Inglite linn * Mann Loper

Lugesin 10. jaanuaril 2023

Maal üksikult laialipillutatud inimeste asundused püüavad toime tulla maailmas, mida valitseb tehisintellekt. Nii on juhtunud pärast Riket ning suurt Sõda. Ühes asunduses nimega Kindlus elab peatselt 15-aastaseks saav Lonni, kes tunneb, et ta ei ole millegi poolest eriti hinnatud, kuna ei saa oma asundusele väljastpoolt toidu ja varustusega hankimisega toeks olla. Koos kahe sõbra, Kareli ja Adaga, lähevad nad salaja retkele, mis lõpeb katastroofiliselt. Pärast masinatest Õgardite rünnakut jõuab Lonni sealt ainsana tagasi ning teda karistatakse suhtlusest täieliku kõrvalejätmisega. Lõpuks sellest nüristatuna ning meeleheitel, põgeneb tüdruk Kindlusest. Ta on otsustanud, et "nähtamatu" olemisele eelistab ta siis pigem ohtlikule maailma vastu astuda ning võimalusel mõni teine asundus leida.

Mis siis õigupoolest teda väljaspool asundust ootab, kas tehisintellektid ning teised nende teenistuses olevad masinad on tõesti nii ohtlikud kui Lonni seni on näinud? Kas on veel kusagil alles teisi inimrühmi, kellega koos masinate vastu võidelda? Sujuvalt ja loomulikult kulgev lugu pakub parajalt pinget ning kaasamõtlemist.

Algus pärast lõppu * Mann Loper

Loetud suvel 2021

Mitte ei saa alati kinni peetud sellest, et peaks kohe pärast raamatu läbilugemist selle kohta kirjutama, kasvõi lühidaltki... Aga mulle vist sattus suvel järjest nii põnevaid ja mõnusaid raamatuid kätte, et pigem neelasin nad hundi kombel järjest alla ning loetud raamatutest kirjutamine jäi ära.

Aga mälestus on selline, et mida iganes ma ka eelmiseks ei lugenud, oli kuidagi kergendus seda raamatut lugeda, sest selle tekst jooksis väga loomulikult ja ladusalt, olgugi, et tegevus haarab meid endasse tundmatus kohas ja ajas - kosmoselaeval, kus ärkab mees, kes ei mäleta enda kohta midagi. Mälestusi ning tundeid oma varasema elu ja isiku kohta äratab veidi tema vasemalt õlalt leitud hallhunti kujutav tätoveering kirjaga F-E-N-R-I-R, ent siiski puudub tal täpsem ettekujutus oma minevikust ja isikust.

Samal, Utnapishtimi-nimelisel kosmoselaeval, on 20-aastane neiu nimega Rhea avastanud, et ta erineb paljuski ülejäänud 500 tuhandest laeva asukast, kes on suutnud leppida pagulusega, mis tabas Maa elanikkonda pärast tuumakatastroofi. Rheale meeldib uurida inimkonna minevikku ja lugeda ning unistada, sellest innustatuna näeb ta aga sageli öösiti unenägusid kadunud maailmast ja selle kaunist loodusest, mistõttu ärgates tundub ümbritsev keskkond eriti hall ja masendav. Suurt osa inimesi näib nendes oludes lohutavat usk ja kirik - Utnapishtimi ühiskonnal on ka oma dekaloog ehk kümme käsku - ent Rheale tundub, et inimesed on 500 kosmoserännu aasta jooksul juba kaotanud suure osa oma fantaasiarikkusest ja elavusest.

Edasised sündmused on algusele sarnaselt lennukad ning viivad meie kaks peategelast retkele, mis osutub muidugi mõista põnevaks ning ettearvamatuks. Kuigi, ehk on siiski ka veidike ettearvatavust siin-seal - lähtudes autori rahvusest... Mulle meeldib ka seos, mis tekib raamatu tegelaskujude ning germaani ja põhjamaade müütiliste olendite vahel:

Fenrir (ka Fenrisúlfr) oli germaani mütoloogias hiiglaslik hunt, jumal Loki ja härmahiiutar Angrboda poeg ning Heli ja Jörmungandri vend. Jumalad röövisid ja hoidsid teda härjapõlvlaste valmistatud võluköidikuis, kust ta maailma lõpu Ragnaröki ajal lahti rabeleb ja seejärel Odini alla neelab. /.../ In Norse mythology, Garmr or Garm (Old Norse: Garmr [ˈɡɑrmz̠]; "rag") is a wolf or dog associated with both Hel and Ragnarök, and described as a blood-stained guardian of Hel's gate.

Head nautimist!