Teistmoodi mööblipood. Kastani 57 * Eva Roos

 

Lugesin 5.- 6. veebruar 2024

Imehea lugu, vahvad tegelased. Miskipärast päris raamatu alguses oli mul raske sisse elada, võib-olla tundus kõik natuke liiga eriline ning seetõttu oli kartus, et tegu võiks olla sellise natuke väsitava raamatuga. Aga ei, see on tegelikult n.ö lasteraamatu kohta väga vinge, siin pole roosamannat ning ebaveenvaid olukordi, kus kõik läheb äkitselt imehästi ning probleemid lahenevad justkui nõiaväel. Ehkki nõiaväge siin jätkub, samuti põnevaid tegelasi. Võiks öelda, et tihtipeale sünnitab neid siin täiesti otseselt keeleline rikkus, mida autor väga osavasti ja fantaasiarikkalt oskab käsitseda. Igatahes mina naersin end ühel hetkel küll peaaegu pooleks, sest nii naljakas oli.

Jään põnevusega ootama, millal saan järgmise raamatu kätte võtta, kus osalisteks on poepidaja Aramilda Tengelpung, tema naljakas ja moosimaias koer Piru ning muidugi põnev pood, millega Aramilda ringi reisb. Toredat poissi nimega Olle Pai kardetavasti me järgmistes raamatutes ei kohta, sest võlupoel on komme ja vajadus pidevalt ringi reisida... Aga loodetavasti läheb tal hästi. 

Draakoni silmad * Stephen King

 

Lugesin 25.-27. jaanuaril 2024

Proovisin selle raamatuga mitmel korral alustada, ent ei saanud kohe hoogu sisse ning nii jäi ta mõneks ajaks ootele. Kuid kui jätkub aega ning tarmukust edasi lugeda, muutub raamat üsna ruttu paeluvaks looks, mis enam väga lastekas ei tundugi. "Draakoni silmad" on nimelt pühendatud autori tütrele Naomile ning hea sõbra, samuti õuduskirjaniku, Peter Straubi pojale Benjaminile. Iseenesest võingi aru saada fännide suhtumisest, kellele teos võõras oli, ehkki kriitikutelt sai see hea vastuvõtu. Samas näitab see ikkagi väga suuresti kitsarinnalist suhtumist. Iseenesest on tore mõelda, et autor suutis isegi selle suhtumise enda kasuks pöörata, kirjutades sellest inspireerituna oma kuulsa teose "Misery".

Delaini kuningriigi valitseja Roland on suhteliselt vanas eas abiellunud südamliku ja toreda Sashaga, kes sünnitab talle kaks poega - kõigi armastatud Peter'i ning vähem silmapaistva Thomas'e. Kahjuks sureb kuninganna ise sünnituse tagajärjel, vähemalt nii usutakse. Tegelikult tõmbab paljusid niite õel võlur Flagg, kelle kurjadest kavatsustest kellelgi peale tema enda kuigivõrd aimu pole. Kuningriigis tundub kõik tasapisi ja kenasti kulgevat, ent äkitselt pöördub kõik pea peale ning armastatud prints Peter leiab end mõrvas süüdistatuna eluks ajaks kõrgesse Nõelatorniks nimetatud vangitorni suletuna.

Raamatu väga väärtuslikuks osaks on jällegi Raul Sulbi koostatud ülevaade, milles lugeja saab tutvuda selle loo ja teiste romaanide ühenduskohtadega - nimelt esineb võlur Flagg teistes Kingi raamautes mitmete nimede all (Mees Mustas, Marten Broadcloak, Raymond Fiegler jne jne). Aga ka üldse Stephen Kingi seda tüüpi loominguga, mida jagub kõvasti.

Näiteks: saaga "Tume torn" (The Dark Tower, 1982-2004), "Kolm saatusekaarti" (The Drawing of the Three, 1987), "Vastupanu" (The Stand, 1978), diloogia kahasse Peter Straub'iga "Talisman" ja "Must maja" (The Talisman; 1984, Black House; 2001), "Laskuri" eellugu "Eluuria väikesed õed" (The Little Sisters of Eluria; 1998), jutukogu "Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu" (Everything's Eventual: 14 Dark Tales; 2002), jutukogu "Südamed Atlantises" (Hearts in Atlantis, 1999), vampiiriromaan "Salem's Loti linnake" ('Salem's Lot; 1975), "Jerusalem's Lot" (1978), romaan "See" (It, 1986), romaan "Cujo" (1981), lühiromaan "Udu" (The Mist, 1980), romaan "Rose Madder" (1995), romaan "Mobla" (Cell, 2006), romaan "Unetus" (Insomnia, 1994), romaan "Lemmikloomade kalmisdu" (Pet Cemetary, 1983), "Geraldi mäng" ("Gerald's Game, 1992), "Kotitäis konte" (Bag of Bones, 1998), romaanid "Regulaatorid" (The Regulators, 1996) ja "Desperation" (1996), romaan "Hiilgus" (The Shining, 1977), selle järg "Doktor Uni" (Doctor Sleep, 2013), romaan "Lisey lugu" (Lisey's Story, 2006), "Misery" (1987).

Märksõnu: kuningas Roland, kuninganna Sasha, võlur Flagg, draakoniliiv, kammerteenrid Brandon ja Dennis, kohtunik Anders Peyna, ülemvangivalvur Beson, Eleanor ja Leven Valera, nukumaja, parim sõber Ben Staad, Naomi, koer Frisky

Howli liikuv kindlus * Diana Wynne Jones

 

Lugesin 10. -11. jaanuaril 2024

Tänu ühele lahkele inimesele saime lastega koos juba õige mitu aastat tagasi vaadata samanimelist filmi eestikeelsete subtiitritega. Temalt õnneks tuli ka hoiatus, et kui lapsed just päris täiskasvanud pole, võiks filmi vaadata nendega koos. Tegu on tõepoolest nii fantaasiarikka looga, kus on ka sõjateema sisse toodud, nii et seda on tõesti hea koos vaadata, lastele üksi vaatamiseks oleks see arvatavasti liiga sünge olnud.

Tegelikult ei tulnud siis mulle üldse pähe otsida filmiga tutvudes ka sellenimelist raamatut, seda enam oli rõõm nüüd (uuesti) lugedes tõdeda, et raamatu meeleolu on filmis küll päris hästi tabatud - ka seda, mis seal on sõnadega väljendatud, on filmis õnnestunud kenasti pildikeelde panna. Aga muidugi on selle huvides, et film liiga pikk ei tuleks, tulnud üht-teist natuke ümber tõsta. Ning õnneks raamatus polnud ka sõjateemat ning Howli lind-koletiseks muutumise teemat.

Omaette müstika on küll see, et mulle piisab järelikult paariaastasest vahejätmisest - kui olen raamatu kiirelt "ära neelanud", võin seda südamerahuga paar aastat hiljem uuesti lugeda, nagu esimest korda ;)...

Filmi treileri leiab siit.

Filmirezhissöör Hayao Miyazaki on teinud ka teisi väga erilisi filme, ning ühe videolõigu tema filmide ja mõtete kohta leiab näiteks siit.

Jõesaare poisid * Hugo Vaher

 

Lugesin 19.-20. aprillil 2023

Mõnusalt tuttavlik lugu Kristoferist, kes igapäevases linnapoisi elus on uppunud erinevatesse ekraanidesse. Hoopis teistsugune maailm ootab teda aga ema õe, tädi Elle juures, kus ta koos perepoja Valdekuga õpib nautima tõeliselt mõnusat ja tegusat, nutivaba suveaega. Et raamatu oluliseks osaks on ka paar (sõbralikult) võistlevat poistekampa, meenutab see paljuski lapsepõlves loetud toredaid seiklusjutte. Vahva ja ladus lugemine.

Ernesto küülikud * Piret Raud

 

Lugesin 26. märtsil 2023

Üks armas lugu sellest, kuidas head inimesed kõikdest katsumustest läbi tulevad ning iga mure leiab oma lahenduse. Mustkunstnik Ernesto ning tema töökaaslased kaotavad ööpealt oma varanatukese ning töökohad ja on sunnitud laiast maailmast endale uut tegevusala ja sihti otsima. Tundub, et Ernesto on õnnega koos, sest ta leiab endale kohemaid küülikutalitaja koha, millega ta ülimalt rahul on. Kuid kõik ei lähe siiski nii libedalt kui alguses näib...

Talvesepp * Terry Prachett

 

Lugesin 15.-16. veebruaril 2023

Nagu mõne teise Prachetti raamatu puhul, on ka siin alguses väikeseks künniseks sõnade loend alguses ning huvitava kõnepruugiga Feegle'ide (ehk piktide?) vestlus raamatu alguses. Kuid kohe seejärel hakkab lugemine ladusamalt kulgema, sest lugu jätkub noore nõia Tiffany eluga, kes peab päästma oma küla inimesed neid tabanud võlulume uputuse käest. Ma pole kindel, kas tõesti just nii palju, aga tundub, et tema külas on maha sadanud vähemasti 4 meetrit lund ning tüdruk peab suutma päästa nii loomi kui inimesi, kes selle alla on jäänud.

Tiffany on õpetust saanud tuntud nõialt vanaema Weatherwax'ilt ning preili Eumenides Treasonilt. Lisaks tunneb tüdruk veel mitmeid teisi, üsnagi imelikke nõidasid. Kuid preili Treasoni juures õpib ta pikemalt, pidades paremini vastu kui teised õpilased. 

Prachetti sooja huumoriga kirjutatud lugu on muhe ja õdus, isegi kui parajasti kirjeldatakse mõne nõia hirmuäratavat elamist või õudustäratavat tormiööd. Ja Feegle'ite tore maameeste kõnepruuk on vahva ning paneb kahjatsema, et tänapäevane keelekasutus on suures osas väga ühtlustunud. Vähemalt pealinna elanikuna tundub nii.

"Õige nõid ei tohi teha midagi lihtsalt sellepärast, et see tundub sel hetkel hea mõte olevat! /.../ Nõidadel tuleb iga päev tegemist teha inimestega, kes on rumalad, laisad, ebaausad ja otse öeldes ebameeldivad, nii et muidugi võid sa hakata arvama, et maailm muutuks oluliselt paremaks, kui sa neile kõrvakiilu annaksid. Aga nii ei tehta, sest nagu preili Tick kunagi seletas: a) see muudaks maailma paremaks väga lühikeseks ajaks, b) pärast oleks maailm natuke halvem ja c) nõid ei tohi olla sama loll kui teised."

Tiffany läheb koos preili Treasoniga vaatama tantsu, millega suvi vahetub talveks, ent ta ei suuda jääda pealtvaatajaks ning järgneb oma jalgade kutsele. Nii juhtub, et Talvesepp peab teda ekslikult Suvenaiseks, mispeale hakkavad juhtuma kummalised asjad ja kogu maailm satub ohtu jäädagi igavese talve võimu alla. Ainus, kes seda päriselt muuta saab on Tiffany ise kuid õnneks on tal ka tarku toetajaid-suunajaid.

Märksõnu: Talvesepp, Suvenaine, morrisetants, kassipoeg Kuule, Boffo, juust Horace, Roland (de Chumsfanleigh), tädi Danuta, tädi Araminta, gonnagil, Kriidikünka Feegle'id, Rob Igaüks, Juhm Wullie, Billy Suurlõug, Jeannie, Suur Yan, Nanny Ogg, küllusesarv 

Sundsuvitaja * Eet Tuule

 

Lugesin 24. -25. jaanuaril 2023

Kui nüüd oleks kõvasti vanemaid laste- ja noorteraamatuid lugenud, oskaks ka kohe täpsemalt võrrelda - Eet Tuule kirjutamise stiil on igal juhul selline parajalt vanamoodne, heas mõttes. Just samasuguse keelega lasteraamatuid on väiksest peast mitmeid loetud, kus emakeel on rikkam, asjalikum ja selgem kui mõnedel uutel teostel. Kahju ainult mõelda, et ehkki selle tegevus toimub praegusel ajal, on tegelikkuses pigem vähemuses neid peresid, kus nii lapsed kui täiskasvanud sellist ilusat keelt pruugivad. 

Vaatasin järele, et Eet Tuule on sündinud aastal 1941, sellest siis ka küllap see hea keelekasutus. Aga teisalt - minu 12-aastane poeg (ega ka tema klassikaaslased) vaevalt ütleks näiteks nii: "Tegin pannkookide ja maasikamoosiga endale liiga - maruhea oli! Nüüd teeb vats piina." Nii et ehk siiski peaks noorte keelekasutuse koha pealt tekstis veidi midagi ette võtma. Samas muidugi on lootust, et sellist teksti lugedes õpivadki noored ka vanemat keelepruuki, kasvõi veidike. Selles mõttes on tegu lausa õppematerjaliga, kus vanemad väljendid kenasti ära seletatakse. Aga jah, samas selline pidev vaimukuste ja väljendite pildumine, paras sõnaline pillerkaar... mingil hetkel hakkab ka natuke väsitama.

Lugu ise algab sellest, kuidas seitsmenda b klassi poiss Tanel satub oma klassi Kristo juhtitud jõugu kiusamise ohvriks. Olukord muutub lausa kriminaalseks kui poisi koju sisse murtakse ja politsei algatatud uurimine näitab, et Taneli pere on sattunud ebasoovitava tegevuse keskpunkti. Kuna kooliaasta on just lõppemas, otsustatakse poiss ja ema turvalisuse huvides linnast ära saata, isaga muret pole, sest tema on Soomes tööl. Nii satubki Tanel suvitama Keilasse, vanatädi Miina juurde. Paraku jääb see külaskäik lühikeseks, sest kriminaalid on kusagilt Taneli asukoha juba teada saanud. Seepeale viiakse poiss suvitama politseiametnik Leena vanemate tallu, kus viibib ka Leena noorem õde, Tanelist paar aastat vanem Sandra. Ka metsatalus viibimine jääb vaid lühidaks, ehkki meeldejäävaks käiguks, sest selgub, et isegi seal on poisil ohtlik. Ent sõbralik ja hakkaja Sandra tuleb temaga kaasa ning Taneli põgenemine kurikaelte eest jätkub mööda kaunist Eestimaad. Ette tuleb ärevaid-põnevaid hetki, ohtusid ja ka natuke romantikat. Kogu seiklus toimub kümne päeva jooksul, ent selle aja sisse mahub palju.

See, kui kavalasti on põimitud raamatusse infot lindude kohta, meenutab üht toredat juttu eksamile mineja kohta, kes on omandanud põhjalikud teadmised näiteks mingi ussikese vms kohta, saab eksamipileti hoopiski elevandi kohta, ent seejärel suudab jutu eksamil sujuvalt elevandilt ussikesele suunata. Ka siin jõuame raamatu keskpaigas üha lindude ja nende vaatlemise juurde, mis ilmselgelt on autori meelisteema! Aga tänu sellele kuuleb lugeja siis ka päris mitmest-setmest linnust, nende välimusest, elukeskonnast ja kommetest. Ning näiteks Saaremaa loodusest, mereäärsetest paikadest. Kohati ongi jutt parajalt entsüklopeediline, natuke nagu loetelu või loeng. Selles suhtes võiks ehk veidi võrrelda raamatuga "20 000 ljööd vee all", aga õnneks siin siiski sama pikki ja väsitavaid loeteluid ei kohta! 

Siiski, pean tagasi jõudma selleni, et ehkki keel on ilus, on see ikkagi pärit autori suust ja sulest, praeguste noorte suhu ta päris nii hästi ei tundu klappivat. Või kus sellist keelt kõnelevaid noori tänapäeval kohata võib - äkki tõesti näiteks meie saareelanike hulgas?

Augud * Louis Sachar

 

Lugesin 20.-21. detsember 2022

Värskendav ja hea, tore lugeda. Parajalt nii seiklust kui ka mõtlemist, tänapäeva ning peategelaste perekondade ajalugu, mis ulatub mitme-mitme inimpõlve taha. Nimelt tabavad kõige tähtsama tegelase, Stanley Yelnuts'i perekonda pidevalt ebaõnnestumised, milles süüdistatakse poisi vanavanavanaisa. Samas on Stanley ise ning ka kõik eelnevad põlved kõigest hoolimata optimistlikud ning rühivad oma tegemistes halvast õnnest hoolimata aina edasi. 

Raamat algabki hetkest, kus Stanley on ekslikult süüdi mõistetud ühes kummalises kuriteos ning saadetakse karistuseks Rohelise Järve laagrisse. Kuid see laager on ehk hullemgi kui vangla, sest seal viibivad poisid on sunnitud ebainimlikes oludes kaevama igal päeval ühe sügava augu. Stanley leiab seal küll uusi sõpru kuid samas on laagri poisid ka ettearvamatud ning tundub, et neist võib kõike oodata... 

Kas Stanley peret on tõesti tabanud vana needus või miks tal aina viltu veab? Infokillukesed olevikust ja minevikust moodustavad huvitava terviku, mis lugejat teekonnal järjest edasi juhib. Ja ma ei väsi imetlemast neid, kes teevad nii head tõlketööd, et korrakski ei satu ette ühtegi arusaamatut lauset või mõtet. Kõik on paigas, voolav, stiilne, mõnus lugeda. 

 Kui ainult, kui ainult, kuu vaikib taevas,

peegeldab päeva ja möödunud aega.

Ole julge, mu hunt, ole kindel.

Lenda kõrgelt, mu ainus,

mu ingel.

Lewis Carrolli lugemine keelatud * Diego Arboleda tekst, Raul Sagospe illustratsioonid

 

Lugesin 24. mail 2022

Täiskasvanule üks kiire lugemine, toredate ning üsnagi üle võlli tegelastega. Täiskasvanute veidrused on lapse vaatevinklist üsna kummalised ja samas ei lubata lapsele veidrusi, mis on palju vähem kummalised kui suurte omad. 

Nooruke Eugéne Chignon saadetakse koduõpetajannaks New Yorki, väikese Alice Welrush'i perekonda, mis on koosneb üsna kummalistest tegelastest. Ning sel perekonnal on Eugéne'ile ka üsna kummalised nõudmised.

Õnneks pole lõppkokkuvõttes siin ühtegi läbinisti kurja või halba tegelast ning omal moel laabub lõpuks kõik. Ühe tekstilõigu lisan ka:

Mittevestlejad pidamas mittevestlust
Kõik te arvatavasti teate, mis asi on vestlus, aga võib-olla te ei tea, mis asi on mittevestlus. Mittevestlus ei ole sama asi mis vaikus. Vaikus on siis, kui mitte keegi ei räägi ega tee lärmi. Mittevestlus on siis, kui mitte keegi ei ütle seda, mida tahaks öelda.

Vaikus võib olla rahustav ja meeldiv. Seevastu mittevestlus muudab kõik inimesed närviliseks.

Eugéne oli aadlike lapsi õpetades selgeks saanud, et kui kõik inimesed korraga räägivad, ei saa tavaliselt mitte keegi mitte millestki aru. Aga tol õhtul Welrushide residentsis osales ta esimest korda elus mittevestlusel, kus probleemiks polnud mitte see, et kõik oleksid korraga rääkinud, vaid see, et mitte keegi ei rääkinud sellest, millest ta oleks tahtnud rääkida.

See ei olnud vaikus, seda mitte. Sõnad olid olemas, terve hunnik sõnu. Sest kui nad klaasverandal kokku said, oli kõigil vaja midagi rääkida.

Eugéne oleks tahtnud proua Welrushile öelda, et ilus kollane taldrik, mille peal on must ronk, on kriimustada saanud. Aga ta ei öelnud midagi ja peitis taldriku oma selja taha, sest kui ta räägiks sellest, mis juhtus, siis saaks härra Welrush teada, et Stilt sõi kõik nende koogikesed ära.

Stilt seevastu oleks tahtnud öelda, et see oli tema süü, et taldrik kriimustada sai, sest tema ajas koogikandikut taga. Aga ta ei öelnud midagi, sest ta ei tahtnud, et saadaks teada, et Eugéne on katastrofinna, kes asju lõhub.

Härra Welrush oleks tahtnud öelda oma naisele midagi selle lehekülje kohta, mille ta oli ajalehest välja lõiganud. Aga ta varjas seda samamoodi nagu Eugéne: peitis lehe selja taha ega öelnud midagi, sest uudises seal anti teada, et Alice Liddell elab hotellis Waldorf-Astoria, nende elukohast mitte kuigi kaugel, ja loomulikult ei tahtnud ta, et tema tütar sellest teada saaks.

Proua Welrush oleks tahtnud Eugéne'ilt küsida, miks pagana pärast oli tol hommikul tema rõdu all kasvavate põõsaste vahel kuus kastekannu. Aga ta ei öelnud kastekannude kohta midagi, sest kartis, et sellega on kuidagi seotud Timothy (igasuguste imelike asjadega oli tema vend alati seotud), ja ta ei tahtnud, et abikaasal avaneks võimalus kogu süü venna kaela ajada.

Ja viimasena Alice, kes oleks tahtnud oma vanematele öelda, et tal on neile kingitus: neli madeleine'i, mis ta oli kleidi taskusse peitnud ja sellega ärasöömisest päästnud. Aga loomulikult ei saanud ta neist rääkida, sest onu koos oma kooginäljaga istus sealsamas, tema kõrval.

Neil põhjustel, kuigi nad kõik tahtsid midagi öelda, ei öelnud nad seda, mida öelda tahtsid. Kõik viis vaatasid ringi ja tundsid, kuidas sõnad nende suletud suust välja trügivad. Nii pidasidki nad terve minuti mittevestlust.

Tsentrifugaalkatastroof * William Wenton nr 6 * Bobbie Peers

Lugesin 10. juuni 2022

William Wenton on poiss, kes pole päris tavaline, sest tema kehas on iidset metalli - lüriidiumi, mis päästis ta surmast kui poiss 3-aastasena liiklusõnnetusse sattus. Tegu polnud siiski päriselt õnnetusega, sest teatud seltskond on soovinud Williamit tappa, et poiss oma võimetega nende kurje plaane ei takistaks.

Juba viie raamatu jagu seiklusi seljataga, peab William selles raamatus leidma kapteniorbi, mida superkvantarvutisse nimega Kaoseparalüsaator sisestades võib ära hoida maailma hävimise. Nimelt selgub, et maakera on tegelikkuses suure kosmoselaeva ümber kujunenud taevakeha. Laev ise on nakatunud intelligentse, ent ülekäte läinud metalli lüriidiumiga, ent planeedi Maa peal elavad samas just nimelt tavalised inimesed, kes on põgenenud lüriidiumi eest. Kui kapteniorb satub valedesse kätesse, võib kõik Maa peal olev hävida.

Williami kaaslasteks on, nagu ikka, sõber Iscia, Benjamin, vanaisa, sõbralikumad robotid. Teda taga ajavad aga uued, täiendatud robotid psübotid, kellel on erakordsed võimed. Nagu ka kõik eelmised osad, on siin tegu lennuka looga, kus üks sündmus ajab teist taga. Omamoodi Dan Brown'i lasteversioon, võiks öelda ehk, sest peatükkide lühiduse tõttu on raamatut väga keeruline käest panna... 

Rasmus, Pontus ja Lontu * Astrid Lindgren

 

Lugesin 3.-4. aprill 2022

Hea raamat teraapiaks, kui oled just lugenud midagi tõsist ning maailm on tõsine. Ei saaks öelda, et selles loos üldse midagi tõsist ette ei tule kuid alati on siin sees see tunne ja teadmine, et lõpuks peab ju kõik hästi lõppema.

Rasmus ja Pontus on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ja muidugi satuvad nad seeläbi ka seiklustesse, isegi kui nad neid ise otseselt ei otsi. Nimest hoolimata on Pontus siis täitsa poiss, mis poiss ning Lontu on muidugi mõista koera nimi. Vahva avastusena leidsin, et rootsi keeles on koera nimi Toker, mis tegelikult sobiks ju nii hästi viitama natuke tokerjale väikesele koerale. Aga paraku tähendab see vist pigemini midagi muud...

Nii nagu Kalle Blomkvisti raamatutes, läheb lugu päris põnevaks kätte, samuti jookseb siin läbi Rasmuse õe Tripsu armumise liin, mis tegelikult ongi osaliselt põhjuseks, miks kaks 11-aastast poissi satuvad sekeldustesse ning valgustkartvate tegude jälile. Peab küll tunnistama, et tänapäevased kurikaelad väga tõenäoliselt poleks niigi leebed, nagu seda olid tolleaegsed...

Minu arvates suudab Astrid Lindgren lihtsalt suurepäraselt luua sellist õdusat väikeküla või väikelinna meeleolu, kus kõikidel tegelastel on mingi vahva omapära ning inimesed - nii väiksemad kui suuremad - suudavad suhtuda ellu mõnusa huumoriga. Samuti julgevad nad oma tundeid, kurbust või pahameelt näidata, kuid miski pole päris nii nagu vaja. Järgmine pikem lõik annab minu arvates seda hoolimist, huumorit ja südamlikkust imehästi edasi.

"Kui Rasmus koju jõudis, oli terve perekond köögis koos. Ema küpsetas parajasti, isa aga istus nurgas oma alalisel toolil ning rääkis pikalt ja laialt. Ta kõneaineks oli hõbedavargus. See oli kõige rängem kuritegu terve Västanviki ajaloo kestel, kinnitas ta, ja politsei töötas ülima pingega. Ta ise pidi kohe varsti jälle minema ja jääma teenistusse kogu ööks, aga praegu leidus tal vaba tunnike ning ta oli meeleldi nõus emale kõiki üksikasju tutvustama.
"Kas me peame lahendama kõige rängema kuriteo Västanviki ajaloos just siin köögis ja nimelt sel ajal, kui ma küpsetan?" küsis ema. /.../
"Kas sa ei tahagi kuulda, mis ma sellest asjast arvan?" küsis isa üllatunult.
"Kindlasti tahan," vastas ema. "Aga mul peab plaatide jaoks natuke pööramisruumi ka olema."
Trips naeris, see oli kindlasti esimest korda kolmapäeva õhtust saadik.
"Poisid, kummarduge, et emal oleks plaatide jaoks pööramisruumi," ütles ta. "Kuigi tal läheb minu arvates tarvis tervet jalgpalliväljakut. Kas sa oled täna kuri, ema?"
Ema vaatas talle tusaselt otsa.
"Ei, seda ma pole. Aga ma ei saa aru, miks te peate tingimata kõik köögis istuma, kui ma küpsetan."
"Sellepärast, et siin on nii mõnus," vastas Trips. "Ja sellepärast, et siin nii hästi lõhnab."
Isa noogutas nõusolevalt.
"Ja sellepärast, et sa oled niisugune väike rosinakukkel, Gullan."
"Väike kuri rosinakukkel," lisas Rasmus.
"Tänan," ütles ema, aga ta ei paistnud õieti leebununa, ta seisis ja sõtkus tainast sõnatult ning ägedalt, nagu ründaks ta seda. 
"Pealegi, kas sina käisid viimati vannitoas, Trips?"
Trips mõtles. "Võimalik, mis siis?"
"Siis peaksid sa minu arvtes enda järelt ära kuivatama," ütles ema ning lükkas ühe plaadi ahju. "Või mõtlesid sa, et mina seda teen?"
"Anna andeks," ütles Trips. "Ma otsekohe..."

Rasmus veeretas tainast väikese ussikese, mida ta ema nina ees liputas.
"Ema, kas sa millegi muu üle ei oskagi toriseda, kui sa kord juba hakkasid?"
"Igatahes," kostis ema. "Vaata huvi pärast sahviust, see on musti sõrmejälgi täis."
"Kelle omad need siis on?" küsis Trips.
"Seda võiksid sa minu meelest isalt küsida," ütles ema. "Kui politseinik majas, siis ehk suudab ta vähemalt paar sõrmejälge ära tunda. Kahtlemata pole see kõige rängem kuritegu Västanviki ajaloos, aga huvitav oleks siiski teada."
Isa naeris. "On sul mingeid kindlama suunaga kahtlustusi?"
Ema pööras üksnes pead ja läkitas Rasmusele pika pilgu.
"Ära püüa!" kaitses Rasmus ennast. "Mina olen süüst puhas, mina lükkan ukse alati jalaga lahti."
"Või nii," ütles ema teravalt, "see seletab siis, miks värv on läinud kõige liha teed."
Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna natuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat.
"Millal?"
"Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa.
"Oh, seda ma küll ei usu," arvas ema. "Sinnamaani pole ju rohkem aega, kui kõigest seitse aastat, ja sul on veel vannitoa riiul parandada, nagu ma sinu lubamist mäletan... See oli ilmselt tol aastal, kui algas sõda. Ja siis veel kõik need kuriteod, millega sa peale selle pead tegelema!"
Isa sattus päriselt segadusse.
"Gullan, mis sinuga ometi on?"
Ema vaatas talle otsa, pisarad silmis.
"Andke mulle andeks," ütles ta, "aga ma olen nii mures Lontu pärast, et ma ei suuda kohe. Ma vilistan von Renckeni hõbedale, ma tahan, et politsei leiaks Lontu üles, see on kõik, mis ma tahan."/.../ "Olgu hõbe kuitahes väärtuslik," jätkas ema ägedalt, "aga Lontu on elusolend. Mina tunnen muret ainult nende pärast, kes on elusad," ütles ta nuuksatades."

Sari õnnetuid lugusid * nr 2 Roomajate ruum * Lemony Snicket

 

Lugesin 3. jaanuaril 2022

Sain kunagi laste kõrvalt läbi loetud esimese raamatu sellest sarjast ning võtsin neile ka järgmise osa, mida nüüd hoopiski ise lugesin. Tegelikult mulle tundub, et see osa meeldis isegi rohkem - esimene oli sündmuste julmuse ja troostituse poolest päris hull, aga ega see samas ka oluliselt alla ei jäänud...  Nagunii on maitse asi, kas sedatüüpi lood üleüldse meeldivad. Minu puhul on vist lihtsalt nii, et kui juba on raamat raamatukogust kaasa tassitud, tunnen lausa kohustust see läbi lugeda.

Kolm Baudelaire'i pere last on jäänud orvuks - Violet'i, Klausi ning Sunny vanemad surid tulekahjus, mis ühtlasi hävitas ka nende kodu. Sestpeale on lastel olnud väga raske, sest kõigepealt saadeti nad kauge sugulase, krahv Olaf'i juurde, kelle plaaniks oli lastele jäetud pärandus kavalate nippidega omastada. Kuigi esimeses osas see tal oma julmade võtetega siiski ei õnnestunud, pääses ta siiski õigusemõistmise eest pakku ning vandus, et ei kavatse oma kurjadest plaanidest loobuda.

Teises osas saavad lapsed ka rõõmsamat elu kogeda. Nad pannakse elama kauge sugulase Montgomery juurde, kes neisse väga hästi suhtub ning võtab neid pigem koostööpartneritena. Täpsemalt tasub lugeda juba raamatust aga arvestades, et lugu peab olema pealkirjale vastavalt õnnetu, ei jagu õnnelikke päevi just kuigi kauaks... Õnneks tasakaalustab humoorikas lähenemine kõike koledat, mis lastega juhtub ning muidugi mõista ei anna nad alla ja jaksavad olla endiselt leidlikud, et hädast pääseda.

Vanaema Huldi raamatukogu * Þórarinn Leifsson

 

Loetud 14. novembril 2021

Albertina elab maailmas, kus lugemist peetakse laste jaoks kahjulikuks, koolis ei kasutata õppimisel raamatuid ja kõige tähtsamaks peetakse arvutusoskust. Täiskasvanud järjest kaovad ning paljud lapsed peavad omal käel hakkama saama. Albertina pere on just kolinud uude, Kuldpuuri-nimelisse majja ning samas on tema vend kusagile saladuslikult kadunud. Uus kool kahjuks ei rõõmusta teda samuti millegi heaga, sest klassikaaslased kasutavad asjade klaarimiseks meelsasti vägivalda. Äkitselt kaovad ka Albertina vanemad.

Lohutusena aga saabub just enne vanemate kadumist kusagilt äkitselt vanaema Hulda, ühes kellega ilmuvad Kuldpuuri korterisse tuhanded raamatud. Ning selgub, et sellest saladuslikust vanast naisest on paljud Albertina koolikaaslased juba palju lugusid kuulnud...

Kiirelt loetav raamat, mis võiks praeguselgi ajal meid mõtlema panna:

"Ma ei suuda seda uskuda," katkestas Viiruse-Valli hüüatus järsku vaikuse. "Siin on kirjas, et maakera on planeet, mis tiirleb ümber Päikese! Ja ümber Maa tiirlevad teised taevakehad! Vaadake neid pilte." Ta näitas neile suurt musta üle kahe lehe ulatuvat pilti: "See on Maa. See on Kuu. Kuu tiirleb ümber Maa. Maakera polegi lame, nagu me oleme alati arvanud."

Howli liikuv kindlus * Diana Wynne Jones

 

Lugesin 15.-17. september 2021

Selle raamatu järgi vändatud anime oli minu laste jaoks mõned aastad tagasi nii põnev ja ootamatu, et seda tuli tingimata koos vaadata. Nimelt on film tegelikult oma sündmuste poolest raamatust hirmutavam - mitmeid filmis ette tulnud sõja- või muid õudusi raamatuversioonis vastu ei tulnudki...

Piinlik tunnistada aga mul polnud varem aimugi, et film on sündinud Diana Wynne Jones'i raamatu põhjal. Siiski pärast raamatu avastamist polnud mul kartust, et äkki mulle algne versioon ei meeldigi. Minu arvates on tegelaste karakterid raamatus ja filmis uskumatult sarnased, ent raamat võimaldab ehk isegi veidi enam nende olekut ja iseloomujooni välja tuua.

Lühitutvustus on raamatul kenasti olemas, seega ei tunne vajadust sündmustest täpsemalt kirjutama hakatagi. Kui nii saaks, võiksid enamus inimesi ollagi nagu Sophie Hatter, kes oma mõnusa sihikindluse ja pealehakkamisega suudab kõikjalt läbi tulla ning igasugu keeruliste olukordadega hakkama saada. Kogu raamat - kirjeldused, tegelased, huumor ning fantaasia - kõik on väga nauditav.

Saladuslik päevik * Reeli Reinaus

 

2020. oktoober? - lõpetasin 5. septembril 2021

Jällegi üks minu "raamatumaratoni" raamatutest - tegelikult on võimalik, et alustasin selle lugemist juba eelmisel sügisel ehk 2020. aasta sügiskuudel. Nimelt miskipärast arvasin, et see võiks olla laste jaoks põnev õhtulugemine. Ma kahtlustan, et jõudsin ehk esimese kolmandiku ära lugeda ning siis jäid õhtused lugemised hoopis ära, ühel või teisel põhjusel. Kuid... ehk oligi just nii hea.

Kuna minus pesitseb mingi tegelane, kes ei luba mul raamatuid pooleli jätta (välja arvatud kui tegu on tõesti ülimalt ebahuvitava/ebameeldiva teosega ;) siis võtsin kätte ning lugesingi raamatu viimaks lõpuni. Ning võin öelda, et õhtulugemiseks see küll ei sobi, kui pole just tahtmist õudukaid näha. Mina olin siiski nii väsinud, et õudukate nägemiseks polnud vist lihtsalt jaksu...

Raamatu peategelasteks on neli last - Kerttu, tema vend Kaspar ning Kerttu klassikaaslased Liisbet ning Oliver. Kerttu leiab oma kodumaja pööningult vanaaegsete tähtedega kirjutatud raamatu ning avastab, et selle on kirjutanud 9-aastane Saara, kes on vangis nõiutud maailmas. Kerttu koos oma sõpradega otsustab Saara päästa ning selleks peavad kaks poissi ja kaks tüdrukut läbi viima riituse, mis peab toimuma nelja tee ristil täiskuu ööl. 

Noored näevad palju vaeva, et leida riituse jaoks vajalikud asjad, ent järjest enam hakkab nende teele takistusi tekkima. Tundub, et nende plaani tahetakse otseselt nurjata, sest lastega hakkavad juhtuma ka õnnetused. Nii et jah, õhtulugemiseks pole vist siiski soovitav...

Roald Dahl - POISS. Lapsepõlvelood

 

Dahli raamatud on olnud suurepärased ning ette lugedes nautisin ise neid ilmselt vähemalt samapalju kui lapsedki. Ja sellepärast seegi raamat näppu jäi. Lisan siia ka lingi autori kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Roald_Dahl

Miskipärast mõtlesin tema nime ja päritolu teades temast alati kui norrakast, ent üles kasvas Dahl tõesti Inglismaal ning on ära märgitud briti kirjanikuna. Lapsepõlvelood on väga elavad ning tänapäeval laste jaoks ilmselt üsnagi uskumatud. Elu võis ju olla ka lõbusam ja põnevam, kes teab, ent vähemasti tänapäeval pole enam sugugi tavapärane, et väikesed lapsed oma eksimuste pärast (või lihtsalt seetõttu, et nad õpetajale ei meeldi) kõvasti peksa saavad. Nii et alati ei kehti sugugi mõte "vanadest headest aegadest", sest neis on parajalt ka asju, mis kuidagi meeldida ei saa.

Igatahes on tegu raamatuga, mida võivad ka täiskasvanud südamerahuga lugeda, nii nagu Dahli teisigi raamatuid. Siin on huumorit, põnevust ning kirjeldusi autori lapsepõlvest ja kooliajast, mis aitavad mõista ka autori hilisemate raamatute sünni tagamaid.  Ja ühe väga hea lõigu raamatu lõpulehekülgedelt tahan ka siia üles märkida. Siis on Dahl juba Londonis ning töötab pärast õpingute lõpetamist Shelli kontoris. Tänu sellele on tal siis ka kindel päevaplaan, mis paneb teda hiljem selle üle mõtisklema. Mind köidab muidugi selle kirjelduse juures ka üldine seos, sarnasused, mis on iga loometöö puhul rohkem või vähem sellised, nagu Dahl kirjanikutöö puhul kirjeldab...

"Ma nautisin sellist elu, päris tõesti nautisin Hakkasin aru saama, kui lihtne saab elu olla, kui sul on korrapärane päevakava, millest kinni pidada, kindel arv töötunde ja kindel palk ning väga vähe tuleb mõelda oma peaga. Ärimehe eluga võrreldes on kirjaniku elu puhas põrgu. Kirjanik peab end ise tööle sundima. Ta peab oma töötunnid ise kindlaks määrama ja kui ta ka üleüldse laua taha ei istu, ei tule keegi temaga pahandama. Kui ta kirjutab väljamõeldud asjadest, elab ta pidevas hirmus. Iga saabuv päev nõuab üha uusi ideid ja ta ei saa kunagi kindel olla, kas ta suudab nendega välja tulla või mitte. Kaks tundi ilukirjanduse kirjutamist väänab kirjanikust viimase välja. Need kaks tundi veedab ta kaugel eemal, kusagil mujal, täiesti teistsuguses kohas, kus elavad hoopis teistsugused inimesed ja sealt tavapärasesse keskkonda tagasi tulemine nõuab tohutut pingutust. See on peaaegu et shokk. Kirjanik tuleb oma toast uimasena välja. Ta tahab juua. Ta vajab seda. On tõsi, et peaaegu kõik maailma kirjanikud tarbivad rohkem viskit, kui  see neile hea on. Kirjanik joob, et leida usku, lootust ja julgust. Ainult rumal inimene hakkab kirjanikuks. Selle ainsaks kompensatsiooniks on täielik vabadus. Tal pole ühtegi isandat peale omaenda hinge - ja ma olen kindel, et just seepärast hakataksegi kirjanikuks."