Dora Maar ja armastuse kaks nägu * Bettina Storks

 

Lugesin 17. detsember 2023 - 10. jaanuar 2024

"Tahan olla rohkem kui keskpärane. Palju rohkem. Kui tahad midagi suurt saavutada, pead riskima./.../ Ta ei tahtnud näidata mitte üksnes seda, mis päriselt oli, vaid ka seda, mis peitus reaalsuse taga."

Theodora Markovitch on noor andekas naine, kes on prantslannast ema nõudmisel Buenos Airesest kolinud tagasi sünnilinna Pariisi, kus tema eriline talent fotograafia alal õitsele lööb. Et tema andekus ei takerduks keeruka nime taha, valib ta kunstnikunimeks Dora Maar. Vaid paari aasta jooksul saab temast kunstnike ringkonnas hinnatud tegija. Koos teise fotograafiga loodud firma saab palju tellimusi ning on väga menukas. Dora on oma tööle väga pühendunud, ent ta hing igatseb siiski tugevaid tundeid ning Picassoga kohtudes saab selgeks, et nende vahel on tugev keemia.

Dora enda fotograafia-alane töö jääb ooteseisundisse ning ta tegeleb nüüd hoopiski maalimisega, nagu Picasso talle on soovitanud. Picasso ise on kogenud inspiratsioonipuudust, just enne Doraga suhte alustamist, ent nüüd on ta jälle loometuhinas: "Picasso suutis mõne hetkega juhtida oma hingepiina inspiratsiooni rööbastesse. Meeleheitest sündis raev, valust rahutus, ning lõpuks valmis ta geniaalsete käte all kunstiteos. Õieti ei teinudki ta midagi muud, kui paiskas oma siseelu lõuendile. See pidi olema tema jaoks justkui vabanemine."

Kui Picasso asub seisukoha võtmiseks maalima sõjavastast suurteost "Guernica", jäädvustab Dora tema tööprotsessi fotograafina. Õieti on Dora püüdnud juba pikemat aega Picassot mõjutada, et ta väljendaks kunstnikuna vastuseisu sõjale ning nüüd, pärast sakslaste rünnakut Guernica linna rahumeelse elanikkonna vastu 1937. aastal, otsustab ta asuda teost maalima. Kuid hoolimata suurest ühtsustundest kahe kunstniku vahel tuleb Doral tuleb samaaegselt taluda Picasso külaskäike teise naise juurde, kes on ühtlasi tema lapse ema ning konflikt ei lase end oodata. 

Sõda ja sakslased jõuavad ka Prantsusmaale ning Pariisi ning kunstnikel tuleb oma tööd ohutult ümber paigutada ning leida endalegi viibimiseks turvaline koht. Mitmed sõidavad sõja eest pakku Ameerikasse. 

Raamat annab hästi edasi sõjaaegseid meeleolusid ning Dora ja Picasso aegamööda lahtuvat suhet, mille lõppemisest ülesaamiseks ning uuesti enda leidmiseks kulub Doral aastaid.

"... Nad mõlemad vaatasid õnnelikult kaamerasse, ometi hõljus nende kohal mingi eksklusiivne intiimsuse aura. Üksnes Picasso ja tema olid teadlikud sellest intiimsest kaksiolekust ja keegi teine poleks suutnud väljaspoolt nende maailma tungida. Isegi tagantjärele valdas Dorat seda pilti vaadates haavamatuse tunne.
Fotograaf oli küll korraks pealispinda kratsinud, ehkki vaataja võis pildistatud paari lähedust aimata. Lõpuks jäi nende vastastikune tõmme suureks saladuseks, selliseks, mille katet isegi Lacan ei suutnud kergitada.
"Tänan sind, Picasso," sosistas Dora, justkui võtaks kakskümmend aastat hiljem ta käest vastu kingituse. Picasso oli suutnud nii palju: ta oli äratanud Doras armastuse, vihkamise, rõõmu, raevu, meeleheite, tugevuse ja nõrkuse - ja seejuures oli mees lasknud tal kõike tunda, milleks ta hing võimeline oli. Mitte ükski teine mees maailmas poleks midagi ligilähedastki suutnud.
Dora tundis, kuidas sellest arusaamisest kasvas välja varem aimamata vabadus. Vabadus mitte midagi kahetseda, vabadus ilma valuta meenutada."

Minu sõbrad * Emmanuel Bove

 

Lugesin - 18.-20. veebruar 2023

Kuna teos ja autor olid mulle täiesti võõrad, otsisin natuke infot ning leidsin ühe raadiotutvustuse. Seal öeldi välja, et tegu on mõnes mõttes ängistava ja kummalise teosega. Võib-olla ongi ängistus täiesti õige sõna, ent samas on teose meeleolus ka palju muud. Raamatu tõlkija on Indrek Koff ning tõlge on ladus ja tabab ilmselt hästi originaalteose meeleolu (küll oleks hea, kui jaksaks vahepeal ka prantsuse keeles lugeda!). Peategelane Victor Baton elab üksinda, pensionist, ta on sõjas haavata saanud. Mees otsib kaaslasi, sõprust, lootes et just see teeks teda õnnelikuks. Ta on tundlik ning kujutleb paljut ette. Seesama kujutlusvõime võib ju oma aja sisustamiseks tore olla, ent see võib olla ka väga kahjulik.

"Asjad ei olnud läinud nii, nagu mina olin seda endale öösel ette kujutanud. See on alati nii. Ma tean seda ja võin küll endale selgeks teha, et ei tohi midagi eeldada, aga kujutlusvõime jääb lõpuks ikkagi peale."

Ka siis kui Victor on lõpuks rahul, ei suuda ta seda nautida vaid laseb oma kujutlusvõimel ja mõtetel ikka tormi joosta.

"Olin õnnelik. Ometi tuli pähe naeruväärseid mõtteid, mis mu rõõmu rikkusid.
Mida Blanche teeks, kui tema parim sõbranna meile vastu tuleks? Kas ta jätaks mu sinnapaika? Või kui tal äkki kuskilt valutama hakkaks, nii et ta enam kõndida ei saaks? Või kui ta mõne vaateakna ära lõhuks, seeliku lõhki rebiks või mõne möödujaga kokku põrkaks?
Vahel mõtlen, et ega ma viimati hull ei ole. Mul oli kõik olemas, et õnnelik olla, aga ikka pidid mingid tobedad mõtted mind häirima."

Kes soovib autorist veidi rohkem teada, võib kuulata lühikest tutvustust Peeter Helmelt, salvestatud 2015. aasta maikuus. Õnneks on ka raamatu lõpus Indrek Koff'ilt saatesõna, mis aitab autorist rohkem teada saada ning rohkem aru saada tundest, mis meid tema teost lugedes tabab. Loetletud on ka mõned tema teosed - "Kasupoeg" (Le Beau-Fils), "Armand", "Mees, kes teadis". Koff on selgitanud ka, kuidas Bove, kes küll oma 47 eluaasta jooksul jõudis parajalt palju kirjutada, isegi prantslaste jaoks tükiks ajaks unustusehõlma vajus. Kirjanik ise on ühes intervjuus öelnud: "Kui üritad kirjandusse pääseda, siis ei tohi võtta kirjanduslikku poosi. See saab õnnestuda üksnes elu mõjul. Balzac, Dickens, Dostojevski. Vaadake, need suurmehed ei ole literaadid. Nad on inimesed, kes kirjutavad. Elu ei ole kirjanduslik. Elu jõuab kirjandusse, kui suur kirjanik selle kirjandusse toob, kuid ilma, et autor oleks tahtnud midagi kirjanduslikku korda saata." 

Peategelase kummalisus mõjub natuke nagu medikamentide infolehtede lugemine - alati hakkab tunduma, et mingi nendest kirjeldatud sümptomitest meid tababki. Raamatut lugedes tunduvad mingid nüansid ja mõtteviis tuttavad kuigi ma arvan, et päriselus ei tunne ma vist kedagi, kes raamatu peategelasega sarnaneks. Ja ometi on tema käitumises ja mõtteviisis midagi üldinimlikku, lihtsalt üsnagi liialdatud moel. Küllap tänu sellele liialdatusele ongi ühel hetkel võimalik kogu seda asja ka hoopiski huumori prisma kaudu vaadelda.

Peategelane märkab väga teraval pilgul kõiksugu pisiasju, samas omandavad need teinekord tema jaoks väga suure kaalu - näiteks lihtsalt pilve taha kadunud päike kaotab ühtäkki kogu hea tunde, mis teda seni valdas. Ta ketrab mõttes läbi juhtunut, arutleb, muretseb. Kui keegi teda ei märka või teeb otsuse, mis talle ei meeldi, tunneb ta, et teda on rängalt solvatud. Tema elu näib tühjavõitu ning ehk seetõttu täidab ta seda kõige sellisega, mis tundub mõttetu närvide kulutamisega. Ta soovib, et ka teised näeksid teda õnnetuna ning tunneksid talle kaasa. Ometigi on ta mõnikord (küll harva) sunnitud ka iseendale möönma, et seda tehes etendab ta omamoodi komejanti.

"Ühel päeval, kui ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, otsustasin veeta mõne tunni Lyon'i jaamas. /.../ Mind ei märganud mitte keegi. Olin kurb. Üritasin kurvaks jääda. Tahtsin, et reisijatel tekiksid lahkudes süümepiinad, et nad mõtleksid teiste maade poole sõites minust.

Kõndisin, pea maas, ja kui mõni ilus naine vastu tuli, siis vaatasin teda nukralt, et tema südant liigutada. Lootsin, et ta aimab, kui väga ma armastust vajan.

Kui ma kodust välja lähen, loodan alati, et juhtub midagi, mis mu elu täielikult muudab. Ootan seda kuni kojujõudmiseni. Sellepärast ma oma toas püsida ei tahagi.

Kahjuks ei ole seni midagi niisugust juhtunud."

Victor tunneb, et ta on üksinda. Ilmselt on ta sellega ka harjunud, sest tundub, et ta ei annagi alati teistele võimalust, ega endale - võimalust lasta suhtel kasvada, areneda. Enne jõuab ta juba solvuda, teha mingi otsuse, toetudes oma omapärastele mõtetele ja arusaamadele.

"Oh üksindus, see ilus ja kurb asi! Kui ilus see on, kui oleme ta ise valinud! Kui kurb see on, kui oleme pidanud seda pikki aastaid vastu tahtmist taluma!
Mõni tugev mees ei olegi oma üksinduses üksi, aga mina olen nõrk - olen üksi, kui mul sõpru ei ole."

Punane aadressiraamat * Sofia Lundberg

 

Lugesin 14.-15. september 2022

"Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on."

Doris on teel surma poole, ent ta soovib jätta õetütre tütrele Jennyle endast järele mõned mälestused, mille meenutamiseks ta kasutab oma vana punast aadressiraamatut, mille isa talle tema kümnendaks sünnipäevaks kinkis. Dorise turvaline lapsepõlv lõpeb äkitselt kui tema isaga juhtub tõsine õnnetus ning tüdruk satub teenijatüdrukuks uhke proua juurde, kelle salongides käib palju uuenduslike ideedega inimesi. Proua otsustab võtta noorima teenijanna endaga kaasa Pariisi.

"Ma soovin sulle piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikesi rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta." Nii ütleb Dorisele ema, kui ta temaga enne Pariisi sõitmist hüvasti jätab ning need sõnad jäävad teda saatma terveks eluks.

Pariis on üllatuslik ning Doris tunneb end seal algul üksikuna ning igatseb tagasi Rootsi. Kuid kunstnikust sõbra Gösta kirjad lohutavad teda ning tüdruk õpib sõnaraamatu ja raamatute abil tasapisi prantsuse keelt. Ootamatult satub ta tööle hoopiski karmi moemaailma, tutvudes ka imekauni modelli Noraga, kellest saab tema hea sõbranna. Hiljem tutvub Doris ka vastupandamatu noormehega, kelle nimi on Allan Smith. Kuid nagu Pariis on heitlik, on seda ka seal sündinud suhted. Pariisi jõuab ka Dorise õde Agnes kuid sõja puhkedes pakivad õed oma vähesed asjad ning sõidavad hoopiski Ameerikasse, Dorise suurt armastust Allanit otsima.

Doris kirjeldab Jennyle noorusarmastust väga kõnekalt: 

"Jenny, kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. See on normaalne."
"Mis tähendab "kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa"? Mida sa sellega öelda tahad?"
"Kas sinule ei ole? Kedagi, kelle peale sa ikka ja jälle tagasi mõtled?"
"Minul?"
"Jah, just sinul." Doris muigab ja Jenny põsed löövad õhetama. "Selgeks mõtlemata armastus, millel ei ole olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi."
"Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli?"
"Muidugi. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastused." Dorise silmad sädelevad. Jenny on natuke aega vait. 

Pariisi aastatele järgnevad päris uskumatud juhtumused ning tuleb vaid tõdeda, et nii, nagu paljud meie vanaemad-vanaisad või vanavanaemad ja vanavanaisad, on inimene ääretult vastupidav, kui tal vaid jagub õnne ja julgust ning tahtmist ellu jääda. Dorise elukaare sisse jääb palju keerukaid sündmusi, sealhulgas ka II Maailmasõda, pääsemine laevahukust, tagasijõudmine Rootsi ning taaskohtumine kunstnikust Göstaga.

Nii nagu just äsja tele-ekraanilt nähtud esilinastus "Õnnepalu aeg" viis vaatajad Pariisi, nii igatsevad sinna tagasi ka Doris ja Gösta. Ning huvitav, et nii nagu Tõnu Õnnepalu (ning tänu temale sain aru, et ka ma ise), näevad nad Pariisi omamoodi hõljuvana. Kuid kui praegusel ajal, ma arvan, hõljub Pariis oma muretuses ja kerguses meie mõtetes ja unistustes siis Doris nägi seda teistmoodi. "See linn rippus meie kohal nagu pidev vari, mis oli pärit minevikust, kui kõik oli palju parem. Ja see ripub seal tänini. Mööbli, prantsusekeelsete raamatute ja maalide kohal. Pariis on linn, mis vangistas meie mõlema hinge."

See on armas, ent samas ka karm raamat - päikesest, vihmast, rõõmust, valust ja lõpuks ka hüvastijätust, mis paratamatult ühel hetkel kätte jõuab.

Maigret ja tema surnu * Georges Simenon

 

Lugesin 26. jaanuar - 15. veebruar 2022

Komissar Maigret'le helistab mees, kes väidab, et teda jälitatakse ning ta vajab abi. Võidujooksus läbi Pariisi kvartalites asuvate baaride, kohvikute ja restoranide ei õnnestu Maigret'l ega teistel väljasaadetud politseinikel teda tabada. Siis saabub vaikus, ent hilja õhtul leitakse helistaja siiski surnuna.

Nagu ikka, algab põhjalik kõikvõimaliku info otsimine ning mehe liikumistrajektoori läbikammimine. Maigret leiab mitmeid seiku, mis kripeldama jäävad ning lahendust vajavad. Juhtumi arengu seiskudes viibib ta kodus ning laseb oma abikaasal end külmetusest ravida. Ta mõtiskleb ka selle üle, kuidas ta on 30 aasta jooksul harjunud oma elukoha ja ümbrusega. Tuttavad on otsinud talle värviküllasemaid ja rõõmsamaid elupaiku, ent Maigret pole pakkumistest vedu võtnud.

"Sisimas - kui ta sellele äkitselt mõtles - ei kohutanud teda niivõrd kolimine, vaid horisondi vahetus. Mõte sellest, et ta ei näegi enam ärgates sõnu "Lhoste et Pépin", et ta ei lähegi enam igal hommikul enamasti jalgsi mööda sama teed... Nad mõlemad, surnu ja tema, olid kinni oma kvartalis. Ja see tõdemus tegi Maigret'l meele heaks. Ta tühjendas piibu ja toppis uue."

Maigret tajub lähedust mehega, kes temaga oma põgenemise vältel mitme tunni vältel sidet pidas ning ta ei anna juhtumi uurimisel järele, ehkki alustuseks pole just kuigipalju teada. Milline kassi-hiire mäng edasi ootab ning kuhu juhatavad politseinikke üksikuid niidid, seda võib vaid imestada. Meie ajal kui info on sageli hiireklõpsu kaugusel, tunduvad järjest imetlusväärsemad need lood kus juhtumi lahendamiseks on kõige tähtsamaks terav mõistus, hea vaist ning kõikidest takistustest hoolimata järelejätmatu lahenduse poole liikumine.

Üllatavad järjepanu ilmnevad uued seosed, põnev süzhee ning jätkuvalt imetlusväärne komissar Maigret teevad selle loo lugemise väga lennukaks, sest üha on vaja teada saada, mis siis järgmiseks juhtub...