Kreenis * Jørn Lier Horst - Thomas Enger

 

Lugesin 20.- 27. jaanuaril 2024

Politseiuurija Blix on ise uurimise all ning tema tütar Iselin on raskes seisus haiglas. Viimase päeva-pooleteise jooksul on juhtunud palju ning raske on aru saada, miks täpselt. Lugeja saab korraga jälgida kahte sündmuste liini - üht hetkel toimuvat ning teist, mis on toimunud ligi poolteist päeva varem, mil oma korterist leiti mõrvatuna Blixi töökaaslane Sofia Kovic ning temaga samas korteris elanud Iselin pidi mõrvari eest põgenema.

Miks on Sofia Kovic välja otsinud vanad juhtumid, mis on juba lahendatud ning uurinud psühholoogiaraamatuid ning temaatikasse sobivaid artikleid. Mille jälile võis ta saada, et ta tapeti? Millele ja kellele võis viidata Nietzsche väide, et "koletiste jahtija peab ette vaatama, et ise koletiseks ei muutu. Hoiatus selle eest, mis inimliku kannatusega kokkupuutumine teha võib. Kui liiga kaua kuristikku vahtida, hakkab kuristik vastu vaatama."

Siin pole tegu raamatuga, mis võiks mahtuda kategooriasse "cozy crime". Blix ning temaga lähedaselt seotud ajakirjanik Emma Ramm leiavad segasest loost üha uusi jälgi, mida uurida. Kuid seekord on sündmustejadal uurija jaoks väga tõsised ning isiklikult puudutavad tagajärjed, millest ta ei pruugi kunagi toibuda. 

"Ta nägi Iselini.
Vaid mõne minuti vanust.
Tundis tema näos ära iseenda.
Tugev, vali hääl.
Esimene naeratus, hambutu suu.
Tüdruk seisis ja hoidis elutoas kõlarist kinni, kõigutades end muusika saatel.
Esimene samm.
Sammud.
Eined.
Toiduga pudistamine.
Tatilapid.
Lutt, mida ta armastas üle kõige maailmas.
Riided, mis olid liiga suured. Liiga väikesed.
Esimene koolipäev. Merete pisarad kooliõuel.
Väike laps, kes kasvas suureks.
Arenes.
Ja sai pikapeale täiskasvanuks.
Kellest sai Iselin.
Kes oli...
Blix pilgutas veel paar korda.
Ta ei langenud enam.
Pimedus laskus ta peale."

Varjusurm * Thomas Enger

Lugesin 31. jaanuar -  5. veebruar 2023

Mis juhtus ajakirjanik Henning Juuliga? See on ehk esimene küsimus, mille kallal lugeja juurdlema hakkab ning mõistab üsna ruttu, et meest on mõned aastad varem tabanud tõsised kannatused, millest ta senimaani pole üle saanud. Nüüd on aga tal aeg uuesti tööle naasta ning kohe esimesel tööpäeval kistakse ta mõrva kajastamisse. Tema lähedaseks töökaaslaseks osutub keerukal kombel Iver Gundersen - ajakirjanik, kes nüüd on koos Henningu eksabikaasa Noraga. Lisaks on Henningu ülemuseks saanud Heidi Kjus, keda Henning ise vaid mõned aastad varem ajakirjanikutöösse sisseelamisel juhendas.

Toimunud mõrv on jõhker ning selle üksikasjad näivad osutavat mõrvatud naise elukaaslasele, Mahmoud Marhonile, kes koos oma venna Tariq'iga on Pakistanist Islamabadist Norrasse tulnud. Otsustades Tariq'ilt täpsemalt tema venna kohta uurida, satub Henning Juul otse tegevuse keskpunkti ja kardetud kõrilõikajate huviorbiiti.

Usaldades oma instinkti, kipubki Henning pidevalt sattuma just sinna, kus on parajasti kõige ohtlikum, ent samas ka kõige vihjeterohkem. Ta vestleb mõrvatud Henriette juhendaja Yngve Foldvikiga ning tüdruku sõbranna Anettega ning avastab huvitavaid kokkusattumusi, millest võib ka politseile mõrva uurimisel abi olla.

Vahelduseks on hea lugeda krimiraamatut, kus peategelaseks pole politseiuurija või uurijate meeskond. Ent muidugi mõista on antud juhul seega jämedam ots ning arukus ja intuitsioon pigem kuhjaga Henningu poolel. Samas on ajakirjanikul ka politseis keegi, kes talle vihjeid annab, nii et mõnes mõttes toimub kuriteo lahenduse leidmine ikkagi otsapidi koostöös ametlike jõududega. Lihtsalt Henning Juul jõuab alati sammuke varem lahendusteni ning asetab end seeläbi ohtlikule positsioonile. Teisest küljest aitab kaasakiskuv juhtum teda ka tagasi ellu, mille eest ta on viimase kahe aasta jooksul oma korterisse varjunud. 

Suitsukate * Jørn Lier Horst / Thomas Enger

Loetud 19.-21. oktoober 2021

Võib-olla ongi nii, et kui kaks autorit oma jõud ühendavad, on tulemuseks midagi lennukamat, siin igal juhul pole fantaasiaga tagasi hoitud. Lugu algab sellest, et uusaastaööl toimub Oslos plahvatus, kus saab surma ajakirjanik Emma Ramm'i elukaaslane, Taanist pärit Kasper. Kuna üks haavatutest identifitseeritakse politsei poolt 10 aasta taguse lahendamata lapserööviga seotud isikuna, hakkab uurija Alexander Blix aimama juhtunus võimalikke seoseid minevikuga. Tema ülemus Gard Fosse, kellega ta õpingute ajal sõber oli, ei näe tema huvi enamasti põhjendatuna vaid sooviks näha kiireid ja selgeid tulemusi, mida avalikkusele pakkuda.

Umbes samal ajal on sellesama ammuse juhtumi järel vangi mõistetud Christer Storm Isaksen, kes on ühtlasi röövitud väikelapse isa, saanud vanglas kätte ümbriku, millest leiab foto. Ta on veendunud, et foto on tema tütrest Patriciast ehk tüdrukust, keda juba 10 aastat on tulutult taga otsitud. On see foto tõeline või pettus ning kas selle vana juhtumi kohta on veel võimalik uusi seoseid avastada?

Ladus ja täpne, nauditav kirjutamisstiil laseb sellesse raamatusse väga mugavalt süveneda. Selge, et lugemisnaudingu võimaldamiseks ei saagi siinkohal sündmustest rohkemat kirjutada. Ent ühe mõtiskluse paneksin siia ikkagi. Sellised mõtted jooksevad Blix'i peast läbi kui tütar Iselin tuleb välja avaldusega, et ta soovib asuda õppima politseiakadeemiasse.

"Blix ei teadnud, mida öelda. Aastad teenistuses olid teda muutnud, vorminud. Need olid lõhkunud tema abielu, paljudeks aastaks kindlasti ka tema suhte Iseliniga. Ja Gard Fosse, tema parim sõber koolis, oli nüüd isik, keda Blix ei suutnud vaadata ilma vastumeelsust tundmata. 

Ta mõtles kõigele, mida oli näinud ja kogenud. Kõigile neile rasketele asjadele, millega ta eesolevatel aastatel hakkama pidi saama. Kui Iselin oleks akadeemias, hiljem tegevteenistuses, muretseks ta, kuidas tütar tuleb toime ohtudega, mida kogeb, saatusega, mida kohtab. Kogu tema keha soovis juhtida tütart eemale rajast, millele too oli astumas, kuid ta ei suutnud seda teha, mitte nüüd, kui ta nägi sädet tema silmis, ootust, mis oli neis pinget täis sekundites, mis tiksusid ja möödusid, sel ajal kui tütar ootas, mida isa vastab."

Nii see on, et võib-olla ajabki politsei- ja krimiromaane lugema tihtipeale see julgus, kutsumus, jonn ja järelejätmatu pühendumus, mida kohtame uurijate puhul - olgu nad siis politseinikud või eraviisiliselt tegutsevad detektiivid. See on amet, mida tehakse, sest teisiti ei saa, ei oska ega võib-olla tahagi.