Vang * P. A. Paris

15.-18. detsember 2025

Tõsine raamat, aga minu arvates hästi kirjutatud ja haarav. Ning usutav. Võib-olla just seetõttu, et tegevus ei kihuta metsikult edasi vaid mingitele sündmustele on antud just nii palju aega, et mõistaksime veidigi, mis tunne võib peategelasel teatud olukorras olla.

Amelie elu on olnud keeruline, ent samas on mingist hetkest hakanud kõik minema paremuse poole kui ta leiab töö ning sõbrad. Ometigi pöördub kõik jälle kord pahupidi kui ta soostub abielluma rikka firmajuhiga... Fiktiivne abielu toob kaasa kogu senise elu ja sõpraderingi kaotamise, ning mitte ainult - Amelie kaotab ka oma vabaduse. Raske on isegi mõista, mis tema elus on tõde ning mis vale ning vastused tuleb leida tal endal...

Elu armastab sind * Louise Hay, Robert Holden

Lugesin 21. november - 5. detsember 2025

 "Miks me kannatame, kui universum on sõbralik?" küsin Louise'ilt.

"Vaata, ma ei usu, et universum tahab, et me kannataksime," ütleb ta.

"Ja siiski me kannatame."

"Me terveneme kannatusest, kui mõistame, miks me kannatame," vastab ta.

"Miks me siis kannatame?" küsin.

"Olles iseenda vastu ausad, tuleb meil tunnistada, et me kannatame paljuski iseenda pärast," ütleb Louise.

"Elu ei mõista meid hukka," meenutan üht meie varasemat vestlust.

"Täpselt," ütleb Louise. "Elu ei anna meile hinnanguid, aga me anname ise endale hinnanguid. Elu ei kritiseeri meid, aga me kritiseerime ennast ise. Elu ei hülga meid, aga me hülgame ennast ise."

"Kuidas me veel iseenda pärast kannatame?" küsin.

"Kui me lakkame ennast armastamast, põhjustame iseendale lõpmatult kannatusi," ütleb ta.

Me võime iseenda pärast kannatada 10 000 põhjusel, peamiselt selle pärast, et me ei armasta ennast piisavalt. Kui me lakkame end armastamast, ei ole me enam iseenda vastu lahked. Kaastunde kaotus vaigistab südame tarkuse. Me jääme ilma lahkusest ja siis tarkusest. Me järgneme hirmule. Me otsime armastust valedest kohtadest. Me otsime õnne iseendast väljaspoolt. Me ajame taga edu, tundmata samas, et oleme seda kunagi tõeliselt saavutanud. Me ajame kokku miljoneid, aga tunneme end endiselt vaestena. Miljonist ei piisa, sest see ei ole kaks miljonit ning raha eest ei ole võimalik osta seda, mida me tegelikult tahame.

"Ühtlasi põhjustame me palju kannatusi teistele inimestele," ütleb Louise. Kas see pole tõsi? Kui inimesed enam ei armasta ennast, siis ei armasta nad enam ka teisi inimesi. Niimoodi see juba kord käib. "Haiget saanud inimesed teevad haiget," nagu vanasõna ütleb. Kui me unustame, milline on reaalsus - ühtne tervik, meie baasiline tõde, maailma heatahtlik olemus -,jääme elu hüvedest ilma ning kaotame end 10 000 tühise intriigi sekka. Me peegeldame oma valu, süüdistame üksteist, kaitseme ennast ja ründame teisi ning püüame võita tüli jõuga. "Ainult armastus lõpetab kõik tülid," kirjutas Rumi.

Leidub teinegi kannatamisviis. See on kannatus, mida me kogeme, sest elu on olemuslikult ebakindel. Me leiname lähedaste surma; kurvastame, kui suhe lõpeb; nutame taga töökohakaotust ning 10 000 muud nurjumist, mida endaga kaasas kanname. Me kogeme füüsilist valu, tervisehäireid, vanadust ja hirmu surma ees. Buddha kutsus niisugust kannatust dukkha'ks. See tõukub meie püüdest haarata kõige järele ja samal ajal tõugata eemale kõike, mida me ei taha, soovides, et kõik - meie sealhulgas - kestaks igavesti, ning meie tõelise loomuse unustamisest. See kiindumus on täiesti inimlik ja väärib meie kaastunnet ja armastust. Armastus on kannatuse lõpp.

Women who Love too Much * Robin Norwood

 

Lugesin 1.-10. november 2025

Raamat, millest võib olla palju abi ka pea igaühele. Asjad on kindlasti muutunud ning tänapäeva noored armastajad on ehk targemad, ent sellegipoolest veame enda kaasas eelmiste põlvkondade taaka. Isegi filmid jutlustavad endiselt "tõelisest armastusest", mis peabki haiget tegema ning kus kannatused ja lootus, et armastuse läbi suudame teist inimest muuta on tavapärane...

Kui arvad, et valu ja armastus peavadki koos käima, on see raamat sulle. Ja kui arvad, et kui Sa vaid rohkem püüaksid ning oleksid täiuslikum, siis muutuks ka Sinu kaaslane paremaks... Muidugi mõista on ka paljud meie harjumused ja sisemised veendumused pärit lapsepõlvest ja vägagi kummalisel moel valime väidetavalt tihtipeale kaaslaseks kellegi, kes sarnaneb näiteks vanemaga, kes lapsena meie vajadusi tegelikult ei täitnud.

Allpool nimekiri, mille punktid võivad iseloomustada naisi, kes armastavad üleliia.

The following characteristics are typical of women who love too much:

1. Typically, you come from a dysfunctional home in which your emotional needs were not met.

2. Having redeived little real nurturing yourself, you try to fill this unmet need vicariously by becoming a care-giver, especially to men who appear, in some way, needy.

3. Because you were never able to change your parent(s) into the warm, loving caretaker(s) you longed for, you respond deeply to the familiar type of emotionally unavailable man whom you can again try to change, through your love.

4. Terrified of abandonment, you will do anything to keep a relationship from dissolving.

5. Almost nothing is too much trouble, takes too much time, or is too expensive if it will "help" the man you are involved with.

6. Accustomed to the lack of love in your personal relationships, you are willing to wait, hope, and try harder to please.

7. You are willing to take far more than 50 percent of the responsability, guilt, and blame in any relationship

8. Your self-esteem is critically low, and deep inside you do not believe you deserve to be happy. Rather, you believe you must earn the right to enjoy life.

9. You have a desperate need to control your men and your relationships, having experienced little security in childhood. You mask your efforts to control people and situations by "being helpful".

10. In a relationship, you are much more in touch with your dream of how it could be than with the reality of your situation.

11. You are addicted to men and go emotional pain.

12. You may be predisposed emotionally and often biochemically to becoming addicted to drugs, alcohol, and/or certain foods, particularly sugary ones.

13. By being drawn to people with problems that need fixing, or by being enmeshed in situations that are chaotic, uncertain and emotionally painful, you avoid focusing on your responsability to yourself.

14. You may have a tendency toward episodes of depression, which you try to forestall through the excitement provided by an unstable relationship.

15. You are not attracted to men who are kind, stable, reliable and interested in you. You find such "nice" men boring.

Huvitav nimekiri on ka sellest, millised näitajad võivad iseloomustada düsfunktsionaalset kodu/peret. Mõned neist on päris loogilised, teised aga panevad mõtisklema selleüle, et üht-teist on olnud paraku eelmiste põlvkondade põhimõtete puhul sellist, mida siis normaalseks peeti ning millest senimaani on raske välja murda.

* abuse of alcohol and/or other drugs

* compulsive behaviour such as compulsive eating, working, cleaning, gambling, spending, dieting, exercising, and so on; these practices are addictive behaviours, as well as progressive disease processes; among their many other harmful effects, they effectively disrupt and prevent honest contact and intimacy in a family

* battering of spous and/or children

* inappropriate sexual behaviour on the part of a parent toward a child, ranging from seductiveness to incest

* constant arguing and tension

* extended periods of time in which parents refuse to speak to each other

* parents who have conflicting attitudes or values of display contradictory behaviours that compete for their children's allegiance

* parents who are competitive with each other or with their children

* a parent who cannot relate to others in the family and thus actively avoids them, while blaming them for this avoidance

* extreme rigidity about money, religion, work, use of time, displays of affection, sex, television, housework, sports, politics, and so on; obsession with any of these can preclude contact and intimacy, because the emphasis is not on relating, but on following the rules.

If one parent displays any of these kinds of behaviours or obsessions, it is damaging to a child. If both parents are caught up in any of these unhealthy practices, the results may be even more detrimental. Often parents practice complementary kinds of pathology. For instance, an alcoholic and a compulsive eater frequently will marry, and then each will struggle to control the other's addiction. Parents also often balance each other in unhealthy ways; when the smothering, overprotective mother is married to the angry and rejecting father each parent is actually enabled by the other's behaviour and attitudes to continue relating to the children in a destrucitve way.

Dysfunctional families come in many styles and varieties, but they all share one effect they have on children growing up in them: these children are to some extent damaged in their ability to feel and relate.

Raamatus on veel palju-palju kasulikku infot, aga iseenesest juba sedagi siin poleks ma ilmselt tohtinud niiviisi kenasti üles riputada. Aga loodetavasti see tekitab huvi neis, kel infot vaja... et siis juba põhjalikumalt järele uurida. Ja teada saada, mida siis selle kõigega ette võtta!

Püsi elus! * Catherine Ryan Hyde

Lugesin 16.-17. november 2025

 

Minu arvates väga hea raamat, mida võivad lugeda nii nooremad kui ka vanemad. Teemad on tõsised, ent need on esitatud moel, mis ei tõuka jõuga lugejat masendavatesse mõtetesse. Päikesekiir leiab tee ka sinna, kus on tunne, et seda eal ei juhtu ning ühest väikesest seigast võivad alguse saada olulised muutused päris mitme inimese elus.

14-aastane Lucas saab lähtepunktiks mitmes suunas hargnevas loos, kuhu on segatud salapärane metsas elav naine ning tema koerad Vermeer ja Rembrandt, poisi vend Roy ning Lucase parim sõber Connor. Mulle meeldib autori stiil ning tõlge on mõnus.

"Nojah... nüüd ma hakkan mõtlema... inimene ei tea, mis võib järgmisena juhtuda. Ja see võib olla midagi toredat. Midagi head, ehkki enne seda polnud kõik üldse hästi. Kas mõistatd, kuhu ma selle jutuga tüürin?"

"Sa tahad öelda, et pead püsima elus, et näha, mis edaspidi juhtub."

Jälgisin Connori nägu särama löömas ning teadsin, et olin tabanud naelapea pihta.

"Teadsin, et sa saad aru," ütles ta.

The Dance of Anger * Harriet Lerner

 

Lugesin 11.- november 2025

Pealkiri võib tunduda ehk veidi liiga vihane aga lugedes saab paljutki selgeks. Viha on väga oluline tunne, et mõista kuhu edasi liikuda. Sageli oleme vihased teiste peale, samas kui pärispõhjus on pigem seotud meie endiga - kas sellega, et me ei tunne ja ei tea iseend piisavalt, ei tea ka, mida me soovime või kus on meie piirid. Kuid selleks, et midagi muutuks, ei piisa vihastamisest ning viha väljavalamisest, selleks peab välja selgitama, mis viha all peidus on. Mis on see, mis tegelikult lahendamist vajab?

Selgub, et kui me niisama tülitseme, jätkub kõik tegelikult samaviisi kui varem. Ning kogu oma ebamugavuses võib tülitsemine olla mugav, sest see on olukord, mida me tunneme ja teame. Samuti kui vihastame (või tunneme muid tundeid) n.ö kellegi teise olukorra pärast, võtame temalt selle tunde kogemise vastutust ja võimalust vähemaks, elame tema eest tema elu ning tema võib jätta olukorrale reageerimata, ehkki see võib olla otseselt temaga seotud. 

Sarnaselt mitme teise raamatuga jõuame ikkagi arusaamisele, et kõige tähtsam on hoolitseda iseenda eest. Süüdistades kedagi teist ja/või soovides sellega, et tema muutuks (et meie saaksime olla seeläbi õnnelikud), ei jõua me kusagile kuna meie võimuses pole teist inimest muuta. Meie vastutus on tegelikult ikkagi hoolitseda iseeenda eest, arendada iseend ja alles siis suudame ka teistele palju enamat pakkuda. Kui meie kruus on täis, võime sealt ka teistele ammutada. Samas selleks, et meie kruus täis oleks, peame mõistma, mis meie endi jaoks elus tähtis on - kus on meie võimalus end arendada, elada huvitavat ja täisväärtuslikku elu, mitte oodata, et teised meie ümber meid õnnelikuks teeksid.

Kõik võib tunduda must-valge, ent raamatu juhtumid kirjeldavad hästi seda, et meie valikud elus on alati seotud nendega, kes meie ümber on ning meie reaktsioonidega nende sõnadele, käitumisele. Samas, kui meie muudame oma tavapäraseid reaktsioone siis ei saa ka olukord enam samaks jääda ning tekib võimalus üleüldiseks muutuseks, isegi väga pikaajalistes suhtemustrites, mis on aastaid samasugustena püsinud.

How to Build a Healthy Brain * Kimberley Wilson

 

Lugesin 9. märts - 7. aprill 2023

Autor on varajasest noorusest alates olnud perekondlikel põhjustel väga teadlik erinevatest vaimsetest tervisemuredest. Nagu ta ise tunnistab, hakkaski ta tänu sellele omandama haridust antud alal ning tundma järjest rohkem huvi erinevate aspektide vastu, mis meie ajutegevust ja vaimset tervist mõjutavad. Kuna viimaste aastate jooksul on depressioon nii noorte kui vanemate hulgas ning näiteks ka haigestumine Alzheimeri tõppe plahvatuslikult suurenenud, otsib ta selgitusi sellele, miks nii on juhtunud ning kuidas üldse oma aju paremini hoida, et elada õnnelikumat ja täisväärtuslikku elu. Kuigi aju tervis ning õige töötamine on väga olulised, toob autor välja, et veel senimaani peetakse vaimse poole ja ajuga seotud terviseprobleeme vähemolulisteks füüsiliste probleemide kõrval. Ometigi on peamiseks surmade ning toimetulematuse põhjuseks viimastel aastatel saanud just aju ja vaimse tervisega seotu.

"One of the reasons for the disparity between how mental health conditions are treated in comparison to physical illness is the erroneous belief that mental health conditions are not "real", that they are solely a problem of psychology and not biology. It's so important to remember that the brain is an organ; it's just an incredibly complicated one with some very special functions. For example, we all know that for our heart to work properly we have to look after it by eating well, excercising, avoiding smoking, and so on. A heart that is not properly cared for will begin to show impairmengts in its function through changes in blood pressure, palpitations and pain. These are the clues that our heart needs some extra attention. The same principle applies to the brain. A brain that is struggling will begin to show impairments in its functions; it just so happens that the brain's functions are mood, personality, planning, decision-making, information processing and memory. These are the clues that the brain needs some extra attention, but too many people brush these symptoms off as incidental, or worse, something to be ashamed of and ignored.

The idea that mental illness is somehow "less real" than physical illness, doesn't make us stronger. In fact, quite the opposite. We know that recovery from mental healt conditions is best if you intervene as early as possible, during the first episode or when symptoms are mild. However, the misunderstanding and stigma around mental illness means that people sit on their symptoms of brain distress for weeks, months, and sometimes years. By the time the symptoms are bad enough for them to seek professional help, the illness is much more entrenched and more difficult to treat."

Autor kirjutab väga huvitavalt ning selgelt, rääkides nii tehtud uurimustest, ajakirjanduse ning blogijate kaudu edastatud informatsioonist, aju ehitusest ja toimimisest, haiguste ja immuunsüsteemi toimimise seotusest depressiooni ja psüühiliste probleemidega, une tähtsusest aju jaoks.

Unega seotud osa on väga konkreetne, andes häid nõuandeid neile, kel une kvaliteedi ja uinumisega probleeme on. Autor leiab, et kõikidele ei toimi samad lahendused ning igaühel on oma päevarütm, millega peaks ka une puhul arvestama, samas on teatud eeldused, mis toimivad kõikide puhul, aidates paremini uinuda ja sügavamalt magada. Kui magama minnes või öösel ärgates vaevavad muremõtted, on tal ka selle kohta hea soovitus:

"Everyday anxieties (a task you have to do the next day, items you need to remember) can be effectively managed with a worry book - keep a notebook beside your bed and write down any last-minute tasks or reminders that have a habit of cropping up just as you decide to go to bed. This way you can be reassured that you won't forget them but they won't be turning over in your mind all night."

Autor leiabki, et kui psüühiliste probleemidega inimesel on ka uneprobleemid, tuleb esmalt püüda just nendega tegeleda, sest uni on aju normaalsele toimimise jaoks ülioluline. Lisaks hoiatab ta, et hommikul peaks vähemalt 20-30 minutit jääma tõeliseks ärkamiseks, sest sel ajal võib inimene olla veel liiga inertne ning kiire tegevusse sööstmine võib olla otseselt ohtlik. Hommikupoolikul või päeval soovitab ta viibida ka vähemalt pool tundi loomulikus päevavalguses, et toetada keha loomuomast päevavalgusele reageerimist. Neile, kes üle muretsevad, ei pea ta heaks unega seotud äppide kasutamist, sest tulemus võib olla soovitule vastupidine - nii muretsetakse oma une/unetuse pärast veelgi enam ning magatakse varasemast halveminigi.

Põnev osa on muidugi toidu mõjust ajule, sest hoolimata suurest infoküllusest on siiski palju asju, mida üldiselt ei teata. Aju nimelt nõuab töötamiseks päris palju toitaineid - lausa 20-25 protsenti meie päevasest energiavajadusest ning samuti on talle tarvis õigeks töötamiseks vitamiine ja mineraale. Autor pakub välja variante, kuidas näiteks oma toiduvalikusse kala lisada - nimelt on rasvane kala ideaalne toit aju toetamiseks. Kuigi uurimustes on soovitatud liha söömist vähendada, leiab autor, et kõige tähtsam on koguse asemel jälgida toidu kvaliteeti, süüa mitmekülgselt ning võimalusel oma toiduvalikut mitmekesistada, võttes punase liha asemel menüüsse linnuliha vms. 

Iga päev väike kausitäis tooreid või 4 supilusikatäit kuumtöödeldud rohelist (peedivõrsed, brüsseli kapsas, endiiv, kale, rucola, rooma kapsas, savoy kapsas, nori, spinat, vesikress jne) kaitseb aju, sest neis sisaldub mitmeid bioaktiivseid toitaineid: beetakaroteeni, folaate, vitamiini K, luteiini, magneesiumi, kaaliumi. Neile, kes pole suured rohelisesõbrad, soovitab autor näiteks külmutatud spinatit, mida võib tema ettepanekul vabalt lisada pea ükskõik kuhu (smoothied, supid, pastad, kastmed, riis, karrid, hummus jne), ilma et see oluliselt toidu maitset muudaks, ent samas oleme oma ajule head teinud. 

Pähklid on olulised, ent autor toonitab, et soolamata-röstimata kujul, ning mitte ka "piimajookidena", kus pole enam alles kõike vajalikku. Nad sisaldavad alfa-linoleenhapet ja polüfenoole, mis aitavad organismis toota fenoolhappeid, mis vähendavad põletikke ja oksüdatsiooni. Sisaldavad ka E-vitamiini. Autor soovitab ka erinevaid pähklivõisid (mandli, metspähkli, india pähkli), mida saab kasutada salatites, kastmetes, suppides ning seemnete lisamist putrudele, küpsetistele, salatitele jne.

Marjade kohta tuuakse näiteid mitmest uurimusest, kus need parandasid näiteks juba tund pärast tarbimist (200g mustikaid) tähelepanuvõimet ning lühiajalist mälu. Sarnaseid tulemusi on saadud näiteks mustsõstardega (tähelepanuvõime, vastupidavus), kirssidega (paranenud vaimne paindlikkus ning sujuvam üleminek ülesandelt teisele) ning granaatõunaga (parem pikaajaline mäletamine, mäluaukude vähendamine).

Vürtsid ja maitseained - on tähele pandud, et maades, kus neid rohkem kasutatakse, esineb oluliselt vähem dementsust ja Alzheimeri tõbe. Ajutegevusele mõjub hästi nende igapäevane kasutamine toitudes - kollajuur ehk kurkum, rosmariin, safran, pipar, ingver, kaneel, kardemon, nelk, koriander, tshillimaitseaine, cayenne pipar, sidrunirohi, sinep, muskaatpähkel, paprika, tähtaniis, vanilje, wasabi jt. Taimedes ja vürtsides on tuhandeid koostisaineid, mis võivad tõsta tuju, aeglustada aju vananemisprotsessi, ergutada verevarustust, vähendada põletikke, ergutada uute ajurakkude loomist. Lisaks salatitele, toitudele, kastmetele lisamisele soovitab autor teha teetõmmiseid, lisada sobivaid vürtse oma kohvisse ning võtta igal kuul ette katsetus mõne uue idamaise retseptiga, et leida oma menüüsse uusi, põnevaid ja tervislikke toite vürtsidega.

Oad, laugud, täistera ning külmad süsivesikud - nende puhul on oluine, et kiudainerikastena nad toetavad seedesüsteemi tööd ning seega ka immuunsüsteemi ning aju tööd. 

Tee, kohv ja kakao - fermenteeritud toiduainetena kaitsevad aju, nendes olevad polüfenoolid teevad veresooned elastsemaks, aitavad samas ka seedesüsteemi. Kohv tõstab ajus teatud ensüümi taset, kaitstes dementsuse vastu. Tume shokolaad parandab aju verevarustust, parandab töömälu ning visuaalseid funktsioone.

WATER - It would be remiss not to also mention hydration. Your brain is around 80 per cent water and even small percentage drops in hydration are associated with increased fatigue, poorer cognitive function and worse mood. Pewople often do not notice how thirsty tehy are, so a visual cue can be helpful. Place a refillable bottle on your desk, or wherever you spend most of your time. Having water in easy reach will help you to keep you effortlessly hydrated.

Autor mainib, et viimased uurimused on näidanud, et mitmekülgselt toituvad inimesed ei pruugi lisaks toidule vitamiine võtta, ent erandiks on D-vitamiin, mida heledama nahaga inimesed peaks võtma sügisel ning kevadel 10 mikrogrammi päevas ning tumedama nahaga inimesed aastaringselt. 

Autori äratoodud ajule kasu toov toitumissoovitus, 1 portsjon = kaks kuhjaga supilusikatäit:

• täisteratooted: 5-8 portsjonit päevas
• köögiviljad: 6 portsjonit päevas
• puuvili: 3 portsjonit päevas (eriti soovitavad on marjad)
• oad/laugud: 3-4 portsjonit nädalas
• väherasvased ja magustamata piimatooted: 2-3 portsjonit päevas
• soolamata ja röstimata pähklid: 1 portsjon päevas
• kala: vähemalt 2 portsjonit nädalas
• väherasvane punane liha: 3-4 portsjonit nädalas
• kana: 2-3 portsjonit nädalas
• munad: kuni 6 tk nädalas
• oliivõli: 3 spl päevas
• vein: kuni 2 keskmist klaasi päevas, eelistatavalt punast
• extra(d): magus, rafineeritud teraviljatooted, friteeritud toit, kiirtoit, töödeldud lihatooted ja magusad joogid: 3 portsjonit nädalas

Nii. Siinkohal sai minu konspekteerimise jaks otsa, et ikkagi kunagi jõuaks ka raamatu läbi lugeda. Väga soovitatav teos kõigile, kes oma tervisest huvitavad. Ning uurimused näitavad, et isegi vanas eas on veel võimalik oma aju seisukorda parandada. Muidugi mõista just kõigi nende asjadega, mis meie tervisele ka muidu kasuks tulevad! Nii et tegelikkuses siin mingit raketiteadust pole, peab lihtsalt väikeste sammude kaupa toimetama ning jaksama - toitumine, uni, füüsiline aktiivsus, kognitiivne treening / uute asjade õppimine ja sotsiaalne suhtlemine - need ongi kõik abiks. Autor soovitab kindlasti planeerida ja ette mõelda, ning teha plaanid sellised, mida suudad järgida ka siis, kui oled väsinud, motivatsioonipuuduses või pahas tujus. Plaanid ei tohiks olla liiga suured ning endale tuleb muidugi andeks anda kui kõik ei õnnestu, sest uute harjumuste omandamine tähendab automaatselt, et ikka tuleb plaanidesse sisse ka kõrvalekaldeid. 

Internetist leiab ka Kimberley Wilsoni koostatud tabeli, mis pakub välja väikesi igapäevaseid samme (kolm tükki, valida erivatest kategooriatest), mida tehes saab oma harjumusi jälgida ning tasapisi muuta. 

Jooks elu eest * Rachel Ann Cullen

 

Lugesin 3.- 23. jaanuar 2022

Olen oma elus vaid lühikestel perioodidel suutnud jooksmist nautida. Ma tean, et see oleks võimalik kui ma end kätte võtaksin ning samas endalt kohe liiga palju ei nõuaks, aga ikkagi on pikk jalutuskäik looduses mulle enamasti jooksmisest meeldivam variant olnud... Kuid see raamat siin ei räägi sugugi mitte ainult jooksmisest. Autor alustab oma lapsepõlvest, et mõista, kust on pärit see koorem, mida ta on oma elu jooksul pidanud kandma ning kuidas ta on saanud hakkama selle koorma vähendamisega.

Rachel on väikeste sammude haaval hakanud oma elu muutma ning lohutuseks neile, kes ülekaalulisuse ning vähese treenituse pärast pead vaevavad, olgu teadmine, et raamatu peategelane võitleb pidevalt samade asjadega. Tema elu paistab kulgevat ringidena, kus ta aeg-ajalt jõuab ikka ja jälle samasse punkti, või vähemasti võib nii tunduda. Tegelikkuses on ta siiski alati mingil määral edasi liikunud kuid tihtipeale paistavadki meie endi edasiminekud meile nii väikestena, et neid on raske tajuda.

Rachel on väga vapper - jooksmisega alustab ta tõsiselt ülekaalulisena, samuti teeb ta julgeid tööalaseid otsuseid, et leida oma elus uus suund. Ta suudab loobuda ametist, mis oleks talle kindlustanud hea sissetuleku ning samuti ei jää ta kinni hoidma suhtest, mille puhul on mõista, et see on läbi saanud. Rachel valib endale uueks tööks midagi, mis - hoolimata tema enda ebakindlusest - aitaks ka teisi, kes on pidanud sarnaseid olukordi kogema. Juristi kutse asemel personaaltreeneriks õppimine on tõsine väljakutse ning loobumine suurest sissetulekust. 

Ka lapsesaamine osutub olukorraks, kus Rachelil tuleb ületada palju hirme, lisaks muule peab ta raseduse ning imetamise ajaks loobuma Prozac'ist, mille kasutamisega ta on aja jooksul ära harjunud. Kuid otsides oma ellu muudatusi ja väljakutseid, jõuab ta aina uuesti jooksmise juurde tagasi ning lõpuks registreerib end Londoni maratonile ning enne seda toimuvatele mitmetele lühematele ja pikematele distantsidele. Jooksmisega tõsiselt alustamine jääb aega, mil tema ning uue partneri Chris'i pisitütar Tilly on just sündinud ja nii teeb olukorra veelgi keerukamaks logistiline planeerimine ning arusaamine, et elukaaslane ei suuda mõista Racheli jooksuhuvi. Kuid naine saab aru, et jooksmisharjumuse ning väiksemate ning suuremate võitude kogemine on teda viinud kõvasti edasi - lausa punkti, kus ta avastab, et Prozac'it ta enam ei vajagi, sest jooksmine on andnud talle palju enamat - rahu ja enesekindlust, usku enesesse ja palju muud.

Ma kahtlustan, et kõigest hoolimata ma vist pärast selle teose lugemist ei torma ummisjalu jooksma kuid see on siiski julgustav raamat kõikidele, kes end soovivad kätte võtta. Alustada tuleb väikestest sammudest ning olla rahul nii võitude kui kaotustega, eelkõige aga iseenda edusammudega - kuitahes suured või väiksed need siis ongi...