Mõtlesin su välja * Francesca Zappia

 

Lugesin 11. veebruaril 2023

Kuidas toime tulla maailmas, kus iga asi/olukord/inimene võib olla sinu ajus toimetavate keemiliste ainete poolt tekitatud hallutsinatsioon?  Alexil on oma võtted selleks, et maailmaga toime tulla, ent vahel ei aita teda ka need - pidev perimeetrikontroll, imelikest olukordadest tehtud fotod ja muu sarnane. Vahel lihtsalt on tema pea rikkis, ka ravist hoolimata. 17-aastasel Alexil on nimelt skisofreenia.

Lahkunud oma eelmisest koolist suurejoonelise sodimisprojekti pärast, mistõttu võimla läks tükiks ajaks remonti, tundub uude kooli minek uue võimalusena ning Alex on otsustanud teha toimetulekuks ning ülikooli sisse saamiseks kõik võimaliku. Kuid ka uues koolis on omad raskused ning sugugi väikseim neist pole noormees nimega Miles, kelles Alex arvab ära tundvat 10 aastat varem poes kohatud poisi. 

Tegelikult ei näi selles raamatus ka mitmed "normaalsed" inimesed kuigi tervemõistluslikena. Üldse toimub siin palju eriskummalist, mis peaks ükskõik kelle tasakaalust välja viima. Alex on vapper, et ta suudab seda koormat kanda ning aimata inimeste väliskesta taga peituvat. Ent oma diagnoosi tõttu ei taheta teda tihtipeale uskuda ka siis kui tal on tuline õigus. Kuigi tüdruku haigusega kaasnev paranoia paneb teda kõike ja kõiki kahtlustama, püüab ta ikkagi mõista põhjuseid, mis kedagi teatud moel käituma panevad. 

"Kas on võimalik, et keegi käituks nii nagu tema, lihtsalt sellepärast, et ta oligi selline? Või oli selleks alati mingi põhjus? Ma tahtsin loota, et kui keegi nägi mind veidralt käitumas, siis ei arvanud ta, et minu käitumist põhjustas asjaolu, et ma olin halb inimene. Või et ta küsiks enne hinnangu andmist, kas midagi on halvasti."

Kuidagi omal moel tabavad on Alexi mõtted jõulude kohta: "Vahel oli mul tunne, et nii rõõmus olingi ma üksnes jõulude ajal. Ülejäänud aasta imestasin, et kas jõulude ainus mõte ongi raha kulutada, paksuks minna ja kinke avada. Ihadele järele anda.
Aga kui jõulud viimaks saabuvad ja see soe, elev, piparmündikommide ja kampsunite ja kaminatulede tunne kõhusoppi koguneb ning sa lebad põrandal, kõik tuled peale jõulupuu omade kustus, ja kuulad väljas langeva lume vaikust, siis taipad ka selle mõtet. Üheks ajahetkeks on kogu maailmas kõik hästi. Ja pole vahet, et tegelikult ei ole kõik hästi. See on aasta ainuke aeg, kui teesklemisest piisab.

Probleem seisneb selles, kuidas jõuludest jälle välja tulla, sest kui need otsa saavad, siis tuleb taas tõmmata piir reaalsuse ja ettekujutuse vahele."

Ja veel midagi ilusat.

"Ma arvan, et sa oled märksa parem kui mu kujutlusvõime," ütlesin viimaseid lehti edasi keerates.
"Sina samuti," lausus tema. "Minu kujutlusvõime - või, noh, niipalju kui mul seda on - jääb reaalsusele ikka alla."
"Nõus," ütlesin. "Reaalsus on kõvasti etem."

Tõde või tegu II * Ema saladus * Kristi Piiper

 

Lugesin 18.-20. veebruar 2022

Nagu tõdesin, sai esimene raamat üsna juhuslikult kaasa krabatud ning siis olingi juba konksu otsas. Seekord võtsin raamatukogust targu mõlemad ülejäänud sarja raamatud korraga ning teise osa lugemine kulges üllatavalt kiires tempos - siuh! - ning läbi ta oligi. (Kogemata tuleb küll postitus teise raamatu kohta nüüd paraku pärast kolmanda kohta postituse tegemist, aga mis seal ikka...).

Mõnes raamatus jääb mulje nagu oleks sündmused kuidagi kunstlikult üksteise otsa kuhjatud ja alatasa tekib mõte, et "mis nüüd siis veel" või "mis siis järgmiseks"... "Tõde või tegu" sarja raamatutes lisandub uut, põnevat ja ootamatut parajalt palju ning siiski ei teki sellist tunnet, et sündmustik oleks kuidagi üle kuhjatud või liigselt fantaasiarikas. Tagantjärele, uue info lisandudes, saavad mõned asjad hoopiski mõistetavamaks. Tegelaste omavahelised dialoogid tunduvad väga loomulikud.

Nagu võib aru saada, siis nüüdseks 15-aastase Stella elu pole just kerge. Nii polnud see ka varem kui nad emaga kahekesi pidid toime tulema, ent ühel päeval jääb tema ema jäljetult kadunuks. Seejärel õnnestub tal tänu vanatädi Astale jääda oma koju elama, kus ta pigem ise tädi hooldab kui vastupidi. Kuid siis sureb salapärastel põhjustel ka vanatädi ning Stella jääb päris ilma pereliikmeteta. Kuid kuhu siiski kadus tema ema ning mida mõtles Asta kui ta pomises midagi Stella isa välja saamise kohta?

Kõik võiks olla ääretult masendav ning tume kuid õnneks on Stellal olnud abiks hea sõber Kärt ning klassivend Johannes, kellega neil tekib romaan. Siiski satub Stella pärast vanatädi surma (esimeses raamatus selgub tegelikult, et tegu oli hoopistükkis tema vanaemaga) lastekodusse. Siin saab tema toanaabriks eriline ja omapärane Annabel ning ka teised noored paistavad Stellasse hästi suhtuvat - üksnes tüdruk nimega Eve on jätkuvalt okkaline. 

Muidugi ootavad Stellat veel mitmed üllatused ning lisaks omaenda muredele tuleb tal tegeleda sõbranna Kärdi omadega, sest too on end sisse mässinud armulukku vanema meesõpetajaga. Ka Johannese perega ei suju asjad kõige paremini, sest tema ema on miskipärast võtnud Stella suhtes kehva hoiaku.

Põnevust jagub, Stella elust selgub veel mitmeid uusi asju. Kuid võiks öelda, et ema saladus, mis raamatu pealkirjana figureerib, jääbki esialgu saladuseks edasi, sellelt kergitatakse katet vaid just parajalt palju, et tekitada vajadus kiirelt sarja kolmanda osa kallale asuda...