Sundsuvitaja * Eet Tuule

 

Lugesin 24. -25. jaanuaril 2023

Kui nüüd oleks kõvasti vanemaid laste- ja noorteraamatuid lugenud, oskaks ka kohe täpsemalt võrrelda - Eet Tuule kirjutamise stiil on igal juhul selline parajalt vanamoodne, heas mõttes. Just samasuguse keelega lasteraamatuid on väiksest peast mitmeid loetud, kus emakeel on rikkam, asjalikum ja selgem kui mõnedel uutel teostel. Kahju ainult mõelda, et ehkki selle tegevus toimub praegusel ajal, on tegelikkuses pigem vähemuses neid peresid, kus nii lapsed kui täiskasvanud sellist ilusat keelt pruugivad. 

Vaatasin järele, et Eet Tuule on sündinud aastal 1941, sellest siis ka küllap see hea keelekasutus. Aga teisalt - minu 12-aastane poeg (ega ka tema klassikaaslased) vaevalt ütleks näiteks nii: "Tegin pannkookide ja maasikamoosiga endale liiga - maruhea oli! Nüüd teeb vats piina." Nii et ehk siiski peaks noorte keelekasutuse koha pealt tekstis veidi midagi ette võtma. Samas muidugi on lootust, et sellist teksti lugedes õpivadki noored ka vanemat keelepruuki, kasvõi veidike. Selles mõttes on tegu lausa õppematerjaliga, kus vanemad väljendid kenasti ära seletatakse. Aga jah, samas selline pidev vaimukuste ja väljendite pildumine, paras sõnaline pillerkaar... mingil hetkel hakkab ka natuke väsitama.

Lugu ise algab sellest, kuidas seitsmenda b klassi poiss Tanel satub oma klassi Kristo juhtitud jõugu kiusamise ohvriks. Olukord muutub lausa kriminaalseks kui poisi koju sisse murtakse ja politsei algatatud uurimine näitab, et Taneli pere on sattunud ebasoovitava tegevuse keskpunkti. Kuna kooliaasta on just lõppemas, otsustatakse poiss ja ema turvalisuse huvides linnast ära saata, isaga muret pole, sest tema on Soomes tööl. Nii satubki Tanel suvitama Keilasse, vanatädi Miina juurde. Paraku jääb see külaskäik lühikeseks, sest kriminaalid on kusagilt Taneli asukoha juba teada saanud. Seepeale viiakse poiss suvitama politseiametnik Leena vanemate tallu, kus viibib ka Leena noorem õde, Tanelist paar aastat vanem Sandra. Ka metsatalus viibimine jääb vaid lühidaks, ehkki meeldejäävaks käiguks, sest selgub, et isegi seal on poisil ohtlik. Ent sõbralik ja hakkaja Sandra tuleb temaga kaasa ning Taneli põgenemine kurikaelte eest jätkub mööda kaunist Eestimaad. Ette tuleb ärevaid-põnevaid hetki, ohtusid ja ka natuke romantikat. Kogu seiklus toimub kümne päeva jooksul, ent selle aja sisse mahub palju.

See, kui kavalasti on põimitud raamatusse infot lindude kohta, meenutab üht toredat juttu eksamile mineja kohta, kes on omandanud põhjalikud teadmised näiteks mingi ussikese vms kohta, saab eksamipileti hoopiski elevandi kohta, ent seejärel suudab jutu eksamil sujuvalt elevandilt ussikesele suunata. Ka siin jõuame raamatu keskpaigas üha lindude ja nende vaatlemise juurde, mis ilmselgelt on autori meelisteema! Aga tänu sellele kuuleb lugeja siis ka päris mitmest-setmest linnust, nende välimusest, elukeskonnast ja kommetest. Ning näiteks Saaremaa loodusest, mereäärsetest paikadest. Kohati ongi jutt parajalt entsüklopeediline, natuke nagu loetelu või loeng. Selles suhtes võiks ehk veidi võrrelda raamatuga "20 000 ljööd vee all", aga õnneks siin siiski sama pikki ja väsitavaid loeteluid ei kohta! 

Siiski, pean tagasi jõudma selleni, et ehkki keel on ilus, on see ikkagi pärit autori suust ja sulest, praeguste noorte suhu ta päris nii hästi ei tundu klappivat. Või kus sellist keelt kõnelevaid noori tänapäeval kohata võib - äkki tõesti näiteks meie saareelanike hulgas?