horst

 

 

Eesti lugeja saab sarja kuuluvaid raamatuid vahel lugeda üsna suvalises järjekorras. Tagantjärele ei mäletagi, millist sarja raamatutest ma esimesena lugesin (ning nüüd võiks ka juba uuesti lugeda)... Igal juhul olid esimeste hulgas "Salatuba", "Koopamees" ning seejärel tulid juba "Katariina kood" ning koos Engeriga kirjutatud "Nullpunkt". Veidi aega tagasi hankisin "Jahipenid" ning siis tuli äkki hoog peale ning tellisin mitu raamatut juurde, lõppeks otsustasin, et tuleb siiski Wistingu lugusid ka inglise keeles lugeda kuivõrd eestikeelseid tõlkeid veel tehtud pole...

Niisiis on selles raamatus (nagu ka alapealkiri ütleb) tegu järjekordse politseiinspektor William Wistingu looga. Inspektor Wisting on juba kogenud uurija, ent see pole vähendanud tema heatahtlikkust ning usku inimestesse. Tal on lesk, kellel on kaks täiskasvanud last - Line ja Thomas. Kuna tütar Line on ajakirjanikuna sageli krimiuudistele keskendunud, juhtub sageli nii, et isa ja tütre uuringud kulgevad paralleelselt ning ristuvad lõpuks, varem või hiljem. Wistingul on ka elukaaslane, Suzanne, kellega nad on mõned aastad koos olnud.

Üks Wistingu mõtisklus raamatust:

"... Ta mõtles, et elu oli kõige parem siis, kui ta tegeles millegagi, millel tundis olevat tähtsust. Kui ta sai mõtetel ja tegudel lasta koostööd teha, teades, et kogu selle töö tulemusel miski muutub. See andis talle usku, et see, mida ta tegi, aitab maailma paremaks muuta."

Lugedes kunagi kellegi kommentaare selle raamatu kohta sain aru, et ehkki mul on selle sarja suhtes omad ootused, pole mul selle suhtes nõudmisi. Võib-olla on olnud hea, et ma pole neid lugusid lugenud liiga lähestikku läbi ning pole tekkinud mingit eelarvamust, kuidas ja kui kiiresti minu arvates peaks sündmustik kulgema või mida üks või teine tegelane peaks tegema. Kuna Jørn Lier Horst on ise asjatundja siis paratamatult tahaks uskuda, et just nii võiks mõni lugu kulgeda ka päriselus. Iga lugu oma kiiruse, sündmuste ning isa-tütre liini vaheldumise mõttes erinevalt. Elu ju ongi selline, mitte süstemaatiline, ühest kindlast punktist teise ja kolmandasse ainiti sarnaselt kulgev jada. 

Selles loos saab kõik alguse suvilatesse sissemurdmistest, ent üsna kohe on näha, et lugu on kõvasti tõsisem. Nimelt leitakse ühest suvilast mõrvatud mees, mustas maskis. Ent see on alles algus. Eestlase jaoks on võib-olla mõneti mõtlemapanev seekordse juurdluse seotus Leedust pärit jõuguga, keda uurija Wisting suudab lõpuks näha ikkagi rohkem inimestena kui kurjategijatena. Ehkki Wistingu tütar Line on selle juhtumi ajal puhkusel, mängib ta ka selles raamatus oma osa, mis kulgeb juurdlusele palju lähemal kui tema isa seda sooviks. Line jaoks toimuvad juurdluse kulgemise ajal olulised muutused ka isiklikus elus, kus ta püüab oma elukaaslase Tommy suhtes selgusele jõuda.

Endiselt areneb kõik selles loos peamiselt tasahilju aga ka kiiremat ja plahvatuslikumat tegevust leidub ka. Mulle see stiil meeldib. Ikka tasa ja targu, läbimõeldult, aga kui vaja, siis ka kiirelt reageerides. Ainuke viga on, et raamat kipub liiga kiirelt otsa saama!

Ebaõnn ja äpardused

 

Olen viimastel aastatel avastanud endas suure krimi- ja põnevuslugude fänni. Mulle endale oleks tundunud selline kirjeldus enda kohta varem üsnagi ebausutav, ent teatud tüüpi põnevaid raamatuid olen hakanud järjest rohkem nautima. Ongi isegi imelik, et ma pole varem lugenud veel ühtegi raamatut Jack Reacheriga peaosas. Aga teisest küljest pole see sugugi imelik, sest paljukest ma siis ikka neid erinevaid autoreid ja raamatuid olen jõudnud lugeda... rääkimata sellest, et ma need lugemised ka kusagile üles märgiksin.

Kohe-kohe tuleks mul postitada ka vahepealsetest lugemistest midagi. Nimelt võiksin väita, et muuhulgas Jorn Lier Horsti raamatud inspektor Wisting'uga on ilmselt need, mis mind on tugevasti krimiteemaliste raamatute poole kallutanud. Need on lihtsalt nii hästi ja nauditavalt kirjutatud. Ehkki käsitluse all on ju enamasti inimeseks olemise pahupool, s.t kuriteod, mida inspektor Wisting uurib. Kuid süngema poole kõrval on Jorn Lier Horsti raamatutes väga palju inimlikkust ja soojust, mis tekitavad sümpaatiat. Teine autor, kelle raamatutes kohtasin tõsiste kuritegude uurimise kõrval sarnast, südamlikku lähenemist peategelaste elu ja suhete tutvustamisel, on Deborah Crombie.

Aga siis antud raamatust. See on üsnagi filmilik, s.t toob silme ette stseenid, nagu kinolinal. Hea mulje jätab tegelaste omavaheline suhtlus, arutlused, teatud tüüpi kuiv huumor ning Jack Reacheri omapärane elufilosoofia. Ega rohkem õieti saagi rääkida, sest see võiks lugemise mõnu ära rikkuda. Kuigi see oli teistsugune lugemine kui Wistingu lood näiteks, oli ikkagi põnev. Vägivald raamatus on paratamatu kui tegelasteks on eriüksuslased ning igat masti korrumpeerunud tegelased. Aga tegelastele samamoodi lähedale sellise stiiliga raamatutes ei jõua, pigem on ikkagi palju tegevuste kulgemist, liikumist ühest punktist teise, ning seda kõike Ameerikas, mis on suur ja lai ning liiklusummikud pidevalt takistamas... 

Kui öelda, et tegelastega ei saa selles stiilis kirjutatud raamatute puhul kuigi põhjalikult tuttavaks, siis sündmuste hargnemine, põimumine, edenemine - see on kindlasti omaette meistriteos. Ja nagu ikka, tundub alguses, et pole midagi, millest kinni võtta kuid ometigi lõpuks loksuvad kõik pusletükid oma kohtadele. 

Pealkirja vaadates ei saa küll öelda, et see väga hästi nii aasta algusesse sobiks ;). Jään ikkagi lootma, et ebaõnn ja äpardused on pigem juba möödunud ning aasta kulgeb edasi hästi!