 |
| Lugesin 4. - 5. veebruar 2024 |
Kuigi William Wisting on puhkusel, ei saa ta kuidagi asu kui tema isiklikku postkasti hakkab saabuma saatja nimeta ümbrikuid, mis sisaldavad vihjena vanade juhtumite numbreid. Tööl olevad kolleegid tegelevad parajasti kadunud naisega, kes on ilmselt tapetud. Wistingule saadetud numbrid kõnelevad samuti juhtumitest kus väärkohtlemise ja surma osaliseks said naised. Lugeja saab sündmusi kordamööda jälgida tänapäevas ning aastal 1999, mil sai surma töölt jalgrattaga koju sõitnud Tone Vaterland. Tema surmas mõisteti süüdi Tone endine poiss-sõber Danny Momrak, ent leidus inimesi, kes kahtlesid poisi süüs. Ka Danny kaitsja Cristian Bohrman tõi kohtus välja, et politsei ei tegelenud just kuigi laiapõhjalise uurimisega vaid keskendus Danny süü tõestamisele üsnagi algusest peale kui sündmuskoha uurimisel leiti tema DNA-d. Kuid advokaadi püüded näidata, et DNA olemasolu võis olla ka tõendite saastumise tulemus, jooksid tühja. Ka tol ajal kohtuprotsessi jälginud ning kajastanud nooruke ajakirjanik Ninni ei leia toetust, ehkki märkab, et mitmedki juhtumit puudutavad küsimused jäävad vastusteta.
Tegu on jälle kord ühe põneva looga ning meisterlikult kulgeva uurimisega, mida on raske käest panna. Erinevus on siin teiste juhtumitega selles, et alati pole sugugi kindel, kes neid niite siis ikkagi tõmbab. Võiks ju arvata, et Wisting ka ühel hetkel väsib ning korraks ta võibki endale mõne sellise mõtte lubada, ent selles juhtumis puutub ta kokku ka uuemate meetoditega, mis aitavad uurimise jaoks tõestusmaterjale leida ning ta mõistab neid ning suudab uurimises ära kasutada.
"Pärast hommikusööki läks Wisting aeda ja lõikas puid. Ilm oli jahe. Ta töötas aeglaselt. Kuskile ei olnud kiire. Sügiskollased lehed oli ta hunnikutesse riisunud, et need pärast ära viia.
Tulid Line ja Amalie. Lapselaps jooksis üle muru ja hüppas kõige suuremasse lehehunnikusse. Ta põtkis jalgadega ja viskas lehti üles. Wisting lõi kampa ning tõmbas rehaga lehed Amaliele üleni peale. Niipea kui tüdrukuke hunniku alla kadus, lõi ta jälle kõik laiali. /.../
"Näe!"
Amalie osutas ja hüüdis vaimustunult. Orav sibas oksal ja hüppas teisele, ronis mööda tüve üles ja kadus ladva tippu.
"Küll neid tuleb veel, kas tead," lausus Line.
Wisting ei saanud aru, mida tütar silmas pidas.
"Lehti," ütles Line ja osutas puude poole.
Oksad olid veel täis värvilisi lehti.
Wisting tõusis püsti, haaras reha ja naeratas tütrele.
"Ma tean," sõnas ta ja läks tagasi tööle. "Järgmisel aastal tulevad uued lehed ka. See töö ei saa kunagi tehtud. Teen lihtsalt, mis võimalik.""
