Maavalgus * Arthur C. Clarke

 

12.-30. august 2024

Bertram Sadler tutvustab end Kuul auditibüroo esindajana, ent tegelikult peab ta hoopiski välja selgitama, kes võiks olla spioon, kes Kuu Observatooriumist tähtsaid andmeid võiks välja lekitada. Maa ning kolooniate ehk Föderatsiooni vahel on tekkinud vastasseis ning see läheneb ohtlikule piirile, mil võib puhkeda sõda. 

Tore jutt ning põnev. Õnneks siiski vahel (harva) loeme raamatust midagi, mis on ilmselt autorile olnud mingil moel armas ja südamelähedane, mistõttu ta polegi ehk soovinud fantaseerida antud ala arengu kohta... Clarke'il näiteks on fotokunst jäänud 22. sajandil samadesse "lapsekingadesse" ning samuti on ikka veel mitmeid muidki asju (väljaprint paberile). Aga see tundub armas, ehkki praegu oleme oma sajandil juba neist asjust mööda läinud. 

Ja ometi - Clarke'i üks mõtteid ja lootusi oli ilmselt näidata, et ehkki inimesed võivad ka kosmoseajastul sõdida, on see mõttetu ja ilmaasjata elusid ja ressursse raiskav, ebainimlik tegevus, millest tulenevatest tagajärgedest tema loos õpiti. Olgugi, et oleme tehnilises mõttes tänapäeval kaugele jõudnud, on maailm täna ikka veel selline, mida autor näha ei sooviks...

Viimane inimene Atlantisest * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 28. aprill - 19. mai 2024

Rikas ärimees, kellel arst on keelanud edaspidi närvesöövat äriajamist jätkata, leiab endale uue põneva tegevuse ja asub otsima muistset Atlantist. Avastusretke juhtima asunud professor kirjutab hiljem retke jooksul avastatud leidude põhjal loo legendaarsest maast.

Atlantis toetub tugevale ja jõhkrale valitsejale, kes hoiab suurt osa ümbritsevatest maadest oma võimu all, kuid olulised on ka preestrid, kes muutuvad rahulolematuks kui valitseja nende võimu vähendama hakkab. Preestrid otsustavad võimu oma salasepitsuste abil enda kätte tagasi võtta kuid paraku ootab Atlantist ning tema erinevates seisustes inimesi ees hoopis teistsugune saatus.

Võib-olla on tõlkes või siis ikkagi ka algtekstis midagi sellist veidi kandilist, mis seda lugu minu jaoks päris nauditavaks või usutavaks ei teinud, mingi voolavus või loomulikkus oli puudu. Aga Atlantise teema muidugi on põnev ning nagu Orfeuse sarja raamatus tihtipeale, leiab lõpust Raul Sulbi väga põhjaliku ülevaate selle kohta, milliseid teosed antud teemal veel on kirjutatud. Nii et kes soovib põhjalikumalt sukelduda, saab siit kõvasti infot.

Professor Dowelli pea * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 27.- 28. aprillil 2024

Noor arst Marie Laurent satub tööle laborisse, kus professor Kern hoiab elus professor Dowelli pead. Üsna kiiresti avastab Marie, et pea suudab Kerni väidetest hoolimata rääkida ning nad saavad Dowelliga sõpradeks. Seda raskem on Mariel, sest nüüd kui nad saavad omavahel rääkida, ta teab, kuivõrd peab Dowell sellises olekus kannatama. 

"Imelik, elus olles tundus mulle, et elan üksnes mõttetöös. Kui olin teadustöösse süvenenud, siis ma kuidagi nagu ei märganudki oma keha. Ja alles selle kaotamise järel tundsin, millest olen ilma jäänud. Praegu, nagu mitte kunagi varem oma elus, mõtlen ma lillede ja värske heina lõhnast kusagil metsalagendikul, pikkadest jalutuskäikudest, murdlainete mühast... Ma pole küll kaotanud haistmist, kompimist ja muid tajusid, kuid olen ära lõigatud tunnetatava maailma kogu mitmekesisusest. Heinalõhn on väga hea väljal, kus ta on seotud tuhande muu tajutava elemendiga: metsa lõhnaga, lõppeva loojangu iluga, metslindude lauluga. Kunstlikud lõhnad ei saaks mulle asendada tõelisi. Lõhnaõli "Roos" päris lille asemel? See pakuks mulle sama palju rahuldust kui pasteedi lõhn näljasele ilma pasteedita. Kaotanud keha, olen ma kaotanud maailma - kogu selle hõlmamatu imelise maailma, täis asju, mida ma ei märganud, asju, mida saab võtta ja katsuda, tunnetades samal ajal oma keha, iseennast. Oo, annaksin meeleldi ära oma kehatu eksistentsi üksnes rõõmu eest tunda pihus tavalise munakivi raskust!"

Marie saab teada, kuidas Kern on professor Dowelli koostööle sundinud, sest peal ilma kehata pole kuigivõrd võimalusi vastu hakata, ega isegi otsustada oma elu või surma üle. Kern esitleb Dowelli teadustööd kui enda oma ning võtab ette järgmiste peade elustamise, et saavutust teistele teadlastele esitleda. Kuid peade omanikud pole rahul sellise kehatu eksistentsiga ning hakkavad endale uusi kehasid soovima. Ning kui Kern mõistab, et Marie teab palju enam kui ta sooviks, satub noore naise elu ohtu.

Huvitav on mõelda, kas X-Files 'i filmis (I Want to Believe, 2008) on inspiratsiooni saadud sellest raamatust... igatahes on mõned seigad filmist tuttavad. Arvatakse, et Beljajev võis saada romaaniks inspiratsiooni saksa kirjanikult Carl Grunertilt, ent autor ise mainib, et teost kirjutama mõjutas teda isiklik kogemus kui Beljajev tuberkuloosi järelmõjuna liikuda ei saanud. Beljajevi sulest on pärit ka "Amfiibinimene" (1928) ning "Maailmavalitseja" (1926).

Ajaodüsseia I : Aja silm * Arthur C. Clarke / Stephen Baxter

 

Lugesin 27. juuni - 12. juuli 2024

Nii. Lugemiskuupäevad sai nüüd küll üsna umbes lajatatud. See oli nimelt selline raamat, et kuidagi läks sellesse süvenemine aeglaselt, ja oli ka korraks mõte pooleli jätta, aga ikkagi miski ajas tagant. Ja tegelikult oli ta omal moel täitsa stiilne ja nüüd muidugi juba tahaks teada, mis siis ikkagi edasi saab. Sarja tegijad on igatahes lubanud, et ka triloogia järgmised osad ("Päikesetorm" (2005) ja "Esmasündinu" (2007)) jõuavad peatselt trükki.

Seikluslikud ja salapärased juhtumused viivad kokku päris erinevatest sajanditest inimesed kuid vähesed mõistavad, mis tegelikult on viinud neile tuttava maailma muutumiseni. Mullistavate sündmuste keerises selgub nii mõnegi inimese tegelik olemus ning see, kas inimesed suudavad oma erinevustest hoolimata kokku hoida. Rahuvalvaja Bisesa koos kaaslaste Casey ja Abdikadiriga on üks, kelle teekonda uues maailmas lugeja näeb. See, mida nad hakkavad kutsuma Katkemiseks, viib need 21. sajandi inimesed (pärit aastast 2037) kokku 19. sajandi sõduritega, Aleksander Suurega ning isegi Tshingis-khaani julmade vägedega... aga ka Maaga, milles pole alles enam eriti midagi neile tuttavat. Kõike seda jälgivad maakera erinevates kohtades õhus rippuvad Silmad, mis ei lase end millestki välisest ja füüsilisest mõjutada.

Palaviku kood * 5 * James Dashner

 

1.-8. märts 2023

Ilmselt jääb Labürindijooksja sarja raamatuid lugedes ikkagi alles küsimärke, millele isegi pärast terve sarja läbilugemist selgeid vastuseid ei leiagi. Ju on temaatika ja lugu sellised, et neid vastuseid ehk ei peagi saama ning kõige selgem pilt leidub autori enda peas. Viies raamat on omamoodi selgitus Thomase ning teiste labürindikatsetes osalenute elust pärast Moolokisse sattumist ning enne katsete algust. 

Ma ei julgegi öelda, kas ja kuipalju see osa tegelikult sarja teiste raamatute kohta selgust toob, või tekitab ehk hoopiski natuke segadust juurde. Aga vähemasti neile, kellele sari on meeldinud, on jäänud võimalus sarja osalistega veel kohtuda, natukene teisest vaatenurgast. Tegelikkuses oleks siis ajaliselt tegu sarja teise raamatuga, pärast eellugu pealkirjaga "Käsk tappa", mis mõnes mõttes tundub seisvat ülejäänud sarjast vist kõige rohkem eraldi, andes samas aimu sellest, kuidas maailm üldse nii hullu olukorda jõudis. Keeruline temaatika ning paraku ei tundu tänapäeval sellisesse olukorda (päikeseplahvatused ning sellele järgnev inimkonna enda vallapäästetud ohtlik viirus) jõudmine enam sugugi ilmvõimatuna, eriti pärast koroona võidukäiku maailmas. 

Kõige põnevamaks jäi minu jaoks sarjas ikkagi just triloogia esimene osa ehk "Labürindijooksja". Huvilistel soovitakski kindlasti alustada sellest, mitte "seletavatest" osadest ("Käsk tappa" ja "Palaviku kood"), sest nii oli see kindla peale kõige mõjusam!

Tondilatern * Joel Jans

 

Lugesin 28.-30. juulil 2023

Vinge raamat Rajarist, kes hakkab nägema erakordseid unenägusid, mis ühel hetkel ületavad unenäo piiri. Koolis kohatud huvitava välimusega tüdruk Siiri saab poisile sellel teel saatjaks ja sõbraks, kes ei kohku sugugi tagasi kõigest eriskummalisest, mis Rajaril talle jutustada on. Tuleb välja, et ka poisi kodu läheduses ringi liikuv joodiku moega tegelane, hüüdnimega Sorts, teab Rajariga juhtuvast palju rohkem kui poiss ise.

Põnev teekond viib noored rändama maailmade vahel ning muutub lõpuks päris ohtlikuks. Ja miks mitte ka sellises väikeses kohakeses nagu Elva ei või tulla ette maailma päästmise operatsioone, millest sõltub ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna tulevik!

Surma ravim * 3 * James Dashner

 

Lugesin juuli 2023

Pärast suure Põlenuks nimetatud maa-ala läbimist on Thomas tagasi Moolokis, kus teda miskipärast eraldi hoitakse. Ta pole endiselt kindel, mida ta üldse mäletab ning milline oli tema enda roll Moolokis. Talle on nüüd öeldud, et ka tema põeb lahvatust, ent hoolimata kehvast olukorrast, suletuna väikesesse kambrisse ilma normaalsete elutingimusteta, on Thomas suutnud jääda mõistusele. Ta saab teada, et on lahvatusele immuunne. Ning tema reaktsioonide abil püütakse luua ravimit, mis aitaks kõiki lahvatusse nakatunuid.

Muidugi ei jää olukord rahulikuks, järgneb hunnik seiklusi koos Minho, Newt'i, Jorge ja Brendaga. Noored puutuvad kokku välismaailmaga, kus ka need kohad, mis on seni olnud enam-vähem kontrolli all, jõuavad lõpuks piirini, kus lahvatust pole enam võimalik vaos hoida. Ka sõpradest kõik pole immuunsed ning nii puudutab haiguse levik neid isiklikult. On tekkinud ka vastuliikumine Moolokile, ent kas nad suudavad selle võimsa organisatsiooni vastu midagi ette võtta? Kas on üldse võimalik leida ravim, mis suudaks lahvatust ravida...

Düüni Messias * 2 * Frank Herbert

Lugesin 30. detsember 2023 - 14. jaanuar 2024

"Ärgates näitavad esimesed valguskiired uut maailma - kõik on värske ja ootab sinu jalajälgi."

Fremeni vanasõna

Paul Atreidesest on saanud imperaator, Muad'Dib, kes on paljukummardatud mentaat, tulevikunägija, kelle nimel peetakse ususõdasid. Kuid tema vastu ka sepitsetakse vandenõusid, millesse on segatud mitmed erinevad instantsid (tleilaxud, Gild, Bene Gesserit) kuni tema enda ametliku abikaasa printsess Irulanini. Printsessi piinab, et Paul on jäänud kindlaks oma lubadusele, et Irulanist ei saa kunagi tema tegelikku naist - selleks on fremeni päritolu Chani.

Üheks Paul Atreidese hävitamise vahendiks on planeeritud tleilaxude taastatud Duncan Idaho uue nimega Hayt - Atreideste kaitsjate hulka kuulunud mees, kes hukkus Arrakisel noort Pauli kaitstes. Theilaxude tehnika lubab surnud inimesi taastada kui nende keha on võimalik üsna pea pärast surma töödelda. Selliseid olendeid nimetatakse gholadeks ning keegi ei tea päris täpselt, mida on võimalik neisse programmeerida. Võttes Hayt'i kingitusena vastu näib, et Paul teeb oma elu järjest ohtlikumaks, ent samas tundub kingitus väga väärtuslikuna kuna Hayt'ist on treenitud ka mentaat ehk olend, kes suudab andmeid väga põhjalikult analüüsida.

Paul sooviks saada Chaniga järeltulijaid kuid miskipärast pole pärast nende esmasündinud lapse hukkumist Chani uuesti lapseootele jäänud - paistab, et ka selles asjas on kusagil kellegi kuri käsi mängus. Pauli väikesest õest Aliast on aga vahepeal kasvanud noor ja energiline naine.

Lugu kulgeb edasi endiselt seikluslikult, aga eks kohati on need lõputud salasepitsused ka väsitavad lugeda... Ilmselgelt pole aga lihtne kellelgi, kes tulevikku võib näha, etteteadmine võib elu väga keeruliseks teha ning kogu seda koormat on raske kanda.

Märksõnu: Bene Tleilax, gildimees Edric, tleilaxu näotantsija Skytale

Düün * 1 * Frank Herbert * Sarja järjekord

 

Lugesin 26.-30. detsember 2023

Kunagi ammu lugesin selle raamatu läbi ning kuigi enam sellest väga midagi ei mäletanud, oli siiski tunne, et seekord oli lihtsam süveneda, sest raamatu maailm oli juba tuttavlikum kui esimesel korral. 

Paul Atreides peab oma perekonnaga kolima Caladani planeedilt Arrakisele, mis on karm kõrbemaailm. Hertsog Leto Atreides on nimelt saanud imperaatorilt loa asuda planeeti valitsema Atreideste verivaenlaste Harkonnenide asemel. Kuigi jääb mulje nagu see võikski juhtuda, on Harkonnenidel varuks omad plaanid, sest hoolimata veepuudusest on Arrakis hinnatud planeet, kus kaevandatakse erilist ainet - melanzhi ehk vürtsi, mis teeb inimesed pikaealisemaks ning võimaldab ka nägemusi. 

Kuid Paul pole just tavaline 15-aastane noormees - tema ema Jessica on saanud benegesseritlase väljaõppe ning on ka oma poega vastavalt treeninud. Lisaks saabub enne ärasõitu Pauliga kohtuma üks vanem benegesseritlane ning tema ja ta ema vestlusest mõistab poiss, et tema isa võib ähvardada hädaoht. Hertsog Letot ümbritsevad truud sõjamehed ja kaaslased, ent siiski on nende hulgas keegi, kes on suuteline hertsogi reetma. Nii leiavadki Jessica ja Paul end ühel hetkel Arrakise liivaväljade vahelt, kus nad on ilmselt surmale määratud. Kuid see on kõigest seikluste algus.

Märksõnu: Gurny Halleck, Suk-doktor Yueh, mentaat Thufir Hawat, parun Vladimir Harkonnen, paruni vennapoeg Rabban, na-parun Feyd-Rautha, ökoloog Liet-Kynes, fremenid, Suur Ema, Chani, sardokarid, Stilgar, Muad'Dib, Lisan al-Gaib, Kwisatz Haderach 

Sarja järjekord:
1. Düün
2. Düüni Messias
3. Düüni lapsed
4. Düüni jumal ja keiser
5. Düüni ketserid
6. Düün. Kapiitlisaal

Mõtle nagu marslane * Isaac Asimov * Orpheus * järelsõna

 

Lugesin 14.-16. november 2023

Jutukogu sisaldab nelja paraja pikkusega lugu, mis on kõik otsapidi kosmoserändudega või üksteisest erinevate maailmadega seotud, erinevate vaatenurkade alt. Igav juba ei hakka, üllatusi jagub, vähemalt minu jaoks. Võib-olla midagi korduvat juba nagu oleks, kui olla lugenud ka Asimovi teisi teoseid, aga siiski mõnus, hästi kirjutatud-tõlgitud, ladus lugemine.

"Mõtle nagu marslane" paneb kindlasti mõtlema ka tänapäevastele poliitilistele kemplustele, teatud moodi väljapressimisele või mingi grupi allasurumisele. Ja fantastilisele ning hulljulgele lahendusele, mis üsna filmilikuna silme ette rullub. "Noorus" on hea lõpplahendusega, mulle meeldis. "Sügavik" pani samuti mõtlema erinevatele maailmadele ning sellele, et hoolimata mingitest üldlevinud kommetest-arvamustest-jne, võime ka samas ühiskonnas olla piisavalt erinevad ning kui kurb see tundub kui peaksimegi kõik ühesugused olema. Ja ometigi on nii lihtne teiste üle otsuseid langetada ning neid erandlikeks, ühiskonda mittesobivateks pidada. "Ahvatlev sööt" toetub suures osas just sellisele tegelasele, kes on teistest erinev ning keda seetõttu naljalt ümbritsevad "tõsised teadlased" ei soovi mõista. Kuid ikkagi aitab just loov lähenemine ning infokildude uutmoodi kokkuseadmine leida ka siin lahenduse, milleni oma eriala spetsialistid ise ei jõuaks.

Võimalik, et Asimovi stiil paljudele ei meeldi, ehk jääb veidi kuivaks ning tegelased natuke pinnapealseks, tegu on siiski ju ka lühilugudega. Kuid samas saab lugeja ise oma kujutlusvõime ning silme ette kerkivate piltidega siis natuke rohkem "luua". Lühilugude puhul pole väga põhjalikeks kirjelduseks vast nii palju aegagi, peab asisemaks jääma, et loo jutustatud saaks.

.........................

Siin ka ära kopeeritud väike lisainfo:

Ameerika Ulmekirjanduse Assotsiatsiooni (SFWA) 8. suurmeistri (1986) Isaac Asimovi jutukogu «Mõtle nagu marslane» (The Martian Way and Other Stories; 1955) peetakse «Üheksa homse» (OR 4/2016) kõrval kirjaniku tugevaimaks lühiproosakogumikuks. Kogumiku neljas pikemas loos pakub Asimov meile erinevate inimtsivilisatsiooni lähisajandeil tabada võivate probleemide kirjeldusi ja lahendusi, alates energiakriisidest ja teiste elukeskkondade maasarnastamise eetilisusest kuni koloniaalühiskondade iseseisvumise ja uute energiaallikate otsinguteni. «Mõtle nagu marslane» osutus omal ajal nõnda edukaks, et kirjastus Doubleday võttis kohe avaldada Asimovi järgmise novellikogu.
«Mõtle nagu marslane» on 26. eestikeelne Isaac Asimovi raamat. Orpheuse Raamatukogus on viimati ilmunud tema legendaarne jutukogu «Mina, robot» (OR 3/2021) ja mahukas romaan «Nemesis» (5/2021). Robotilugude-kogumikus ilmunud lühijutt «Küülikut püüdes» pälvis 2022. aastal Eesti ulmelugejate aastaauhinna Stalker.

Punase tõus * Pierce Brown

 

Lugesin 23. mai - 23. juuni 2023

Kellele meeldivad suurejoonelised ja põnevad võitlusstseenid, leiavad selle raamatu näol endale uue lemmiku. Darrow on põrgukaevur - see tähendab, et ta kuulub punaste klassi. Punased varustavad kõrgemaid klasse oluliste ainetega, et muuta maailm lõpuks kõigile elamiskõlbulikuks. Kuid kas Mars, mille pinna all Darrow koos teiste kaevuritega palehigis ja vaesuses tööd rabab, ikka on nii kehvas seisus? Tegelikult mitte. Ning kui Darrow kaotab endale kõige lähedasema inimese, kauni ja hapra, ent samas vankumata abikaasa Eo, pole tal enam midagi kaotada. 

Klassisüsteemi ning ebavõrdsuse vastu võitlejad (Arese pojad, Tantsija) soovivad, et Darrow aitaks neil hävitada maailma valitsejate ehk kuldsete klassi loodud süsteemi, ent selleks peab noormehest endast saama samuti kuldne - see on teekond, mille läbimine paljudel alama klassi esindajatel pole seni õnnestunud. Ta peab sisse saama vaid kuldsetele mõeldud instituuti ning teenima välja olulise koha nende seas.

Kuldsete klassi vihkamine, samas kui noormees on ka ise välimuse ja kommete poolest omandamas nendega võrdseid omadusi ja oskusi, tekitab sisemist segadust. Ning kas kõik kuldsed on halvad ja mida üldse kujutab endast instituut, üleminek, õpingud... Selgub, et selles mängus reegleid pole, või on need kõrvale heidetavad ning mäng ise polegi niivõrd mängu vaid hoopiski julma proovilepaneku moodi.

Ahjaa, autor on ka veidi vaeva näinud, et leiutada natuke teistmoodi kirumissõnu.

Märksõnu: Eo, onu Narol, Tantsija, Harmoonia, arheKuberner Augustus, voolija Mickey, vääramatud armilised, Cassius au Bellona, Julianus, Marsi koda, Lõikaja, proktor Fitchner, Mustang, Virginia au Augustus, Shaakal,  Adrius au Augustus, Pax, Kääbus ehk Sevro, Olümpos. 

Labürindijooksja * 1 * James Dashner

 

Lugesin 27. juuni - 3. juuli 2023

(Ilmselt) 16-aastane Thomas leiab end metallkarbis, teadmata midagi oma minevikust või tulevikust, mäletades üksnes oma nime. Ta satub kummalisse poiste kogukonda nimega Glade, kus kõigile on jagatud oma tööülesanded ning kasutusel on omamoodi kõnepruuk. Kuigi üht-teist seal tundub talle üsna pea tuttavlik olevat, on olukord ikkagi väga kummaline ning aina kummalisemaks läheb.

Kes ta on ning kes on need poisid, kes teda vastu võtsid? Miks pole kellelgi oma varasemast elust mälestusi? Miks ümbritseb neid labürint, mille seinad pealegi igal ööl asendit muudavad? Miks liiguvad labürindis hirmsad elukad, kes kõik oma teele jäävad poisid tapavad, või vähemalt neid nõelavad, nii et tervenemiseks on vaja vastumürki...

Thomasele ei anta kuigivõrd aega olukorraga harjuda, sest tema saabudes hakkavad toimuma mitmed muudatused ning muidugi arvavad mõned vanemad olijad, et see ongi saabunud poisi ehk kaunakese süü... 

Põnevust jagub ning muidugi mõista lõpeb raamat nii, et hädasti on vaja teada, mis siis ometigi edasi saab...

Märksõnu: Thomas, Teresa, Alby, Newt, Chuck, Gally, terapõrnikas, painaja, Minho, Moolok, Frypan

Midwichi käod * John Wyndham

 

Lugesin 20. aprill - 1. mai 2023

Järgmine John Wyndhami raamat, mis loob väga usutava maailma, kus lõpuks paistab, et väljapääsu nagu polegi võimalik leida. Juba raamatu tagakaane tutvustus ütleb paraku väga palju ära (mul samas vedas, sest ma siiski mingil põhjusel ei lugenud seda ning nii jätkus põnevust veidike rohkem).

Niisiis sünnib pärast 24-tunnist muust maailmast eraldatust see, et kõik Midwichi külakese lapsekandmise eas olevad naised sünnitavad, ning sündinud lastel on erakordsed võimed, mis aegamööda nii kohalikele elanikele kui ka neid jälgima jäänud luuretöötajatele ilmsiks saavad. Nimelt suudavad lapsed omavahel telepaatilisel teel suhelda ning samamoodi suudavad nad mõjutada kohalikke inimesi (kui ka väljastpoolt tulijaid), sundides neid tegema ka asju, mida nood tegelikult teha ei soovi. 

Jutustajal ning tema abikaasal õnnestub sobival hetkel ära olla ja nii pääsevad nad 24-tunnisest katkestusest kui ka sundusest jäädagi Midwichi. Siiski on neil võimalik tänu mitmele sõbrale, kelleks on näiteks kolonel Bernard Westcott ning kirjanik Zellaby, olla külakese arengutega kursis. Ning selgub, et need arengud on murettekitavad, ehkki samas paljudele näivad need lausa ilmvõimatud.

Hästi kirjutatud raamat, mille ainetel võib mõtiskleda, mis siis ikkagi on õige - kas üldse igasugust elu hoida ja kaitsta või hoida ja kaitsta just inimkonda?

Krüüsalised * John Wyndham

 

Lugesin 6. -24. aprill 2023

Jälle üks raamat, mille lugemine on laotunud pika aja peale - ikka lipsas mõni teine raamat vahele ja see jäi omakorda pooleli. Katastroofijärgses maailmas valitseb teatud tüüpi "tõsiusklikkus", kus igasugust normist erinemist peetakse kurjaks ning kõige aktiivsemad ühiskonna esindajad ei anna armu ei taimedele, ega loomadele, ammugi siis mitte inimestele, kes mingisuguse veaga sünnivad. 

Peategelasel on aga võime, mida tõsised seaduste järgijad ei oska isegi kahtlustada ning seetõttu pole ta algselt isegi teadlik, et temaga midagi "valesti" on. Õnneks on siiski ka täiskasvanuid, kes on natuke laiema silmaringiga ning suudavad näha asju laiema ning leebema pilguga. See aitab säästa ja päästa noori, kes muidu sattuksid kergesti ühiskonna põlu alla ning seega kihutataks kogukonnast välja.

Wyndham on suutnud luua usutava maailma, kus tänapäeva lugeja mõistab kiiresti, mis on kirjeldatud ühiskonna kõrvalekallete põhjuseks ning see teeb eriti kurvaks sellise olukorra kõrvaltvaatajaks olemise, kus igasugune inimlikkus teistsuguse suhtes puudub. 

Väga tore on jällegi see, et raamatu lõpust leiame väikese ülevaate Wyndhami teostest, mis aitab tema loomingust natuke rohkem aimu saada ning kannustab teisi teoseid otsima, millega tutvuda. 

Meie laste lapsed * Clifford D. Simak

 

Lugesin 1.-5. november 2023

Jälle üks raamat, mida ulmehuvilistel tasub lugeda, pikemalt ei saagi aga sellest kirjutada, sest värske lugemiskogemus on juba veidi tuhmunud... Jagub põnevust, ootamatusi, kõike parajalt.

Domineeriv värv * Kastanpruun * 3 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 23. märts - 3. aprill 2023

Cordevia on tagasi teepiate maailmas, ent selleks, et teda ei saaks sundida hõimu nõudmisel sünnitama üha järgmisi teepiabeebisid, tuleb Clayl võidelda oma isaga ja saada uueks alfaks. Cordevia ja Clay poeg on kiiresti kasvanud ning näitab end tõeliselt võimeka tulevase alfana, keda peaaegu mitte keegi käsutada ei suuda. Selleks, et Clayl oleks mingisugunegi võimalus karja juhtimine enda kätte saada, tuleb tal veenda teisigi hõime temaga liituma ning see pole just lihtne. Cordevia veenab teda pöörduma ka Larry poole, kes tegelikult soovis ise Cordeviat enda kõrvale ning ka tüdruk ise tundis tema vastu tõmmet, mis senimaani kadunud pole.

Paraku on võimalik, et just käik teise hõimu juhtiva alfaisase Larry juurde käivitab sündmusteahela, mis teeb Cordevia ja Clay tuleviku väga keerukaks. On siiski veel paljusid asju, mida Cordevia teepiate kohta ei tea ning Larry mõjuvõim tüdruku üle võib osutuda palju suuremaks kui ttüdruk ise arvab. Clay on juba korra pidanud kõrvalt jälgima Larry katseid Cordeviat enda poole võita. Kas ta suudab seda veelkord välja kannatada ning kas tema ja Cordevia armastusel on üldse võimalus? Ka kiirelt sirgunud Alrick näeb toimuvaid arenguid, püüab oma ema kaitsta ning tihtipeale ei suuda end sündmustest kõrvale hoida. Sarja selles osas külastatakse mitmeid teepiate hõimusid ning kõigil neil on üksteisest veidi erinev elukorraldus, vastavalt oma asukoha kliimale ja teistele looduslikele tingimustele.

Mängud ajas * Clifford D. Simak

 

Lugesin 6.-11. juuni 2023

Haarav raamat, mis tõmbab nii kiiresti endasse, et ei märkagi kui oled sellega juba vaat et poole peal. Asher Sutton on saadetud uurimisretkele, et leida tõendust planeet Cygni ohtlikkuse või ohutuse kohta. Seni pole mitte kellelgi õnnestunud sellele tähesüsteemile läheneda, ent Sutton jääb kadunuks, ilmudes üllatuslikult välja alles 20 aasta pärast. Siiski pole see üllatus tema ülemusele, keda hoiatatakse vaid veidi enne Suttoni tagasijõudmist. Hoiataja nõuab, et Sutton tuleks elimineerida, ent ülemus nimega Adams, kes on Suttonit alati väga hinnanud, ei ole esialgu sellega nõus. 

Põnev ja imehea lugu, kus vastanduvad inimesed ning ülejäänud elusolendid, sealhulgas laboritest alguse saanud androidid, kes on väga inimeste sarnased, välja arvatud järeltulijate küsimuses. Kellel siis on õigus kõige üle valitseda, näib autor selle teosega küsivat. Oma rännakul Cygni VII planeedile saab Sutton kogemuse osaliseks, mis teda muudab ning paneb alguse tema uuele mõistmisele saatusest. 

"Saatus, mitte fatalism. 
Saatus, mitte ettenägemine.
Saatus - inimeste, liikide ja maailmade tee.
Saatus - see, mismoodi sa oma elu elasid, mismoodi oma elamise kujundasid... mismoodi oli see olema mõeldud, mismoodi see võiks olla, kui kuulaksid väikest vaikset häält, mis sinuga räägib paljudes pöördepunktides ja ristteedel.

Aga kui sa ei kuulanud... noh, siis sa ei kuulanud ja sa ei kuulnud. Ja pole mingit jõudu, mis sind kuulama sunniks. Kui sa ei kuulanud, siis pole mingit muud karistust peale selle, et oled läinud oma saatuse vastu."

Oma reisilt tagasi jõudes on Suttonil raske mõista, kes on tema poolt ning kes vastu ja peagi on ta kistud keerulistesse olukordadesse. Siiski näib, et on neid, keda ta võib usaldada, näiteks androidi nimega Herkimer ning Eva Armour'i, keda ta kohtab kohe pärast tagasijõudmist vanas tuttavas hotellis "Orioni Vapp". Kuid paljud näivad Suttonile jahti pidavat seoses raamatuga, mille ta tulevikus kirjutama peaks. Kas see üldse kunagi juhtubki ning kas mehel õnnestub jälitajate võrgust põgeneda ning raamatu loomiseni vastu pidada... Selge on see, et mingil põhjusel on ta teistsugune ja eriline - valmis vastu võtma ja edasi arendama uutmoodi mõtlemist ja filosoofiat.

"Sutton pistis jõega rinda, ujudes aeglaste kindlate tõmmetega. Vesi tundus tema ihu vastas soe ning kõnetas teda sügava tähtsa häälega, nii et Sutton mõtles: ta püüab mulle midagi rääkida, nagu on püüdnud inimestele midagi rääkida juba aegade algusest saadik. Võimas keel, mida rääkida kogu maal, iseendale kuulujutte lobisedes, ui kedagi teist pole kuulamas, ent püüdes, alati püüdes rääkida oma rahvale uudiseid, mis tal oli. Mõned neist arvatavasti saidki jõelt teatavat tõde ja teatavat filosoofiat, kuid keegi neist ei üritanudki tabada jõe keele tähendust, sest see oli tundmatu keel.

Nagu keel, mõtles Sutton, mida kasutasin oma ülestähendusi tehes. Sest need pidid olema keeles, mida keegi teine ei suudaks lugeda, keeles, mis oli galaktikas juba ajastuid unustatud olnud, enne kui üksi praegu elavatest keeltest üldse oma titelalinat alustas. Kas siis keel, mis on unustatud, või mida pole kunagi tuntudki."

Lisan ka Wikipedia lingi Simak'i elu ja töö kohta.

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."

Nemesis * Isaac Asimov

Lugesin 7. - 25. märts 2023

Asimov kirjutab oma lugejale väga soojalt ja humoorikalt raamatu alustuseks lõigu AUTORI MÄRKUS:

"See raamat ei kuulu Asumi sarja, Robotite sarja ega Impeeriumi sarja. See on täiesti omaette. Mõtlesin lihtsalt, et hoiatan teid vääritimõistmise ärahoidmiseks. Muidugi võiksin ühel päeval kirjutada romaani, mis seob selle raamatu teistega, aga teisest küljest - võiksin ka mitte. Lõppude lõpuks, kui kaua ma suudan sundida oma mõistust nende tulevikuajaloo keerukate küsimustega tegelema?

Järgmine punkt. Olen juba kaua püüdnud järgida kõigis oma kirjutistes üht täitsaimat reeglit - olla selge. Olen loobunud igasugustest mõtetest kirjutada poeetiliselt, sümboolselt, eksperimentaalselt või ükskõik millisel muul viisil, millega oleksin võinud saada (kui olnuksin piisavalt hea) Pulitzeri auhinna. Kirjutan lihtsalt ja selgelt ning loon sellega sooje suhteid oma lugejatega. Ja professionaalsed kriitikud... Noh, nemad võivad küll teha, mida nad iganes tahavad.

Kardan siiski, et mu lood kirjutavad ennast ise, ja selle loo puhul olin üpris kohkunud, leides, et kirjutan seda kahes harus. Üks sündmuste liin toimub jutustuse olevikus, teine aga minevikus, kuid läheneb järjekindlat olevikule. Olen kindel, et teil ei teki raskusi mustri järgimisega, aga kuna me kõik oleme sõbrad, siis mõtlesin, et võiksin seda teile teada anda."

Muistsel ajal hävines suur osa ülekäte läinud inimkonnast müüdi kohaselt veeuputuses, kust pääsesid vaid üksikud Ark'i pardale (Noa laev) jõudnud. Maa elanikkond on 23. sajandil taas alla käimas ning põgenenud on vaid vähesed, kes viibivad nüüd punase kääbustähe Nemesis ümber tiirleval Rootoril.

Rootoril elav 15-aastane Marlene ei mäleta Maad, kust ta väikesena koos ema Eugenia Insignaga ära tuli. Rootor, Erythro ja Megas pöörlevad ümber Nemesise, ent Marlenet huvitab kõige rohkem Erythro. Teda huvitab ka 17-aastane Aurinel, kuid omades erilist võimet, teab Marlene, et Aurineli huvitab hoopiski pikajalgne Dolorette. Isegi ema Eugenia pole senini kindlalt seda mõistnud, ent nüüd ta saab aru, et Marlenel on "anne lugeda ilmet, intonatsiooni ja muidu nähtamatuid kehaliigugtusi, nii et ükski saladus polnud tema ees turvaline."

Nüüd, kui Eugenia ja Marlene omavahelises vestluses on tütar möönannud oma annet ning esitanud emale mõned küsimused, ei suuda ka Eugenia ise vältida mõtisklust teemal, miks ta ise pakkus uue, Maale arvatust lähemal avastatud planeedi nimeks kätemaksujumalannale viitava Nemesise. Kui Rootor on Päikesesüsteemist teele asunud, hakkavad Eugeniat vaevama mõtted Nemesise ohtlikkusest ning ta soovib täpsemaid vaatlusi ja arvutusi teha, ent Janus Pitt keelab sellega tegeleda, et mitte asjatult ümberasumisele kuluvat aega ja energiat mitte kulutada. Tütar Marlene tunneb, et ema mõtleb ka Päikesesüsteemi naasnud Crile Fisherile - tema isale, kes enne Rootori lahkumist Maale tagasi pöördus kuid keda tüdruk ei mäleta.

Kolooniaülem Pitt usub ja loodab, et rootorlastel on aega oma maailma ehitada ning olla valmis teisi Päikesesüsteemist tulnuid tagasi hoidma kui nad kord tulevad. Ta ei tunne kahetsust, et Nemesis võiks kunagi Maale ohtlikuks osutuda ning ei leia, et Maale ja Maa kolooniatesse jäänuid tuleks hoiatada. Nii ei võta ta Eugenia aimdusi tõsiselt ja ajab edasi oma rida, saates Eugenia hoopiski koos tütrega Erythrole uurimusi tegema, et naine tal jalus poleks. Või siis tegelikult on ta taibanud Marlene kohta midagi, mida ta ohtlikuks peab ning loodab ema-tütart Erythrole saates neid niipea mitte uuesti kohata...

Muidugi on Maa peal mõeldud sellele, kuhu kadus Rootor ning Maa juhtkond on pärast rootorlaste lahkumist asja edasi uurinud ning püüdnud aru saada, kuhu koloonia lahkus.

Asimov kirjeldab huvitavalt tegelaste erinevaid tulevikunägemusi ning lugu jõuab ootamatu, ent omamoodi loogilise lõpplahenduseni. Järelsõnas viitatakse ka sellele, et Erythro näol on tegu algupärase versiooniga Asimovi poolt hiljem kasutatud loost ühisteadvusega planeedist Gaia. Nemesise loos tõstab autor esile ka rassi- ja rahvusküsimusi ning oluliste tegelaste hulgas on rohkem naistegelasi kui Asimovi teistes raamatutes.  

Märksõnu: Aurinel Pampas, Janus Pitt, Kauge Sond, hüperajam, Crile Fisher, Garand Wyler, Kattimoro Tanayama, Semyon Akorat, Kuppel, Siever Genarr, Tessa Anita Wendel, Adelia, supervalguskiirusalus, Erythro katk, doktor Ranay D'Aubisson, Chao-Li Wu, Saltade Leverett. 

Valmistub esimene mängija * Ernest Cline

 

Lugesin 5.- 10. veebruar 2023

Kusagil 2039. aasta kandis sureb James Halliday, kuulsa arvutimängu OASIS looja. Maailm on muutunud ning ainuke koht, kus inimesed end veel õnnelikuna näivad, ongi nüüd too virtuaalreaalsuseks arenenud rollimäng. Isegi õppetöö toimub suures osas OASIS'es ning tundub olevat tavapärasest koolist kõvasti vingem ning turvalisem variant. Oma kehvadest elutingimustest hoolimata õpib seal edukalt ka Wade Watts, kes suure osa oma elust veedab virtuaalreaalsuses. Pärast vanemate surma on ta elanud oma tädi juures, kes temast suurt ei hooli ning omastab nii poisile mõeldud toidutalonge kui ka muid asju, mis Wade'il on õnnestunud kusagilt hankida.

Wade'i unistus on leida aare - muna, mille on kusagile OASIS'esse peitnud James Halliday - seega kuulub poiss niiöelda munaküttide ehk müttide hulka. Kahjuks on tal väga raske OASIS'es oma avatari taset tõsta ning uusi kogemusi omandada, sest see kõik nõuaks raha, mida tal eriti pole. Igal juhul on ta end põhjalikult kurssi viinud Halliday taustaga ja on tõsiselt süvenenud 1980ndate aastate kohta pärit infosse, millest nii tema kui ka teised mütid loodavad oma otsingutes kasu tõusvat, kuna Halliday oli suur 80ndate muusika, filmide ja arvutimängude fänn.

Kuid mitte ainult mütid ei tegutse Halliday muna otsimise nimel - selle on ette võtnud ka konkureeriv firma I0I, mille kütte kutsutakse kuusikuteks või ka lausa kusikuteks, sest nad ei kohku tagasi ühegi valskuse ees, et muna ise üles leida ning sundida kogu maailma IOI kehtestatud reeglite järgi OASIS't kasutama.

Mulle meeldis lugu väga, sest kuigi raudse eesriide taga elades ei õnnestunud kahjuks ise 1980ndate filmidesse, muusikasse ja arvutimängudesse sukelduda, on üht-teist olnud võimalik hiljem kuulda-näha ning on huvitav mõelda, et mõni hilisem põlvkond võiks sellesse aega nii suurema kaasaelamisega suhtuda. Autor on teemasse igatahes tõsiselt kaevunud. 

Autori kirjeldatud katastroofijärgne maailm tundub üsnagi usutav, sest inimkonna tegevus ning hoolimatus tekitab ju praegugi hirmu tuleviku ees ning endiselt toimub üha uusi looduskatastroofe. Niisiis võimalus, et tulevikus on vaid virtuaalmaailmas võimalik end hästi tunda, ei näi kahjuks võimatuna. Ent lootus jääb ikkagi, ilma ei saa ka kuidagi.  Kuigi raamatus kirjeldatud virtuaalreaalsus on arendatud väga kaugele, kerkib siingi lõpuks esile mõte või tunne, et asjade paremuse poole liikumiseks tuleks inimestel suuta näha ilu, lootust ja võimalusi ka reaalses maailmas, mitte ainult virtuaalreaalsuses.