Soolo * Tähelepanuväärse elu loomine iseendale * Peter McGraw

 

Lugesin 25.-28. detsembril 2024

Tõtt öelda poleks ma seda raamatut siiski laenanud kui oleksin esmalt lähemalt tutvunud... Aga lähtusin alapeakirjast, mis kõlab ju hästi. Ent suur osa raamatu algusest kulub põhimõtteliselt vingumisele paarisuhte kallal (minu arvates) ja see on natuke tüütu. Kuigi enamus autori esitatud mõtteid pole ju tingimata ka valed ning kõik võib sõltuda sellest, mis mätta otsast asju vaadata.

Kui autori ema oleks näiteks isekalt otsustanud, et tema ei soovi lapsi üldse saada, poleks ka seda konkreetset raamatut (ent küllap oleks siis mõni muu sarnane). Ja samamoodi poleks kõiki neid teisi "soliste", kes on oi kui vahvad ja toredad inimesed. Autor jätab kohati mulje nagu kõik "suhteeskalaatori" valinud inimesed (nii nimetab ta abielurahvast) oleksid mingid alaarenenud, ülemakstud ja ülehinnatud tüübid. Nojah, mina pole küll abielus, aga eks kahe lapse kasvatamine ning ühine pere majapidamine paigutavad mind ikkagi enam-vähem sinna kasti. Kõik tõesti ei peagi tahtma lapsi saada, see on arusaadav. Ent arvamine, nagu oleks laste kasvatamise juures tegu kõigest lihtsa toimetusega... rääkimata sellest kui raske see rahaliselt võib olla... 

Kaks inimest, kes elavad normaalselt kooselu (abielus või mitte) - ka seda ma ei näe, kuidas seda kõike peaks eskalaatorina nägema, vähemalt ei tohiks teha nii suuri üldistusi. Jah, tõepoolest - algul ju kohtutakse, tutvutakse, harjutakse ning mingil hetkel võib-olla kolitakse kokku (aga võib juhtuda, et jäädaksegi eraldi elama) - need on sammud või trepiastmed, mida läbivad ka vabameelsemad paarid. Võib-olla jätab autor tähelepanuta, et ilmselt neil, kes miskpärast pole suutnud iseennast ja oma eripärasid mõista, just neil käibki see suhteeskalaatorit mööda jooksmine enne enese leidmist väga üles-alla ja risti-rästi. Võib-olla nad ise pole suutnud mõista, mida nad täpselt vajavad. Ja siis kui lõpuks mõistavad, saavad nad ka rahuneda ning eskalaatorilt maha tulla. 

Siinkohal peab tõenäoliselt kiitma tänapäeva noori, kes oskavad ilmselt paremini aru saada, et igaüks meist võib olla väga erinev oma hoiakutelt, eelistustelt, harjumustelt. Igapäevaelus, armuelus, ükskõik kus. Ja neid noori juba enam samadesse rööbastesse suruda ei saa, kuhu vanemad end on sättida lasknud. Võib-olla kõige keerulisem ongi see iseenda ja oma vajaduste mõistmine. Sest kui inimene on oma tee leidnud siis leiab ta ka teisi, kes on sarnase tee valinud ning suudab rahulikult suhtuda arvamustesse, mis tema teed küsimärgi alla seavad.

Selles mõttes on kahtlemata hea, et selline raamat on ikkagi kirjutatud, julgustades üksi elavaid inimesi julgelt oma isiklikke valikuid tegema. Aga selle kõrvalt halvustada neid, kes on valinud teise tee, see mulle ka ei meeldi. Kooselusid on erinevaid, elusid on erinevaid. Jäägu igaühele oma. Tegelikult ma arvan, et autori pakutud "suhtedisaini" põhimõte kehtib tänapäeval igas sellises suhtes, mis soovib teise osapoole/osapooltega arvestada, see pole mingi "solistide" eripära. Parimas versioonis inimesed ikka räägivad omavahel asjadest, mitte ei lihtsalt ei tee oletusi. "Suhtedisain annab inimestele avatud suhtlemise ja läbirääkimiste abil võimaluse kujundada suhteid, mis on nende väärtuste ja vajadustega igas mõttes kooskõlas." Kõlab nagu üks hea, vastastikusel arusaamisel põhinev suhe. Aga ei tahaks uskuda, et sellised mõtted nüüd just praegu äkitselt väga uudseks osutuvad.

Siiski võiks just nimelt noortele, kes plaanivad abielluda, olla abiks McGraw pakutud "konteineri" loomine. Ehk siis olulistest asjadest räägitakse, tehakse kokkuleppeid, pakutakse variante ning testitakse neid. Ja lõpuks ka hinnatakse "konteineri" toimivust, vaadatakse kokkulepped uuesti üle, kohandatakse neid, räägitakse vajadusel asju uuesti läbi ja muudetakse...

Raamat võiks olla väga heaks abiliseks neile, kes on näiteks pärast lahkuminekut üksi jäänud. Lahutus, lahkuminek või kaaslase surma järel üksi jäämine on väga raske, ent inimene on väärtuslik ka ilma suhtes olemata ning see võiks olla midagi, mida õppida autori kirjeldatud "solistidelt". Ka siis kui ei soovita jääda elu lõpuni üksikuks, võiks uutmoodi mõtteviis edasi aidata, et inimene ei jääks kinni oma leina ning ei jääks lihtsalt ootama kuni "keegi ta leiab" või keegi "õige" tema teele satub. Arusaamine, et oleme väärtuslikud ning täiuslikud ka üksikisikutena, võiks olla miski, mida õpime juba lapsest peale. Siis ei õpetaks me end olema liigsõltuvad teistest ning nende arvamustest.

Oluline tähelepanek autorilt on, et inimese elu tähelepanuväärsust võib ta tegelikult hinnata vaid ise - sel pole otseselt kriteeriumeid ning kui inimene need ise seabki, võivad need ajas muutuda. Kõige tähtsam on tema enda rahulolu oma eluga ja eesmärkidega. Sarnaselt Maslow mudeliga soovis autor luua enda oma, mis oleks nagu purjepaat. Alusvajadustena (paadikere) näeb autor tervist, jõukust ja kogukonda. Kui need vajadused on täidetud, võib toimuda õitseng, ehk lehvima hakkab paadipuri ja inimene teostab end aladel, mis ta on välja valinud. 

Siiski teeb pahaseks kui autor loetleb tegevusi, mis tema järgi oleks nagu just "solistide" jaoks ja need on paraku ju needsamad, millega ükskõik milline inimene võiks tegeleda, elagu ta siis üksi, kahekesi, lastega, koerte-kassidega... vahet pole. Ma ütleks, et paraku ei näe midagi ülikangelaslikku selles kui näiteks vabatahtliku tööd teeb keegi, kellel selleks "solisti" elu kõrvalt mõnusasti aega ja energiat jagub. See on hea, et seda tehakse. Aga minu suurem imetlus kuulub ikkagi neile, kes leiavad aega ja energiat teha seda näiteks pere ja laste kõrvalt nii, et kõigile tähelepanu jagub. Ohjah. Ja lõpuks pole ju vahet - tähtis on, et inimene ise tahab seda teha, mitte see kas ta elab oma tähtsa eluülesande täitmise ajal üksi või mitmekesi. 

Vist lõpuks ei saagi ma seda oma kirjutist väga avalikustada, sest autor pidevalt vihastab mind välja ;)... Näiteks nõuanded tervislikuks eluks on väga head, aga kui rõhutada, et "solistile on väga oluline korralikult välja puhata" või muud selline jutt, siis mis mõttes? Ja teistele pole oluline või? No tõepoolest - paraku väikeste laste vanemad ei saa peaaegu kunagi oma und täis magada, aga see ei tähenda, et uni nende tervisele oluline poleks. Aga nõuanded ise on muidugi head, tasub läbi lugeda kui raamat juba kätte on sattunud. Aga muidu? Ma ei tea. Lootsin, et ehk ma kuidagi leebun raamatu suhtes, aga ikkagi selline ühiskonna poolitamine kus abielus inimesed on halvad ja rumalad ning "solistid" uhked ja head... Tjahhh...

Emapiim * Nora Ikstena

Lugesin märts-mai 2023

Raamat jäi silma esmalt oma kujundusega, mille keskne osa meenutab ka praeguseni saada olevaid kondenspiimapurke. Esmalt oli lugemist alustades veidi raske keskenduda, sest polnud ilmtingimata aru saada, kummast peategelasest, kas emast või hoopiski tütrest, parajasti jutt käib. Tegelikult jäi mul raamatu lugemisse ka päris paras paus ning seejärel otsustasin alustada uuesti algusest. Teisel korral oli lugemine palju mõnusam, sest tegelastest oli juba tekkinud piisavalt selge ettekujutus, et nende lugusid eristada.

Saatus, mis neile kahele on määratud, on ühtaegu kuidagi tuttavlik ja võõras. Tütar on sündinud vaid 5 aastat minust varem, seega on tema lapsepõlve aeg Lätis võinud mõneti olla eluolult minuvanuste eesti noorte sarnane. Igatahes oleme me mõlemad lapsena elanud Mitshurini tänaval... Kuid koorem, mille see noor tüdruk kanda võtab, oma andeka ent tol ajal veel kättesaamatut vabadust igatseva ema eest hoolitsedes, on suur. Esialgu hoolitsevad tüdruku eest pigem vanavanemad, ent maa-ambulantsi juurde töötama kolides võtab ema tüdruku endaga kaasa.

"Mõnikord läksin pärast kooli ambulantsi ja ootasin ema tööpäeva lõppu. Seal oli kitsas pikk koridor, kus istus pinkidele kokkusurutuna alati palju naisi. Osa neist oli lapseootel. Ema püüdis igaühele pühendada võimalikult pikalt aega ja see tähendas, et ta lõpetas tihti töö väga hilja õhtul. Olin pärast kooli juba midagi süüa teinud, siis tulime koju ja ema sõi pigem viisakusest. Tihti kukkus ta riideid seljast võtmata hirmväsinuna voodisse. Ma võtsin tal kingad või saapad jalast ja panin talle paksu teki peale. Ahjuuks oli lahti, tuli oodata sütt, et saaks siibri kinni panna. Seadsime end koeraga ahjusuu lähedale. Söed leegitsesid. Need nägid välja nagu särav vaip mis viib meid mõnele kaugele õnnemaale, kus pole igatsust ega eraldatust, kus valitseb valgus ja rõõm. Kus keegi ei võta kelleltki armastust ära, vaid ainult kingib seda. Üle õhtu praadisin süte peal kaks kartulit - ühe endale, teise koerale. Kui kartulid olid valmis, jagasime seda maitsvat einet ja elu ei tundunudki nii halb."

Tüdrukust (ema), kelle isa venelased vastuhaku tõttu kaasa viivad ja kes seetõttu kasvab koos armastava kasuisaga, saab andekas günekoloog, kelle jaoks samas igapäevaelu nõukogude maailmas on rõhuv ja valus koorem. Ta kannatab vabaduse puudumise all ja tunnetab saatuse ebaõiglust. Talle näib, et oma bioloogiliselt isalt on ta pärinud hävimisgeeni, mis kasvab ajaga ja kogub jõudu ning hävitab ta vastuvõitlemisest hoolimata. 

"Ma ei öelnud seda kunagi ühelegi oma patsiendile, ei innustanud aborte tegema, aga sünnitamine, lapse ilmale toomine sellel ajal ja selles kohas tundus mulle sama mõttetu nagu kõik ümberringi toimuv. Me olime ettemääratud, ära lõigatud maailmast, ümbritsetud kõrge taraga, mida valvasid okastraat ja võitluskoerad. Määratud mingisugusele unisele eksistentsile, mida tuli kutsuda eluks. Ja mina asusin selle ringi keskel. Mõttetuse reanaine, kes aitas päevast päeva seda suurendada.

Kuid ma ei olnud oma mõtetes konsekventne, sest kes siis veel kui mitte just minu tütar tõi sellesse unisesse eksistentsi mingi tähenduse valguskiire. Ta kannatas minuga koos seda neetud pagulust, kuhu olin tagasipöördumatult saadetud. Hiilgavast karjäärist Nõukogude meditsiinis eemale kihutatud, eemal kongressidest, pististest ja kasulikest tuvustest. Lahti rebitud teadusest, mis lubas tulevikuks imelisi avastusi, üsna kindlasti näiteks seda, et munasari ja spermatosoid võivad kokku saada, nii et toimub viljastumine, ka väljaspool mehe ja naise organismi. Ja Jumal vaikib samal ajal.

/.../ Nendel tühjadel päevadel oli mul kombeks astuda tütre tuppa. Seal oli erinevalt minu kaosest kõik liigutavalt korras. Ema ja kasuisa pildid tema enda tehtud raamides toetatud vastu vana laualampi. Savist orav ja potsik, mille ta oli ise oma kätega kooliringis mätsinud. Raamatud ja vihikud korralikes virnades, kirjutuslaua all koera veekauss. Mu kasuisa teritatud värvilised pliiatsid puust karbis, üks minu meditsiinientsüklopeedia köide, mille vahel herbaariumilehed kuivatatud lillede ja muude taimedega, aknalaua peal teokivid, mis ta oli leidnud siitsamast jõekaldalt. Vana kapp, mille sahtlites oli kenadesse virnadesse pandud tema pesu ja soojad sukkpüksid, kapi tagaseinas rippus riidepuul koolivorm.

See oli teine maailm. Ma ei olnud seda rikkunud oma piimaga. Teine maailm, mis võib-olla vabastab end kunagi sellest unisest eksistentsist. Elab selle üle, kaotamata elujanu. Maitstes elupiima, mis ei tundu mõru, vaid rahustab."

Mulle meeldis selle raamatu keel (tõlge on Ilze Tälberga ja Contra poolt). Rasked teemad, ent rahulik ja loomulik keelekasutus kuidagi leevendab seda, liigne suurelisus või paatos oleksid siin imelikud.