Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid * Sōsuke Natsukawa

 

Lugesin 23. aprill - 4. mai 2023

Raamatu ja selle autori tutvustus Varraku lehelt:

Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

*

Sōsuke Natsukawa (sünd 1978) on ametilt arst. Ta töötab ühes Nagano haiglas ja kirjutab töö kõrvalt raamatuid. 2009. aastal ilmus ta esikteos „Haiguslugude taevane kartoteek“ („Kamisama no karute“), mis pälvis Shōgakukani kirjastuse ilukirjanduspreemia ja tõi Jaapani Kirjastajate Ühingu auhinnakonkursilt 2. preemia. Raamatut müüdi üle pooleteise miljoni eksemplari ning sellest vändati film. Pärast esikteosega saavutatud edu on ta kirjutanud veel mitmeid raamatuid, millest 2017. aastal ilmunud „Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“ („Hon o mamorō to shita neko no hanashi“) on ainsana tõlgitud mitmesse keelde. Selle raamatu üheks tegelaseks on kass Tiiger, kelle terav keel ja mõistatuslik naeratus meenutavad kohati Lewis Carrolli kuulsat Irvikkassi Alice’i seiklustest. Ka peategelase Rintarō kummalisi läbielamisi labürintides ja eneseotsinguid võib võtta autori kummardusena Carrolli teosele. See fantaasiarikas mõistujutu vormis esitatud lugu on ülistuslaul raamatutele, mida tuleb kindlasti kaitsta ja hoida, aga eelkõige ikka lugeda.

............................

Natsukawa raamat pole lihtsalt üksindusest ja eraklikust poisist, vaid raamatutest ja hoolimisest. Sest kuigi Rintarō on omaette hoidev noormees, on tema koolis siiski paar inimest, kes ta käekäigu vastu huvi tunnevad, isegi kui poiss sellest hoolivat ei näi. Üks on tema klassikaaslane ja klassivanem, tüdruk nimega Sayo Yuzuki. Kuigi poisile näib ta algul hoopis teistsugusena, on tüdrukus peidus palju sellist, mis alles nende ühistes seiklustes nähtavaks saab. Salapärane ja muinasjututegelastele sarnanev kass Tiiger aga märkab neid omadusi kohe, ning nende omaduste tõttu on ta ka tüdrukule nähtav, ehkki paljud teised inimesed kassi ei näe. Tiiger seletab Rintarō'le, mis Yuzuki eriliseks teeb.

"Üks neist tingimustest on see, et selline inimene peab teistest hoolima. Hoolimine ei tähenda seda, et sa mesisel häälel lausud kellelegi õõnsaid sõnu. See tähendab muretseda koos nendega, kes on mures, ja kannatada nendega, kes kannatavad, aga vahetevahel tähendab see lihtsalt käia nende kõrval. /.../ Hoolivus ei ole mingi eriline anne. See on meelelaad - midagi äärmiselt loomulikku, mis on meis kõigis algselt olemas. Kuid paljud inimesed on selle kaotanud, elades päev päeva haaval kiiret ja pingelist elu. Noh, nagu sinagi. /.../
Hingematvalt raskes argielus on kõik niivõrd hõivatud omaenese probleemidega, et nad kaotavad võime teistest hoolida. See, kes on kaotanud südamesoojuse, ei tunneta enam teise inimese valu. Ja siis ta ka enam ei taju, millal ta valetab või kedagi haavab või nõrgemate tunnetel tallab. Selliseid inimemesi on maailmas juba üsna palju."

Kass seletab Rintarō'le, et raamatutel on hing, kuid see kaob, kui kellelgi enam raamatuid vaja ei lähe ning neid ei loeta. Ent kuna poiss koos oma vanaisaga on olnud väga suured raamatusõbrad, õnnestub tal lahendada mitu sasipundart, mille uus ajastu on tekitanud. Kõige lõpuks peab ta väga sügavalt mõtisklema raamatute tähtsuse üle, et seeläbi päästa tema eest pantvangi võetud Yuzuki. Rintarō otsib sügavalt enda sees vastuseid sellele, mis teeb raamatud nii olulisteks.

"Raamatutes on kirjas paljude inimeste mõtted - nende omad, kes kannatavad, kurvastavad või rõõmustavad... Lugedes nende inimeste lugusid ja sõnu, mida nad on öelnud, tekib tunne, justkui oleksid nendega koos, ning sa õpid tundma teisi inimesi peale iseenda. Sa õpid tundma mitte ainult endaga sarnaste inimeste meelelaadi, vaid ka nende oma, kes elavad hoopis teistsuguses maailmas. Raamatud õpetavad meid tundma emotsioone. /.../
Teist inimest ei tohi haavata. Endast nõrgemat ei tohi kiusata. Kui keegi on hädas, siis ulata talle abikäsi. Mõned ütlevad, et see kõik on juba ammugi teada. Kuid tegelikult ei olegi need enam nii üldteada tõed. Vähe sellest, et neid tõdesid ei teata, aga leidub koguni inimesi, kes küsivad, "miks?". Palju on selliseid inimesi, kes ei saa aru, miks ei või teisi inimesi haavata. Neile pole lihtne seda selgitada. Sest nende jaoks pole see loogiline. Aga kui raamatuid lugeda, siis saab sellest aru. Selle asemel, et püüda neile midagi loogiliselt seletada, saab raamatute abil üsna lihtsalt selgeks, et inimene ei ole loodud üksi elama./.../
Mina leian, et raamatutes peituv vägi on see, et need õpetavad inimesi teistest hoolima. See on vägi, mis annab paljudele inimestele julguse ja aitab neid."

Kui nüüd mõelda täpsemalt, siis kass tõesti püüdis päästa raamatuid, aga mingil põhjusel kutsus ta seda päriselt tegema alati Rintarō, olles talle igal võimalusel toeks ning julgustades teda. Ja nii leidis poiss endas vapruse olla tema ise ning elada rohkem väljapoole kui ta seni kunagi teinud oli. Aga noh, "Lugu poisist, kes püüdis päästa raamatuid", poleks paraku sugugi nii müüv, võrreldes praeguse pealkirjaga...