Tore on, kui saab vahel kelleltki raamatuid laenata. Meie peres on teine suur krimkade ja põnevike lugeja minu äi. Krabasingi viimasel külaskäigult paar raamatut kaasa, Donna Leoni oma oli üks nendest. Originaalpealkirjaga "Acqua Alta" on aastal 2014 eesti keeles välja andnud Pegasus, Tanel Veske tõlkes.
Raamatu peategelane on itaallasest detektiiv Guido Brunetti, kes autoriga sarnaselt elab Veneetsias ning seal sündmustik lahti rullubki. Olen ise Veneetsiast mingil põhjusel vaid korraks saanud läbi joosta, läbisõidul. Ja samuti korraks olen peatunud Roomas. Tänu ülikooliaegsetele õpingutele sain elada Itaalias umbes poolteist kuud, nimelt väga kaunis ja erilises Sienas. Koos toreda sõprade seltskonnaga võtsime nädalavahetustel seljakotid selga ning rändasime Sienast pöidlaküüdiga ka mujale - peamiseks sihiks päikesepaiste ja meri. Kuna suveülikooli õpingud keskendusidki itaalia keelele ja kultuurile siis olid keeleoskused just piisavad, et saime oma reisiretkedel ka kõvasti keelt praktiseerida. Nii on Itaalia mulle omamoodi lähedane ja tuttavlik.
Koduselt (vähemalt minu jaoks ;) söögitegemise ning muusikaga algav sündmustik muutub kiiresti jõhkraks stseeniks, kus kaks meest ründavad ühes Veneetsia palazzos arheoloogiadoktor Brett Lynchi, kes on La Scala esiprimadonna Flavia Petrelli armastatu. Meeste sõnum on, et Brett ei tohi minna kohtuma doodzhide palee muuseumi juhataja, dottor Semenzatoga. Brett Lynch on nimelt aidanud muuseumil korraldada näitusi, olles vahendajaks linnavalitsuse ning Hiina võimude vahel.
Enne kui Brett Lynchi peksmise uurimine kuigivõrd edeneb, astuvad kurjategijad juba järgmise sammu - selleks on dottor Semenzato tapmine. Itaalias toimuvad teadupärast kõik ametialased pärimised väga aeglaselt, nii pöördub uurija Guido Brunetti abi saamiseks ühe sõbra, kunstnik Gabriere Cossato ehk Lele poole, kes suudab talle palju olulist infot hankida. Tasapisi hakkabki sündmustik sealt hargnema...
Poolteist kuud, mis ma ise veetsin Itaalias, tekitavad äratundmise mitmete asjade puhul. Eelmainitud bürokraatlikkus, aeglus kõiksugu ametiasjades. Korruptsiooniga me üliõpilastena Itaalias otseselt ise kokku ei puutunud, kuid see oleks loogiline jätk kui kellelgi on hädasti vaja, et tema asjad masinavärgis veidi kiiremini liiguksid. Siis ka teatud tüüpi minnalaskmine või ebapraktilisus, asjade ülejala tegemine - näiteks kirjeldab Brunetti haigla aknast paistvat uut haiglatiiba, mis ehitati viimase peal uhkena, ent samas ilma valamute ja kanalisatsioonita... ja raamatus keegi selle eest väidetavalt vastutust ei võtnud. Positiivse poole pealt on tore, et söögiaegu veedetakse tihti perega koos, minnes lõunasöögiks koju ka keset tööpäeva. Ka meie nägime sageli suure pere jaoks üles sätitud laudu, mille taga võis õhtusöök rahulikult tundide kaupa kulgeda. Üldse kulgeb kell Itaalias teistmoodi, kõik võtab rohkem aega, lõunapausile minek on samas kindel nagu aamen kirikus.
Maffia tegevus oli vabanevas Eestis kindlasti nähtavamal kohal ning nüüdseks oskavad seda tähele panna vaid teravama pilguga asjatundjad. Kuid Itaalia puhul on maffia endiselt tegev ja hirmutav, oleme siin-seal ka mõne noorema itaallasega vesteldes ikka jõudnud selleni, et maffia pole kusagile kadunud ning lõunapoolsetes regioonides peavad kõik selle jõuga arvestama. Ka raamatu tegelased ei taha kurja isegi otseselt nimetada, vaid ütlevad näiteks - "härrased lõunast" või "lõunapoolsed".
Huumor ning igapäevaelu toredad seigad on raamatus omal kohal, väikseid torkeid leidub siin-seal, lisaks mõni mahlakamgi mõte. Näiteks valvurite kohta, kes ilmselt muuseumi valvamise asemel olid süvenenud paljaid kuulsusi näitavasse telesaatesse "Colpo Grosso":"... Kui naiste rinnad olid piisavalt suured, oleksid vargad võinud ilmselt viia muuseumi kõrvalt ära terve katedraali ja keegi ei oleks enne hommikut seda märganud."
Üheks oluliseks tegelaseks raamatus on muidugi Veneetsia ise - oma kirikute ja muude oluliste hoonetega, mõnede ehitiste lõputu remondiga ning muidugi acqua alta'ga, millest annab elanikele märku spetsiaalne häire. Kõrgvee tõttu kuulub elanike olulise varustuse hulka kindlasti paar säärikuid, ilma milleta acqua alta ajal hakkama ei saa. Tegevus toimub külmal, vihmasel ja hallil hilistalvisel perioodil, mis annab sündmustele samuti omamoodi värvi. Lugedes võib end Itaaliasse kujutleda ka seetõttu, et autor kasutab tekstis pidevalt väikesi itaaliakeelseid fraase ning ilmselt ka keelt mitte oskavale lugejale äratuntavaid või vähemasti tähenduse poolest äraaimatavaid sõnu. Kuna mitmed sõnad korduvad, siis võiks raamat toimida ka õppematerjalina - näiteks on politseijaoskond questura, tuppa sisenedes öeldakse sageli "Permesso?", mis on viisakusväljend "Kas lubate?".
Rohkem tegelikult edasi ei kirjutakski, et enamat mitte paljastada... Mõnusalt loetav lugu, kahjuks muidugi vägivallata ei saa. Siiski õnneks nii hull asi pole kui näiteks telesarjas "Midsomer Murders", kus kuidagi paratamatusena alati järgneb esimesele kuritööle veel teab kui mitu järgmist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar