Vaht Cappuccinol * Maeve Haran

Lugesin 5. veebruaril 2024

"Ideaalses maailmas saame me kõik valentinipäeval abikaasalt või armsamalt ühe punase roosi, kimbu lilli sõpradelt igaks sünnipäevaks ja lastelt emadepäevaks peotäie nartsisse. Reaalsus paraku erineb ideaalist nagu öö ja päev ning ainus inimene, kes sulle ärateenitud lilled õigel ajal toob, oled sa ise."

Autor juhib tähelepanu paljudele väikestele asjadele, mis meie elu rõõmsamaks teevad. Võib-olla lähevad need detailid tihtipeale keset kõike toimetust ja saginat kaotsi. Aga ma mäletan, et keerulisel ajal tõid just väikesed rõõmud kasvõi natukesekski kurbusest välja. Tänulikkus ning oskus head tähele panna on alati koorma kandmist kergendanud.

Üks tõsiselt hea soovitus autorilt:
"Kümme minutit edumaad
Seda praktikas teostada on üllatavalt keeruline, sest mingil seletamatul põhjusel veeretab saatus sulle tingimata takistusi ette: just siis, kui sa hakkasid uksest välja astuma, et õigeks ajaks tähtsale kohtumisele jõuda, heliseb telefon, võtmekimp libiseb prügikasti ja ülepea oled sa unustanud üles kirjutada aadressi, kuhu sa minema pead!
Kümneminutilise edumaa andmisega aga teed sa endale ühe suurepärase kingituse - sa päästad end stressist. Hingetuks tormamise, südamekloppimise, vastiku pabistamise (jõuan-ei jõua) ja enesesüüdistamise asemel saad sa kodust kümme minutit varem lahkudes ja väikese ajavaruga kohale jõudes ennast hoopis kohvikus ühe väikese cappucino (ja selle vahu) nautimisele pühendada."

 Ja veel üks, mis peaks mulle sobima just nagu rusikas silmaauku:
Edasilükatud asjade ärategemine
See küll kõlab esmapilgul nagu piin ja mitte rõõm, aga töötab hästi.
Juba F. Scott Fitzgerald ütles, et õnn on rahuldustunne pärast suurt pingutust. See selgitab, miks sa end pärast hirmutavana tundunud ülesande ettevõtmist ja ärategemist nii rahulolevana tunned.
Rahulolu tuleneb eelkõige sellest, et
a) sa selle ülesande üldse ette võtsid
b) see polnudki nii raske, kui sa arvasid ning
c) sa jõudsid tulemuseni. Isegi kui see polnud teab mis suur töö - valida number, leppida kokku kohtumine, riskides ebaeduga -, ainuüksi see tunne, et asi sai tehtud, võib su pea kergendusest ringi käima ning kõrvad elevusest surisema panna.
Sama hästi töötab härjal sarvist haaramine ka lihtsalt igava või tüütu asja ärategemisel. Ikka tunned end pärast hästi, mis sest, et eufooria pole päris võrreldav sellega, mis saadud näiteks hirmu tõttu edasi lükatud ettevõtmise teokstegemisest.
Isegi kõige väiksemate ärategemistega kaasneb ebaproportsionaalselt suur nauding. Üsna mõistlik on ennast tagant sundida hommikuti. Nii võid kogu ülejäänud päeva endale pai teha ja uhkusest särada, et sa nii vapper ja tubli oled olnud."

Autori mõtisklused asjade üle, mis panevad meid end hästi tundma, on mõnusad. Siin on nii asju, mis seovad meid kaugema minevikuga, tavade, kommete või harjumustega, mis on põlvest põlve edasi kandunud. Või igapäevaelu pisikeste võimalustega, mõne väikese heateoga või väikese vedamise või kahjutu kelmustükiga. Isiklik kontakt ümbruskonna poepidajatega, ilusad ja suve meenutavad plätud, alati vähemalt taksosõiduks vajaliku rahasumma kaasaskandmine. Kui raamat on kodus olemas, sobib teda suvaliselt kusagilt lahti lüüa ning sealtsamast oma päeva paar rõõmustavat mõtet kaasa võtta.

Jooks elu eest * Rachel Ann Cullen

 

Lugesin 3.- 23. jaanuar 2022

Olen oma elus vaid lühikestel perioodidel suutnud jooksmist nautida. Ma tean, et see oleks võimalik kui ma end kätte võtaksin ning samas endalt kohe liiga palju ei nõuaks, aga ikkagi on pikk jalutuskäik looduses mulle enamasti jooksmisest meeldivam variant olnud... Kuid see raamat siin ei räägi sugugi mitte ainult jooksmisest. Autor alustab oma lapsepõlvest, et mõista, kust on pärit see koorem, mida ta on oma elu jooksul pidanud kandma ning kuidas ta on saanud hakkama selle koorma vähendamisega.

Rachel on väikeste sammude haaval hakanud oma elu muutma ning lohutuseks neile, kes ülekaalulisuse ning vähese treenituse pärast pead vaevavad, olgu teadmine, et raamatu peategelane võitleb pidevalt samade asjadega. Tema elu paistab kulgevat ringidena, kus ta aeg-ajalt jõuab ikka ja jälle samasse punkti, või vähemasti võib nii tunduda. Tegelikkuses on ta siiski alati mingil määral edasi liikunud kuid tihtipeale paistavadki meie endi edasiminekud meile nii väikestena, et neid on raske tajuda.

Rachel on väga vapper - jooksmisega alustab ta tõsiselt ülekaalulisena, samuti teeb ta julgeid tööalaseid otsuseid, et leida oma elus uus suund. Ta suudab loobuda ametist, mis oleks talle kindlustanud hea sissetuleku ning samuti ei jää ta kinni hoidma suhtest, mille puhul on mõista, et see on läbi saanud. Rachel valib endale uueks tööks midagi, mis - hoolimata tema enda ebakindlusest - aitaks ka teisi, kes on pidanud sarnaseid olukordi kogema. Juristi kutse asemel personaaltreeneriks õppimine on tõsine väljakutse ning loobumine suurest sissetulekust. 

Ka lapsesaamine osutub olukorraks, kus Rachelil tuleb ületada palju hirme, lisaks muule peab ta raseduse ning imetamise ajaks loobuma Prozac'ist, mille kasutamisega ta on aja jooksul ära harjunud. Kuid otsides oma ellu muudatusi ja väljakutseid, jõuab ta aina uuesti jooksmise juurde tagasi ning lõpuks registreerib end Londoni maratonile ning enne seda toimuvatele mitmetele lühematele ja pikematele distantsidele. Jooksmisega tõsiselt alustamine jääb aega, mil tema ning uue partneri Chris'i pisitütar Tilly on just sündinud ja nii teeb olukorra veelgi keerukamaks logistiline planeerimine ning arusaamine, et elukaaslane ei suuda mõista Racheli jooksuhuvi. Kuid naine saab aru, et jooksmisharjumuse ning väiksemate ning suuremate võitude kogemine on teda viinud kõvasti edasi - lausa punkti, kus ta avastab, et Prozac'it ta enam ei vajagi, sest jooksmine on andnud talle palju enamat - rahu ja enesekindlust, usku enesesse ja palju muud.

Ma kahtlustan, et kõigest hoolimata ma vist pärast selle teose lugemist ei torma ummisjalu jooksma kuid see on siiski julgustav raamat kõikidele, kes end soovivad kätte võtta. Alustada tuleb väikestest sammudest ning olla rahul nii võitude kui kaotustega, eelkõige aga iseenda edusammudega - kuitahes suured või väiksed need siis ongi...

MÄRKAJA - The Noticer * Andy Andrews

Lugesin kevad 2017

Raamatu autoriks on Andy Andrews ja väljaandjaks kirjastus ERSEN.

Otsustasin seekord, et katsun raamatu lugemise käigus teha ülestähendusi. Kuna tegu on laenatud raamatuga siis pole mul enam võimalik hiljem teda kätte võtta, et meenutada lõikusid, mis eriti meeldisid. Tegelikult võtab juba alapealkiri raamatu mõtte väga hästi kokku, see on nimelt - Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi. Aga kui hästi me enne selle taipamist oskame oma mõtete ja ettekujutuste sohu vajuda, seda teavad kõik, kes oma elus raskustega on kokku puutunud...

Kes soovib raamatut ka ise lugeda siis kindlasti soovitan seda :) Ja sel juhul soovitan minu postituse lugemine praegu kohe pooleli jätta! Ehkki ma pole kirjutanud oluliselt midagi raamatu süzheest siis arvan, et suure osa headest tsitaatidest olen siin ära toonud, seega huvilistel oleks mõistlikum minu postituse asemel raamatut ennast lugeda!

Alustasin lugemisega üsna äsja ning tegu on väga lihtsasti loetava kuid nauditava raamatuga. Elukaaslase soovitus, et tegu on raamatuga, mis köidab filosoofilised mõtted kenasti ühe loo kaudu kokku, on väga täpne. Tegelikult sisaldab raamat küll mitmeid lugusid, ent need on omavahel väga osavalt kokku köidetud.

Kui aus olla siis ilmselt on see raamat minu käes täpselt õigel ajahetkel, mil sellised mõtted tõesti abiks on. Alustasin just ka ühe teise raamatuga, mis selle raamatu filosoofiat kinnitavad, see on "Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas", mille autoiriteks on Mark Williams ja Danny Penman.

Läbiv tegelane, Jones, ütleb enda kohta nii:
"Olen märkaja. See on minu anne. Teised ehk oskavad ilusti laulda või suudavad kiiresti joosta, mina aga märkan asju, mis teistel kahe silma vahele jäävad. Ja uskuge või mitte, enamik neist on selgesti nähtavad."... "Ma märkan seoses olukordade ja inimestega asju, mis loovad perspektiivi. Paljudel inimestel see võime puudub - võime näha väljavaateid, näha asju laiemalt. Ma annan neile selle laiema vaatenurga... ning see võimaldab neil ennast kokku võtta, rahuneda ja oma elu taas rööbastele saada."

Veel ütleb ta: "Mõtle koos minuga: igaüks tahaks olla mäetipus, ent nagu sa kindlasti tead, mäetipud on kivised ja külmad. Tipus ei toimu ka enam arengut. Vaade on küll suurepärane, kuid milleks on vaade hea? See võimaldab meil heita pilgu järgmise eesmärgi, järgmise sihi suunas. Et aga sellele eesmärgile jõuda, peame mäest alla laskuma ja läbi oru järgmise nõlva poole teele asuma. Orus rajame endale teed läbi paksu heina ja konarliku pinnase, õpime, mida meil vaja läheb, et jõuda järgmisse tippu.
Niisiis, ma väidan, et sa oled täpselt seal, kus sa olema pead." Vana mees võttis mõlemad peopesad valget liiva täis ja lasi sellel läbi sõrmede voolata. "Sulle, mu poiss, võivad need liivaterad täiesti kasutuna tunduda, kuid see on väga kaugel tõest. Väidan sulle, et kui sa täna õhtul pea maha paned, siis magad viljakal maal. Mõtle. Õpi. Palveta. Tee plaane. Unista. Ja varsti... muutub kõik."

"Mõtle alati sellele: see, millele elus keskendud, kasvab. /.../ "Kui keskendud asjadele mida vajad, hakkavad sinu vajadused kasvama. Kui keskendud oma mõtetes sellele, mida sul ei ole, tulevad sulle varsti meelde asjad, millest sa olid juba unustanud, et sul neid ei ole, ning selle tõttu tunned end veel halvemini. Kui keskendud kaotustele, on tõenäoline, et su kaotused suurenevad... Tänulik eluhoiak aga viib rahuloluni ja külluseni isiklikus elus."

"Kui oleme õnnelikud ja innukad, on teised inimesed meelsasti meiega." /.../ "... saame rohkem võimalusi ja tunnustust."/.../ "Inimene, kelle elu on täis võimalusi ja tunnustust, leiab aina rohkem võimalusi ja tunnustust, mis võimaldab tal tingimata edu saavutada."/.../ "Kuidas saada niisuguseks, kellega teised inimesed tahaksid koos olla?/.../ Küsi endalt iga päev: mis on minus sellist, mida teised inimesed muudaksid, kui nad saaksid?/.../ Teiste inimeste kuvand sinust võib mõnikord sama tähtis olla kui sinu enese oma."

Hea leid on mõte armastuse dialektidest - sellest, kuidas oleme ka armastuses ja suhetes erinevad ning ootame teinekord oma partnerilt asju, mida ta ei oska arvatagi, lähtuvalt sellest, millist armastuse dialekti me ise kasutame.

• tunnustuse avaldamine sõnadega - koerakutsikas
• abivalmidus, teened - kuldkala
• kehaline kontakt - kassid
• koos veedetud kvaliteetaeg - kanaarilind

Väljavõtted järgnevast dialoogist, on ilmselt paljudele oma elust tuttavad: Jutt käib sellest, et inimene kannab endaga kaasas mineviku koormat ning laseb minevikul oma tuleviku üle otsustada:

"Tean, et ei peaks nii palju minevikule mõtlema. Tean, et ei peaks muretsema. Pole põhjust kogu aeg depressiivne olla... Ma tean seda kõike. Kuid ma lihtsalt ei... suuda neist tunnetest vabaneda. Need on rikkunud kogu mu elu. Ma ei tea, mida teha."

Ja Jones vastab: "Pole tarvis olukorrale nii tormakalt reageerida. Enamik asju, mis tunduvad maailma lõpuna, seda tegelikult ei ole. On ju nii?"

"Teie mured - või see kohutav hirm, mida te tunnete -, tuleb sellest, et olete tark. Rumalad inimesed ei muretse nii palju. Nad ei karda midagi. Intelligentsed inimesed on põhimõtteliselt loomingulisemad ja fantaasiarikkamad kui rumalad. Just sellepärast kimbutavadki neid mured ja hirmud. Mure... hirm... on meile kõigile antud ettekujutusvõime kuritarvitamise tagajärg. Kuna oleme targad ja loomingulised, kujutame endale ette igasugu asju, mis teatud tingimustel võivad või peavad juhtuma või juhtuvad tingimata."

Jones soovitab oma vestluskaaslasele, et ta kasutaks nende mõtete vastu omaenda loogikat, mis näitab et suurem osa asjadest, mille pärast me muretseme, ei juhtu mitte kunagi või on juba juhtunud. Ning ka see väike protsent, mille pärast muretsemine on õigustatud, nõuab muretsemise asemel tegutsemist. Lisaks soovitab ta, et hommikul ärgates kirjutaks inimene esimese 10 minuti jooksul üles asjad, esemed, tunded, nimed - kõik, mille eest ta oma elus tänulik on. Nagu ta ütleb: "Keskenduge ainult sellele, mida te muuta suudate. Siis ei ole te enam kurb ja murest murtud. Olete hoopistükkis tänulik! Pealegi, masenduse seemned ei idane tänulikus südames."

Naisele, kes on elanud kõrge vanaduseni ning tunneb, et on väsinud elamast, kinnitab Jones, et paljud inimesed on alles kõrges vanuses jõudnud oma põhilise eluülesande täitmiseni, ning et asjad hakkavad jälle paremini minema. "Paljud elu hüved jäävad meie eest varjule, sest me ei otsi neid. Tihti ei esita me vaid õigeid küsimusi, et kõigile oma katsumustele vastuseid leida. Oleme end hirmude ja kahtlustega nii üle külvanud, et lootmine tundub meile tobeda julgustükina. Lootuse olemasolu tõestus pole kuhugi kadunud, see ei ole mitte ainult võimalik, vaid unustatud universumi seadus. Ka rasketel aegadel on tähtis mitte unustada, et tõus ja mõõn on täiesti normaalsed elu osad - nii et pole põhjust muretseda. Igaüks meist on parajasti kriisis, sellest äsja väljunud või selle poole teel. Kriisid on lihtsalt maapealse elu üks osa."

"Hingake sügavalt sisse. Hästi sügavalt. Mida see teile ütleb? Millist olulist teavet saame inimese kohta, kes hingab?" /.../ "Ta elab. Ja sellele äratundmisele järgneb terve rida lihtsamaid ilustamata tõdesid teie eksistentsi kohta Maal. Juba teie hingamine on tõsiasi, mida ei saa vaidluse alla seada. See, mu sõber, on tõestus selle kohta, et lootus pole kuhugi kadunud, isegi kui teie elus on praegu halvim aeg. Muuseas, need tõendid kehtivad iga inimese kohta, ükskõik kui vana ta on või milline on tema füüsiline seisund, finantsiline olukord, milline on tema nahavärv, sugu, emotsionaalne seisund või usulised veendumused. Pange tähele... Kui hingate, olete endiselt elus. Kui olete elus, olete endiselt siin planeedil. Kui olete endiselt siin, ei ole te veel kõigega lõpule jõudnud, milleks te siia maakerale tulite... See tähendab, et te pole veel oma põhieesmärki täitnud. Kui te aga pole oma põhieesmärki täitnud, on teil kõige tähtsam osa elust veel elamata. Ja kui kõige tähtsam osa elust seisab veel ees, siis see on tõestus, et on veel lootust."

Ja viimasena lisan siia Jones'i kirja, mille ta linnaelanikele oma salapärases kohvris jätab, koos sadade seemnepakkidega: 

Mu kallid sõbrad!

Olen nüüd päris kaua teie hulgas olnud ja hoolinud teist kõigist rohkem, kui olete osanud aimata. Paljudel juhtudel, isegi siis, kui te mind ei näinud ega tundnud, olin ma ikkagi kohal - jälgisin teid päris lähedalt ja kuulasin tähelepanelikult.

Aega, mis teile maapealseks elukds on antud, tuleb kasutada targasti. Ärge raisake oma sõnu ega mõtteid. Suhtuge kõigesse, mida te oma elu jooksul korda saadate, kui ülimalt tähtsasse - ka lihtsad asjad on olulise tähtsusega... ja avaldavad suurt mõju paljude inimeste tulevikule.

Ma ei usu, et me kunagi veel siin, selles kohas kohtume, kuid uskuge mind: seemnetest, mis ma teie mõtetesse ja südametesse külvasin, piisab täielikult, et te elus edasi jõuaksite. Pean silmas seemneid, mis aitavad teil luua perspektiivitunnet! Küllap näete, et rasketel aegadel on nendest lihtsatest seemnetest palju rohkem kasu kui teemantidest ja kullast.

See, kes on kriisis, otsib loomulikult lahendust. Tihtilugu on lahendus käeulatuses, kuid jääb perspektiivitunde puudusel nähtamatuks. Paljud teist on seda oma elus kogenud. Teie aga tunnete nüüd saladust, millest enamik inimesi aru ei saa. Põhjus, miks hädasolija kriisist tihti õiget väljapääsu ei leia, seisneb selles, et õige lahendus sel hetkel hoopis puudub.

Rasketel aegadel vajavad inimesed rohkem perspektiivitunnet kui kunagi varem. Miks? Sest see rahustab! Rahu võimaldab selgelt mõelda. Selge mõtlemine tekitab uusi mõtteid. Uutes mõtetes omakorda on peidus lahendus. Niisiis hoidke pea selge ja säilitage südames rahu. Perspektiivitunnet on sama lihtne kaotada kui leida.

Jätsin need seemned teile meenutamaks, et ka teie ise peaksite külvama omaenese seemned nende inimeste meeltesse ja südametesse, keda te oma eluteel kohtate. Kui te selle soovituse omaks võtate ja selle järgi tegutsete, hoiate ka minu mälestust au sees.

Ma pole kadunud. Olen olemas. Parimad ajad on alles ees.

Jones