Minu eileõhtune lugemisvara :)
Ikka ja jälle on mul lihtsam lasteraamatud ette võtta. Suurte omadega on nii, et neid on palju pooleli - mitmed neist ongi sellised, mida on hea jupikaupa lugeda... Aga lisaks kõigele muule kahjuks puudub mul ikka veel harjumus kohe kui raamat loetud, sellest märge blogisse riputada :( Kevadel sai päris palju ka loetud aga üles märgitud seevastu mitte kui midagi.
Paras lugu on sellega, et sageli hakkan midagi lugema nii, et raamatu viimastel lehekülgedel saabub arusaamine - tegu on esimese raamatuga triloogiast vms. Ühe hea raamatu puhul kahjuks ilmneski, et järge polegi eesti keelde üldse tõlgitud, see oli küll pettumus. Samasugune pettumus tabas mind eile õhtul kui jõudsin lõpuni Henri Loevenbruck'i raamatuga "Emahunt ja tüdruk"... selgus, et nüüd on vaja ka kahte järgmist raamatut, kuna tegu on Moira triloogia I raamatuga, selle prantsuse keelest tõlkijaks Meelis Mäesepp. Võlumaailm, mis selles raamatus luuakse, on minu arvas just piisavalt realistlik ning ilmselt just seetõttu köitev, lisaks on eesti lugeja jaoks arvatavasti ka kodune tegelaste lähedane seos loodusega ning usk looduse salapärasse ja jõusse. Triloogiale on kirjutatud ka järg, pealkirjaga "Gallica" ning samalt autorilt võiks veel otsida põnevusromaane "Koperniku sündroom" ning "Sajandite testament".
Norra autori Bobbie Peers'i raamatud olid minu tütre koolilugemise hulgas, nii saigi eilsega loetud ka neljas raamat tegelase William Wentoni toimetuste kohta. Naljakal kombel toob Peers'i komme raamatut lühi-lühikesteks juppideks jagada meelde Dan Brown'i teosed. Lühikesed jupid omakorda nagu kihutavad sind aina edasi uurima, mis siis tegelastega järgmiseks juhtus. Ja lõppkokkuvõttes läheb selline lugemine üllatavalt kiiresti. Neli raamatut, mis ühe terviku moodustavad on (ja karta on, et viiendat ma lihtsalt pole veel avastanud kuid ehk on ta siiski juba olemas):
"Lüriidiumivaras", "Krüptoportaal", "Orbulaatoriagent" ning "Maailmalõpugeneraator".
Mõtleksin, et eriti vahva võiks see lugemine olla kõikidele noortele, keda huvitavad igasugu uued leiutised ja teaduse saavutused. Igatahes on see lennukas lugemine ning ehkki raamatud kubisevad seiklustest ja ohtudest, on need sel moel kirja pandud, et asjade positiivses lõpulahenduses pole algusest peale kahtlust.
Kolmandaks lugesin läbi raamatu Clive Staples Lewiselt - "Lõvi, nõid ja riidekapp". Varem olen lugenud läbi ka raamatu "Imetegija õepoeg", mis on küll hiljem kirjutatud, ent mida autor soovitas sarja esimeseks raamatuks. Vaatasin ühest Osta.ee -nimekirjast järele, et inglisekeelne raamatuseeria oleks selline:
- The Magician's Nephew
- The Lion, the Witch and the Wardrobe
- The Horse and His Boy
- Prince Caspian
- The Voyage of the Dawn Treader
- The Silver Chair
- The Last Battle
Mingil õnnekombel olengi ma siis täiesti õigesti alustanud, eesti keeles oleks raamatute järjekord:
- Imetegija õepoeg
- Lõvi, nõid ja riidekapp
- Hobune ja tema poiss
- Prints Caspian
- Koiduränduri teekond
- Hõbedane tool
- Viimane lahing
Lewise raamatuseeria kohta leidsin hea tutvustuse ühe raamatu tagakaanelt:
"Lewise armastus muinasjuttude, müütide ja legendide vastu on pärit tema lapsepõlvest ning ta uskus, et fantaasia on parim vahend, mille abil saab lapsi panna kogema rõõmu ja õpetada tegema vahet hea ja kurja vahel. C. S. Lewise sulest aastatel 1950-1956 ilmunud Narnia lood kuuluvad 20. sajandi lastekirjanduse olulisemate raamatute hulka."
See on hea kokkuvõte - just sellist nagu natuke vanamoodsas keeles väljendatud õpetlikkust on raamatus "Lõvi, nõid ja riidekapp". Mulle meeldis, et lapsed on Lewise raamatutes väga hakkajad ja tõsiseltvõetavad, nutikad ning tublid.
Küllap loen peatselt ka mõned selle seeria järgmised raamatud läbi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar