Days at the Morisaki Bookshop * Satoshi Jagisawa

 

Lugesin 1.-10. november

Mõjuv raamat ühest kurvalt lõppenud armastusloost ning sellele järgnevast.

Räägi minuga raamatute keeles * Kate Bromley

 

Lugesin 8.-9. juuli 2023

Kara on noor naine, kellest on viimaste aastate jooksul saanud edukas kirjanik. Ometigi vaevleb naine inspiratsioonipuuduse käes, sest tema isiklikus elus hetkel sellist romantikat pole, nagu tema raamatutes. 

Kara sõbranna Christina on abiellumas ning pulmale eelneval õhtusöögil tabab naist ehmatav üllatus - üheks peiupoisiks osutub Kara kolledzhiaegne kallim Ryan. Lööb tuld ja sädemeid ning paistab, et enne kui pulmad kätte jõuavad, võivad kunagised armastajad üksteisele lausa kallale minna. Kuid Kara agent Sam näeb selles ebamugavas olukorras võimalust Kara inspiratsiooni ergutada. Nii juhtubki lõpuks, et olude sunnil sattub Ryan enne pulmi koos oma koera Duke'iga lausa Kara juurde elama ning muidugi selgub, et leek noorte vahel pole sugugi kustunud. Sellises olukorras jagub inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks rohkesti kuid kahjuks pole asjalood nii roosilised kui näib.

Lugemine oli ladus ning toredaks vahelduseks.  

Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid * Sōsuke Natsukawa

 

Lugesin 23. aprill - 4. mai 2023

Raamatu ja selle autori tutvustus Varraku lehelt:

Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

*

Sōsuke Natsukawa (sünd 1978) on ametilt arst. Ta töötab ühes Nagano haiglas ja kirjutab töö kõrvalt raamatuid. 2009. aastal ilmus ta esikteos „Haiguslugude taevane kartoteek“ („Kamisama no karute“), mis pälvis Shōgakukani kirjastuse ilukirjanduspreemia ja tõi Jaapani Kirjastajate Ühingu auhinnakonkursilt 2. preemia. Raamatut müüdi üle pooleteise miljoni eksemplari ning sellest vändati film. Pärast esikteosega saavutatud edu on ta kirjutanud veel mitmeid raamatuid, millest 2017. aastal ilmunud „Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“ („Hon o mamorō to shita neko no hanashi“) on ainsana tõlgitud mitmesse keelde. Selle raamatu üheks tegelaseks on kass Tiiger, kelle terav keel ja mõistatuslik naeratus meenutavad kohati Lewis Carrolli kuulsat Irvikkassi Alice’i seiklustest. Ka peategelase Rintarō kummalisi läbielamisi labürintides ja eneseotsinguid võib võtta autori kummardusena Carrolli teosele. See fantaasiarikas mõistujutu vormis esitatud lugu on ülistuslaul raamatutele, mida tuleb kindlasti kaitsta ja hoida, aga eelkõige ikka lugeda.

............................

Natsukawa raamat pole lihtsalt üksindusest ja eraklikust poisist, vaid raamatutest ja hoolimisest. Sest kuigi Rintarō on omaette hoidev noormees, on tema koolis siiski paar inimest, kes ta käekäigu vastu huvi tunnevad, isegi kui poiss sellest hoolivat ei näi. Üks on tema klassikaaslane ja klassivanem, tüdruk nimega Sayo Yuzuki. Kuigi poisile näib ta algul hoopis teistsugusena, on tüdrukus peidus palju sellist, mis alles nende ühistes seiklustes nähtavaks saab. Salapärane ja muinasjututegelastele sarnanev kass Tiiger aga märkab neid omadusi kohe, ning nende omaduste tõttu on ta ka tüdrukule nähtav, ehkki paljud teised inimesed kassi ei näe. Tiiger seletab Rintarō'le, mis Yuzuki eriliseks teeb.

"Üks neist tingimustest on see, et selline inimene peab teistest hoolima. Hoolimine ei tähenda seda, et sa mesisel häälel lausud kellelegi õõnsaid sõnu. See tähendab muretseda koos nendega, kes on mures, ja kannatada nendega, kes kannatavad, aga vahetevahel tähendab see lihtsalt käia nende kõrval. /.../ Hoolivus ei ole mingi eriline anne. See on meelelaad - midagi äärmiselt loomulikku, mis on meis kõigis algselt olemas. Kuid paljud inimesed on selle kaotanud, elades päev päeva haaval kiiret ja pingelist elu. Noh, nagu sinagi. /.../
Hingematvalt raskes argielus on kõik niivõrd hõivatud omaenese probleemidega, et nad kaotavad võime teistest hoolida. See, kes on kaotanud südamesoojuse, ei tunneta enam teise inimese valu. Ja siis ta ka enam ei taju, millal ta valetab või kedagi haavab või nõrgemate tunnetel tallab. Selliseid inimemesi on maailmas juba üsna palju."

Kass seletab Rintarō'le, et raamatutel on hing, kuid see kaob, kui kellelgi enam raamatuid vaja ei lähe ning neid ei loeta. Ent kuna poiss koos oma vanaisaga on olnud väga suured raamatusõbrad, õnnestub tal lahendada mitu sasipundart, mille uus ajastu on tekitanud. Kõige lõpuks peab ta väga sügavalt mõtisklema raamatute tähtsuse üle, et seeläbi päästa tema eest pantvangi võetud Yuzuki. Rintarō otsib sügavalt enda sees vastuseid sellele, mis teeb raamatud nii olulisteks.

"Raamatutes on kirjas paljude inimeste mõtted - nende omad, kes kannatavad, kurvastavad või rõõmustavad... Lugedes nende inimeste lugusid ja sõnu, mida nad on öelnud, tekib tunne, justkui oleksid nendega koos, ning sa õpid tundma teisi inimesi peale iseenda. Sa õpid tundma mitte ainult endaga sarnaste inimeste meelelaadi, vaid ka nende oma, kes elavad hoopis teistsuguses maailmas. Raamatud õpetavad meid tundma emotsioone. /.../
Teist inimest ei tohi haavata. Endast nõrgemat ei tohi kiusata. Kui keegi on hädas, siis ulata talle abikäsi. Mõned ütlevad, et see kõik on juba ammugi teada. Kuid tegelikult ei olegi need enam nii üldteada tõed. Vähe sellest, et neid tõdesid ei teata, aga leidub koguni inimesi, kes küsivad, "miks?". Palju on selliseid inimesi, kes ei saa aru, miks ei või teisi inimesi haavata. Neile pole lihtne seda selgitada. Sest nende jaoks pole see loogiline. Aga kui raamatuid lugeda, siis saab sellest aru. Selle asemel, et püüda neile midagi loogiliselt seletada, saab raamatute abil üsna lihtsalt selgeks, et inimene ei ole loodud üksi elama./.../
Mina leian, et raamatutes peituv vägi on see, et need õpetavad inimesi teistest hoolima. See on vägi, mis annab paljudele inimestele julguse ja aitab neid."

Kui nüüd mõelda täpsemalt, siis kass tõesti püüdis päästa raamatuid, aga mingil põhjusel kutsus ta seda päriselt tegema alati Rintarō, olles talle igal võimalusel toeks ning julgustades teda. Ja nii leidis poiss endas vapruse olla tema ise ning elada rohkem väljapoole kui ta seni kunagi teinud oli. Aga noh, "Lugu poisist, kes püüdis päästa raamatuid", poleks paraku sugugi nii müüv, võrreldes praeguse pealkirjaga... 

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."