 |
| Lugesin 15.-17. veebruaril 2023 |
Esialgu on raske tabada, mis võis juhtuda varem populaarse ning modellinduses tegutseva, eduka perekonna noorima tütre Annabeliga. Selge on aga see, et tal on nii kodus kui ka koolis raske. Üllatavalt leiab ta endale koolis kaaslaseks omapärase Oweni, kellega maailma ja muusika(!) üle arutleda. Nimelt on Owen samasugune üksiklane nagu tema, keda on sildistatud ja kõrvale jäetud oma varasema vägivaldse käitumise tõttu.
Annabel on olnud mitmeid aastaid lähedane 6. klassis kooli saabunud uue tüdruku Sophie'ga, kes tundus põnev ja uudne võrreldes Annabeli varasema sõbranna Clarke'iga, kellega tal nüüd suhtlus lausa päevapealt katkeb. Kuid ühel hetkel langeb Annabel ise Sophie kiusamise ja rünnakute alla.
Kodus on parajasti suurimaks mureks keskmine õde Whitney, kes peaaegu tervele perele märkamatult on libisenud söömishäire küüsi. Vanim tütar, elavaloomuline Kirsten on püüdnud kõiki selle eest hoiatada, ent teda ei võetud tõsiselt ning nii jõuab olukord juba väga kriitiliseks minna. Üliaktiivse Kirsteni ning sissepoole elava Whitney kõrval tunneb noorim õde Annabel end tihtipeale nähtamatuna või arvabki, et parem on mitte silma paista ning oma arvamust avaldada, et olukorda mitte hullemaks teha. Oweniga kohtumine paneb teda mõistma, et ta polegi eriti oma arvamustest ausalt rääkinud vaid püüab pigem kedagi häirimata toime tulla.
Tänu Owenile kohtub Annabel teistega, kes tema maailma muudavad, kuid ometigi keerab üks sündmus uuesti kõik pahupidi ning tüdrukule tundub just nagu oleks kogu vahepealne paremuse poole liikunud aeg olemata olnud. Võib-olla ei ole alati mõistlik jätta asju enda teada, isegi kui tegu on millegi raske ja keerulisega, mis sulle teiste silmis märgi külge võib jätta. Kuid see halb, mis kunagi tabas Annabeli ning millest ta teiste ees vaikib, tabab nüüd Sophie teist sõbrannat Emily't. Annabel mõistab lõpuks, et unustada püüdmine ei aita asjadega toime tulla ja lahendusi leida.
"Ma olin alati tahtnud seda unustada. Kuid isegi siis kui hakkasin enda meelest juba unustama, ujusid ikka ja jälle mälukillud välja naagu veepinnal hulpivad puupilpad, mis uppunud laeva asukohast märku annavad. Roosa pluus, minu nimest tehtud värss, kellegi käsi mu kaelal... Just niiviisi juhtubki, kui sa proovid mineviku eest ära joosta. See mitte ainult ei jõua sulle järele, vaid võtab su üle võimust, rikub su tuleviku, võtab ära maa ja taeva, kuni sul pole enam muud teed, kui sellest otse läbi minna, sest see on ainus rada, mis võib su koju viia.
Mõistsin seda nüüd. Hääl, mis kogu aeg mu tähelepanu püüdis, kutsus ja anus, et ma teda kuulaksin, polnud üldse Willi hääl. See oli mu enda oma."
Hästi kirjutatud raamat, minu rõõmuks on siin üheks oluliseks tegelaseks ka muusika.
