Jumala vasak käsi * Paul Hoffman

Lugesin 13.- 22. juuni 2022

Lunastajate Varjupaik on täis poisse, kelle elu on täis vägivalda, nälga ja halba kohtlemist. Usulise kasvatuse ettekäändel treenitakse neid karmide õpetajate poolt, keda kutsutakse Lunastajateks ja Õpetajateks. Poiste kunagised nimed on ammu ununenud, sest Varjupaigas nimetatakse nad ümbernad tavapäraselt mõne pühaku nimega. Thomas Cale on 14-15-aastane poiss, kes tundub olevat teistest veidi erinev, tema emotsioone on raske lugeda ning teda on sõjakunsti isand Bosco poolt eraldi treeninud. Hoolimata sellest, et Varjupaigas ei tohi poistel sõpru olla, on Cale'il kaks lähemat sõpra - Hajevil Henri ning Kleist. Ühel päeval kui Cale näeb õpetuste isanda toas midagi enneolematut, tuleb tal põgeneda ning seda teeb ta koos oma sõpradega, sest nood võetaks kindlasti pihtide vahele või lausa hukataks kui Cale Varjupaigast kaoks.

Kuigi Lunastajad on jõhkrad, on jõhkrust ja julmust ka mujal, kuhu poisid satuvad. Memphises ootavad neid ees kõiksugu sekeldused, eriti just Cale satub lihtsasti konfliktidesse. Ühel hetkel kohtuvad poisid seikleja IdrisPukke'ga, kellega peategelasel tuleb hiljem pikemaltki koos aega veeta. IdrisPukke mõtiskleb heameelega ka Cale'i seltsis:

""Üksindus on imeline asi, Cale, ja seda kahel põhjusel. Esiteks annab see inimesele võimaluse omaette olla ja teiseks takistab see teda teistega koos olemast." Cale noogutas nõusolevalt ja sellise siirusega, mis oli võimalik vaid kellegi puhul, kes oli oma elu iga ärkvel ja unes veedetud tunni mööda saatnud koos sadade saatusekaaslastega ning keda oli alati jälgitud ja luuratud.
"Seltskondlikkus," jätkas IdrisPukke, "on üks riskantne asi - lausa eluohtlik -, kuna see tähendab kontakti inimestega, kellest suurem osa on igavad, perverssed ja harimatud ning kes tahavad sinuga koos olla vaid seepärast, et nad ei suuda enda seltskonda taluda. Enamikul inimestel on üksinda igav ja nad ei võta sind kui tõelist sõpra, vaid kui meelelahutust - oled neile nagu tantsiv koer või mõni poolearuline näitleja, kellel on varuks terve hunnik lõbusaid lugusid."" /.../

"IdrisPukke jätkas Cale'ile oma elufilosoofia hüvede selgitamist. "Mehe ja naise vaheline armastus on parim näide sellest, et kõik selle lmaailma lootused on absurdsed pettekujutelmad, ning nõnda on asjad seepärast, et armastus lubab liiga palju, kuid annab liiga vähe." Või siis: "Ma tean, et ei pea sulle ütlema, et maailm on üks paras põrgu, kuid katsu mõista, et mehed ja naised on ühest küljest põrgus piinlevad hinged ja teisest küljest saatanad, kes on selle piinamise taga." Või siis jälle: "Mitte ükski vähegi arukas inimene ei nõustu millegagi vaid seepärast, et mõni autoriteet väidab selle õige olevat. Ära võta midagi tõe pähe enne, kui oled selles ise veendunud."

Tegelaste ja kohtade loetellu võiks lisada: Riba, Materazzid, Conn Materazzi, Kiisu Jänes, Arbell Luigekael ning tema vend Simon, kantsler Leopold Vipond, Albin, palgamõrvarid Daniel Cadbury ning Jennifer Plunkett.

Paraku on raamatu lõpp väheinformeeritud lugejale pettumuseks kuna muidugi mõista selgub, et tegu on esimese osaga sarjast ning paraku pole järgmisi osi eesti keelde tõlgitud... Järgmiseks tuleks siis hakata jahtima raamatuid "The Last Four Things" ning "The Beating of His Wings".

Inspektor Rebuse romaanide järjekord

Ian Rankin, 2007

See on nüüd natuke nagu naljalugu, aga siit tuleb Ian Rankini kirjutatud inspektor Rebuse romaanide järjekord, paraku ilmselt mitmed pealkirjad on seni väga kummalised, kuni ma neile õiged nimed leian... ja küllap ma aegamööda seda teen, kuigi vist mitte väga kiiresti... Õnneks paistab, et vähemalt inglisekeelsed originaalpealkirjad leiab kenast alljärgnevalt Wikipedia lingilt.

Rankini kodulehe leiab siit. Ja Wikipedia leht on siin.

Romaanid

1. Sõlmed ja ristid / Knots and Crosses (1987)
2. Peitus (1991)
3. Hammas ja küüs / Tooth & Nail (algne pealkiri Huntmees) (1992)
4. Strip Jack (1992)
5. Väike must raamat (1993)
6. Põhjusi otsides / Mortal Causes (1994) 
7. Las veritseb (1996)
8. Must ja sinine (1997)
9. Rippuv aed (1998)
10. Surnud hinged (1999)
11. Seadke pimedusse (2000)
12. Falls (2001)
13. Ülestõusmise mehed (2002)
14. Vere küsimus (2003)
15. Lihaturg Sule (avaldatud USA-s kui Fleshmarket Alley) (2004)
16. Surnute nimetamine (2006)
17. Väljuge muusikast (2007)
18. Seisab teise mehe hauas (2012)
19. Varjupiibli pühad (2013)
20. Beat läheb edasi: täielikud Rebuse lühilood (2014)
21. Isegi koerad looduses (2015)
22. Pigem olla kurat (2016)
23. Valede majas (2018)
24. Laul pimedateks aegadeks (2020)

Varjuõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 13.- 14. detsembril 2021

Heasüdamlik Pa Salt, kes on lapsendanud kuus tütart, on maisest elust lahkunud ning jätnud neile päranduseks vihjed nende päritolu kohta. Kolmas tütar, vaikne Star, on suurema osa oma elust olnud vastandliku CeCe vari. Mida lärmakam on CeCe, seda vaiksem omakorda Star. Õed on koos kolinud Londonisse, kus CeCe käib kunstikursustel ning Star on läbinud kokanduskursuse.

Kui mingi ajani on Star tundnud vajadust olla CeCe teine, vaikne ja tasakaalustav pool, hakkab talle nüüd aina enam tunduma, et ta soovib ise luua oma elu ning otsustada enda asjade üle. Samal ajal kui õde on alustanud kunstiõpinguid, otsustab Star asuda uurima juhtlõngu, mis Pa Salt talle on jätnud. Need viivad ta vanasse raamatupoodi, mille kaudu naine satub omamoodi unenäolisesse maailma, tutvudes poe hinge Orlandoga. Mees teeb talle peatselt pakkumise asuda tagasihoidliku palga eest talle appi ning varsti tutvub Star ka Orlando Vaughan'i omapärase perekonnaga. 

Star'i ees rullub tasapisi lahti vana armastuslugu, mille tegelastes ta võib ka iseennast tajuda. Erinevate tegelaste elukäiku jälgides saame lugeda nii loodusearmastusest kui ka peenemast seltsielust - asjadest, mis näivad olevat üksteisest väga kaugel, ent siiski moodustavad olulise osa mõne tegelaskuju elust.

Nagu ka sarja eelmistes raamatutes, võib siin nii põhjalikult minevikusündmustesse uppuda, et algne raamatu ajaraamistik ja tegelased võivad täiesti meelest minna. Seekord minnakse ajas tagasi umbes saja aasta jagu, kus naiste elu võis väliselt olla uhkem, eriti linnades kuid samas ka otsustusõiguselt piiratum. Suur osa tegevustikku keerleb ümber Flora MacNichols'i ning tema perekonna. Flora nime on jätnud Star'ile vihjena ka kasuisa Pa Salt ning tänu säilinud päevikutele saab Star tema kohta palju teada. Flora lähedane tuttav on siin ka kuulus lasteraamatute autor Beatrix Potter.

Lisaks minevikule on ka olevik üsna keeruline ning Star'i suhted perekond Vaughan'i liikmetega jõuavad mitmel korral keerulistesse punktidesse, rääkimata sellest, et naise enda vaikne olemus ja loomupärane suletus teevad olukorra talle teinekord oluliselt keerukamaks. Samal ajal Star'i elumuutustega jõuab otsapidi murrangupunktini ka tema vastandlik õde CeCe, kellega nad on veetnud senimaani suurema osa elust nagu sukk ja saabas kuid kes nüüd mõlemad tunduvad liikuvat tasapisi edasi enda valitud suundades.

Huvitav raamat, mõeldes sellele, kuivõrd on naiste elu vaid mõne sugupõlve jooksul oluliselt muutunud, ning samas siiski jääb alati alles raskeid olukordi, mis nõuavad ka keerulisi otsuseid... Aga muidugi mõista ei lase Lucinda Riley ka selles sarja raamatus oma fantaasial tukkuda vaid kasutab seda täiel määral!...

Silmapilk * Suzanne Redfearn

Loetud 12.-14. november 2021

See on raamat, mille lugemist oli raske alustada. Teadmine, et peategelane saab loo alguses surma, pani esialgu raamatut lihtsalt siit-sealt lahti lööma, nii et kui päriselt algusest peale lugema hakkasin, olid mitmed hilisemad lõigud juba läbitud...

See on südamlik raamat, traagikast ja kurbusest, tegelaste keerukast olukorrast hoolimata. Peategelane Finn Miller, kes suurema osa sellest loost peab oma perekonna edasist käekäiku kõrvalt jälgima, on 16-aastane tüdruk. Ta saab suusaretkel toimunud autoõnnetuses silmapilkselt surma, samas kui ülejäänud seltskond - tema vanemad Jack ja Ann, 13-aastane arengupuudega vend Oz, õde Chloe koos sõbra Vance'iga, Finn'i parim sõbranna Mo, tee äärest peale võetud noormees Kyle ning kolmeliikmeline sõprade perekond Karen, Bob ning Natalie - peavad järsakust alla lennanud jääkülmas autos toime tulema ning tegema otsuseid, mis nende elu võivad päästa või lõpetada.

Mitte keegi autos olnud inimestest ei tea kogu tõde, seda näebki vaid Finn üksinda. Ehkki tal pole enam füüsilist keha ning ta ei tunne lõhnu, nutab ja naerab ta koos ellujäänutega, elab neile kaasa ning tunneb viha ja jõuetust, kuna ta näeb kõike, ent ei saa aidata. Ta märkab, et suudab siiski elavatega kontakti saada, kui nad uinuvad, ent samas taipab, et enamusele see ei sobi kuna neid tabab paanika kui ta nendega rääkida püüab.

Kõik, kes on õnnetusega seotud, elavad seda läbi ning sündmused ja nende sisimas toimuv muudab neid, kellelgi pole võimalik niisama lihtsalt eluga edasi minna. Finn'i perekonnas on üheks valguskiireks tema vanem õde Aubrey (keda retkel kaasas polnud):

"Hoolimata kõigest, mis on juhtunud, pole Aubrey muutunud. Nagu ajarändur, kes on paistatud viimsepäevajärgsesse maailma, teab ta küll tragöödiat, kuid ei teadvusta seda, olles endine ja seega häirimatu tõsiasjast, et kõik teised ta ümber on muutunud uuteks imelikeks olenditeks, võõrasteks, kes kõiguvad hävinguveerel.

Ning erakordsel kombel mõjub tema teadmatus nagu tavalisusemagnet, tõmmates kõik tagasi normaalsusesse. Ta lobiseb oma pulmadest, lilledest ja kutsetest ning mu ema, isa ja Chloe klammerduvad selle külge, lüües kaasa rohkem kui kunagi varem, tundes tänu või siis soovides meeleheitlikult keskenduda millelegi muule kui sellele paroodiale, mis on kestnud viimased kakskümmend kuus päeva."

Õnnetus toob inimestes, kes seni on tundunud head ja hoolivad, välja teised küljed, millest nad arvatavasti isegi teadlikud polnud. Nii mõtiskleb Finn oma tuttavate pere üle ning küsib:

"Kas headus on tõeline vaid siis, kui see tuleb isikliku hinnaga? Igaüks võib helde olla, kui on rikas; igaüks võib isetu olla, kui tal jagub piisavalt./.../ Kas ma saan Karenile ta argpükslikkust pahaks panna? Seda, et ta oli isekas, sest kartis? Kas me sünnime tugevaks? Ja kui nii, siis kas peaksime hukka mõistma need, kes seda pole?"

Jälgides oma perekonna elu pärast õnnetust, tunneb Finn kurbust, nukrust ja valu kui tundub, et temaga seonduvad mälestused maha vaikitakse. Vaimuna elab ta kõigele kaasa, tema tegelaskujus pole liigset paatost või traagikat, ent ta tahab siiski jääda mälestusena osaks oma lähedaste elust.

"Parkla kõrval on väike purskkaev.

"Üks penn palun?" ütleb Chloe inglise aktsendiga, käed välja sirutatud nagu kerjusel. 

Mu ema tardub. Nagu õunakaste ja puuviljarullid, oli kerjatud pennide purskkaevudesse viskamine minu teema, Finn-ism.

Chloe teeskleb, nagu ei märkaks ema kõhklust. Ta käed on endiselt ette sirutatud.

Anna talle üks penn! hüüan ma. Mul on kõrini sellest, et iga mälestus minust heidetakse kõrvale, seda välditakse või peetakse pühaks. Ma tahan, et ema naerataks, kui temalt penni palutakse, ja naeraks, kui ta toidupoe lihaosakonnas kõnnib, meenutades seda, kui küpsetasime koos sinki, millel oli läbipaistev kile peal, kuidas me niisutasime seda kaks tundi, enne kui aru saime, et see näeb veider välja. Ma tahan, et isa naerataks, kui ta kanatiibu sööb ja Angelsi pesapallimeeskonna mängu vaatab. Ma tahan, et Mo ei mööduks võilillest, ilma et seda puhuks ja siis läbi jookseks, et seemneid juustesse püüda.

Surnud olla on nõme, aga vaadata, kuidas nad oma elu hävitavad, on hullem.

Mäletage mind! karjun ma. Tähistage mu elu! Ärge toppige mind karpi ega visake ära! Lõpetage iga mälestuse vältimine selle kohta, kes olin. Ma elasin ega taha, et mind jäädaks meenutama mu enneaegse surma pärast. See oli kõigest lõpp. Enne seda oli aga kuusteist aastat elu - hea, halb, naljakas, lõbus. Finn.

Mu ema pistab käe tuimalt oma kotti ja võtab välja mitte ühe, vaid kaks penni, kummagi jaoks ühe. Nad tõstavad mündid suu juurde, soovides midagi (järjekordne Finn-ism), ja viskavad need siis vette.

Hästi tehtud, Chloe!"

Kui raske võis olla autoril seda raamatut kirjutada, mõtlen - teades tema järelmärkusest, et raamat ilmselgelt poleks sündinud kui autoril poleks olnud lapsepõlvest isiklikku kogemust samal teemal. Ma ei saa jätmata siia lisamast veel paari lõiku.

Üks viiekümnendates aastates maratonijooksja moodi mees sörgib koos koeraga kallakust üles, näeb mu ema ja lisab sammu. "Oled kombes?" küsib ta, kui tema juurde jõuab.

"Kuidas ma sellest üle saan?" pomiseb ema, mitte tingimata talle. Viha. Haavumus. Süütunne. Ja lein. Lausa nii tugev, et ma tajun selle koormat ja rõhumist, nagu oleks ta uppumas ega suuda hingata.

"Üks samm korraga," vastab mees, rääkides omast kogemusest ja sellise sügava mõistmisega, mis paneb mind arutlema, kas igasugune valu on sama, olenemata põhjusest. "Sa oled endiselt siin," jätkab mees. "Nii et see pole tegelik valik. Sentimeetri, meetri kaupa, mitte tingimata õiges suunas, kuid sellegipoolest edasi."

Mu ema ohkab sügavalt, vaadates talle otsa.

"Kuni lõpuks," lausub mees, "saab olevikust minevik ja sa oled kusagil mujal, loodetavasti paremas kohas kui täna siin."

Mu ema laseb jälle pea norgu ja noogutab ning mees ajab selja sirgu ja jätkab oma teed. Ja ma olen nii tänulik, et palvetan jumala poole, et ta märkaks selle mehe lahkust ja õnnistaks teda kuidagi. Vaadates, kuidas ta minema sörgib, leian ma, et mõnes mõttes pole selline vaatenurk sugugi halb ja et mõnikord üllatavad inimesed sind."