 |
| Lugesin 18.- mai 2024 |
Tihtipeale romantilised, võluvad lood, mis kannavad endas möödunud aegade hõngu - Eva Ibbotson sündiski aastal 1925 Viinis ning suudab sealset õhustikku ja inimesi meeleolukalt edasi anda. Samuti lugusid - armastusest, õnnest, andeksandmisest, juhustest, mis võivad viia kokku just õiged inimesed. Sellest ühest suurest ja erilisest armastusest, mis mõnedele inimestele osaks saab, kirjutab Ibbotson väga oskuslikult.
 |
| Lugesin 1.-6. jaanuar 2024 |
Siin on lood, mis on punutud mõne puudutava sündmuse, hetke või inimese ümber. Ma arvan, et järele mõeldes leiaks igaüks oma elust midagi sarnast, mille ümber võivad ringidena või viirgudena põimuda eelmised-järgmised-tulevased seigad või inimesed, mida kõiki seob kohati kokku mingi tabamatu niit, või omaoodi kordused, mis hakkavad elus aeg-ajalt ette tulema. Need asjad-olukorrad-inimesed panevad meid millegi üle veidi sügavamalt juurdlema kui tavaliselt, viivad meid võib-olla mõnda veidi teistsugusesse maailma.
Jutus, kus noormees läheb kuulama klaverikontserti, ent seda ei toimugi, leiab ta end n.ö keset eimiskit ja kohtub seal ühe vana mehega. Too annab talle ülesandeks kujutada endale ette ringi, millel võib olla mitmeid, isegi lugematu hulk keskmeid, ent millel puuduvad piirid. Vastust sellele noormees ei leiagi, ent see sündmus ning mõte jääb teda alatiseks saatma. "Elus tuleb selliseid asju ikka ette. Selliseid sündmusi, mida ei saa seletada ja mis on ebaloogilised, aga mis just sinu hinge sügavalt vapustavad. Siis tuleks ilmselt lihtsalt silmad sulgeda ja eluga edasi minna, midagi arvamata või mõtlemata, nagu sukelduks pea ees suurde ookeanilainesse."
Väga meisterlikult on autor kirjutanud muusikast loos, kus tema väljamõeldud artikkel fantaseerib Charlie Parkeri ehk Bird'i bossa-nova albumist, mis on salvestatud koos Antonio Carlos Jobimiga. Ka ühes teises loos on üsna põhjalikult kirjutatud tolleaegsetest raadiohittidest ehk siis peamiselt ansambli The Beatles lugudest.
Naljakas on vahel aru saada, et autoriga sarnaseid mõtteid oled isegi mõelnud. Järgnev mõte toetab minu arvates väga selgelt seda asjaolu, et isegi end peeglist vaadates näevad inimesed iseend tihtipeale nooremana kui nad tegelikult on. Miski meis jääb ikka samaks, mõtlemiselt nooruslikuks ning me ei oska end näha oma bioloogilises vanuses...
"Vananemise juures pole veider mitte see, et sa tunned, et oled vanaks jäänud. Asi pole selles, et mina, kes ma kunagi olin noor, olen märkamatult jõudnud eakasse vanusesse. Üllatab hoopiski see, et minuga üheealised inimesed on juba vanaks saanud...".
Erilisest, kirgastavast hetkest, mille kordumist autor jäi alatiseks igatsema, kirjutab ta: "Mu süda hakkas kiiremini taguma, ma ei saanud enam hästi hingata, helid mu ümber tundusid kostvat kusagilt kaugelt nagu siis, kui oled basseini põhja vajunud, ning kõrvus oli kuulda vaid tasast kellukesehelinat, nagu keegi üritaks mulle midagi tähtsat teatada. See kõik kestis ainult 10-15 sekundit. See algas äkki, aga kui ma seda tajusin, oli kõik juba läbi. Ja see oluline sõnum, mida helin oleks pidanud edastama, oli täpselt nagu unenäos mõeldud mõte kadunud mu teadvusest kusagile eksiradade rägastikku, nii nagu juhtub enamike oluliste sündmustega meie eluteel."
Seda, et Murakami on väga kodus näiteks klassikalises klaverimuusikas, näitab lugu pealkirjaga "Karneval", milles oleva informatsiooni põhjal saaks end kenasti harida, kuulates loos ära mainitud esitusi. Lugu ise räägib küll muust aga muusikateema on sinna osavalt sisse põimitud.
Toredalt fantaasiarikas lugu on "Shinagawa ahvi pihtimus". Sealt väike lõik:
"Mina leian, et armastus on kütus, ilma milleta me elada ei saa. Võib-olla saab armastus ükskord otsa või ei jõua selle viljad küpseks saada. Aga isegi kui armastus kaob, isegi kui ta ei jõua täiuseni, on siiski võimalik alles hoida mälestust, et sa kunagi kedagi armastasid või olid kellessegi armunud. Ja sellest saab sinu elupäevi soojendav väärtuslik soojusallikas. Kui sellist soojusallikat ei ole, muutub nii inimese kui ka ahvi süda jäiselt külmaks ja viljatuks tühermaaks. Seda maad ei valgusta päikesekiired ning seal ei kasva rahu rohukõrred ega lootuse puud."
 |
| Lugesin 23.-24. november 2021 |
Raamat sai võetud pigem tütrele tutvumiseks kuna neil oli tarvis koolis krimilugu kirjutada. Aga ta valis lugemiseks midagi muud ning mul on selle üle pigem hea meel, sest lühijuttude seas leidub ka päris hirmsaid ja õõvastavaid. Lugemine toimub mul lõpuks üsna kiirkorras kuna pean raamatu järgmise lugeja jaoks raamatukokku tagastama...
Mõned lood tulid juba mujalt loetuna tuttavad ette, või siis oli nende põhjal tehtud televersioon kunagi nähtud. Tegelikult tundub mulle, et televersioonid võisid olla pigem sellised põhjalikud ja detailsed - siinsed lood on pigem kiirkäigul läbitavad ning väga tõhusalt ja mõjusalt kirjutatud.
Lugude temaatika on seinast seina - leidub õuduse või fantaasia maiguga jutte, ent muidugi ka psühholoogia valdkonda puudutavaid, rääkimata krimilugudest ning kavalatest või lausa julmadest petuskeemidest. On traagikat, mis on tihti põimunud kogemusega teispoolsusest või millestki üleloomulikust. Õnneks siiski pole kõik lood kurva lõpuga.
Vana mees jutustab oma tütrele, kui too imestab, miks tema ei näe ega taju poisikest, kes nende kodus vaimuna viibib ning keda tema väike poeg Geoffrey näha suudab:
"Kas mäletad neid sõnu:
"Missuguse lambi saatus on hoida
lapsukesi pimedas komistamast?"
"Pimesi mõistmise," vastas taevas.
Geoffrey mõistab pimesi. Nagu kõik lapsed. Alles vanemaks saades kaotame selle võime, viskame selle ära. Kunagi, kui oleme päris vanad, pöördub nõrk mõistmishelk meie juurde tagasi, aga kõige eredamalt põleb lamp siiski lapsepõlves. Seepärast ma arvangi, et Geoffrey saab ehk aidata."
Agatha Christie on väga fantaasiarikas - paljud neist lugudest on sellised, mida on kindlasti suudetud filmilinal või teatrilaval detailsemalt edasi arendada. Hea raamat lugemiseks kui saab selleks vaid lühikesi hetki krabada. Lood on lühidusest hoolimata põnevad ja sisukad.
 |
| Lugesin 30. oktoober - 1. november 2021 |
Hea lugemine, eriti kui aega veidike napib, sest raamat koosneb õige mitmest lühiloost. Lühidusest hoolimata on tegemist ilmselt ka lugeja jaoks piisavalt keerukate mõttekäikudega, ent Miss Marple'ile on muidugi kõik selge kui seebivesi. Siin on parajalt õudust, julmust, traagikat - ent õnneks ei lõppe kõik lood siiski üdini õnnetult!
Need erinevad, ent millegi poolest ka sarnased lood panevad igal juhul mõtisklema selle üle, kuivõrd me oleme igaüks omamoodi ning miks osa meist annab järele tahtmistele, tungidele või kirgedele, mis halvale teele võivad viia. Inimloomust ning selle eripärasid tõlgendabki eriti osavalt Agatha Cristie loodud sümpaatne, ettenägelik ja elujaatav miss Marple.
