Aasta Provence'is * Peter Mayle

 

Lugesin 16.-18. mail 2023

Väga mõnus raamat - eriti sobiv muidugi neile, kes tunnevad huvi Prantsusmaa ning just Provence'i piirkonna vastu. Autor kirjeldab enda ja oma abikaasa elu selles kaunis Prantsusmaa nurgas nende esimese aasta jooksul, mis on täis nii rõõmsaid kui ka ehmatavaid sündmusi. Kuid õnneks on Peter Mayle ning tema naine tõelised kohaliku elu fännid ning suudavad kohalikku ellu nii imepäraselt sisse elada, et ka kõige raskemad katsumused neid lõplikult rööpast välja ei vii. Olgu selleks siis majaga seotud mured, lõputult venivad ehitustööd, eriti alguses kimbutav bürokraatia, äkitselt kaela sadavad külalised, üllatavalt karm ilmastik või veel midagi muud etteaimamatut. 

Sündmused on raamatus jagatud kuude kaupa, mis on kuidagi väga mõnus lähenemine ja raamat saab liigagi kiiresti otsa. Üsnagi palju saab teada ümbritsevatest suurepärastest söögikohtadest, sest nagu inglise paarile selgub, keerlebki väga suur osa Provence'i elust just toidu ümber. Ka autor koos oma abikaasaga õpivad seda lähenemist hindama ning naudivad väga kohalikku kokakunsti. Vahvad on ka ümbruses elavad naabrid, kelledest paljud osutuvad paari elus olulisteks tegelasteks - oskuslik ja põhjalik torumees Menucci, autori viinapuude eest hoolitsev naabrimees Faustin, kes alatasa uusi muresid leiab, kummaline ent autorile sümpatiseeriv naaber Massot. Oluliseks tegelaseks võib pidada ka kõikide Provence'i elanike elu ja tegevust mõjutavat mistraaltuult ning ilma üleüldiselt.

"Loomulikult olime me kuulnud lugusid mistraalist. See ajavat hulluks nii inimesed kui loomad. Kurjategijate üle kohut mõistes loetavat mistraali pehmendavaks asjaoluks. See puhuvat viisteist päeva järjest, juurivat välja puid, paiskavat ümber autosid, purustavat aknaid, loopivat vanadaame rentslisse, peksvat telegraafipostid pilbasteks, tuhisevat oiates läbi majade nagu külm ja hukutav vaiv, põhjustavat la grippe'i, koduseid nääklusi, töölt puudumisi, hambavalu, migreeni - kõik Provence'i probleemid, milles ei saanud süüdistada poliitkuid, pandi süüks sellele sacré vent'ile, millest provanslased räägivad teatava masohhistliku uhkusega. /.../
Ilma mõju Provence'i elanikele on vahetu ja silmanähtav. Inimesed eeldavad, et iga päev paistab päike, ning nende meeleolu saab kannatada, kui see nii ei ole. Vihma võtavad nad kui isiklikku solvangut, vangutavad pead ja haletsevad kohvikutes üksteist, vaatavad lõpmata kahtlustavalt taevasse, nagu võiks sealt kohe alla sadada inimesi nuhtlev rändtirtsuparv, ning kõnnivad tänavale kogunenud porilompide vahel ettevaatliku vastumeelsusega. Kui neid peaks tabama midagi hullemat kui üksainus vihmane päev. nagu näiteks see põgus miinuskraadide periood. on tulemus lausa jahmatav: suurem osa elanikkonnast kaob."