 |
| Lugesin 14.-15. september 2022 |
"Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on."
Doris on teel surma poole, ent ta soovib jätta õetütre tütrele Jennyle endast järele mõned mälestused, mille meenutamiseks ta kasutab oma vana punast aadressiraamatut, mille isa talle tema kümnendaks sünnipäevaks kinkis. Dorise turvaline lapsepõlv lõpeb äkitselt kui tema isaga juhtub tõsine õnnetus ning tüdruk satub teenijatüdrukuks uhke proua juurde, kelle salongides käib palju uuenduslike ideedega inimesi. Proua otsustab võtta noorima teenijanna endaga kaasa Pariisi.
"Ma soovin sulle piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikesi rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta." Nii ütleb Dorisele ema, kui ta temaga enne Pariisi sõitmist hüvasti jätab ning need sõnad jäävad teda saatma terveks eluks.
Pariis on üllatuslik ning Doris tunneb end seal algul üksikuna ning igatseb tagasi Rootsi. Kuid kunstnikust sõbra Gösta kirjad lohutavad teda ning tüdruk õpib sõnaraamatu ja raamatute abil tasapisi prantsuse keelt. Ootamatult satub ta tööle hoopiski karmi moemaailma, tutvudes ka imekauni modelli Noraga, kellest saab tema hea sõbranna. Hiljem tutvub Doris ka vastupandamatu noormehega, kelle nimi on Allan Smith. Kuid nagu Pariis on heitlik, on seda ka seal sündinud suhted. Pariisi jõuab ka Dorise õde Agnes kuid sõja puhkedes pakivad õed oma vähesed asjad ning sõidavad hoopiski Ameerikasse, Dorise suurt armastust Allanit otsima.
Doris kirjeldab Jennyle noorusarmastust väga kõnekalt:
"Jenny, kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. See on normaalne."
"Mis tähendab "kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa"? Mida sa sellega öelda tahad?"
"Kas sinule ei ole? Kedagi, kelle peale sa ikka ja jälle tagasi mõtled?"
"Minul?"
"Jah, just sinul." Doris muigab ja Jenny põsed löövad õhetama. "Selgeks mõtlemata armastus, millel ei ole olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi."
"Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli?"
"Muidugi. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastused." Dorise silmad sädelevad. Jenny on natuke aega vait.
Pariisi aastatele järgnevad päris uskumatud juhtumused ning tuleb vaid tõdeda, et nii, nagu paljud meie vanaemad-vanaisad või vanavanaemad ja vanavanaisad, on inimene ääretult vastupidav, kui tal vaid jagub õnne ja julgust ning tahtmist ellu jääda. Dorise elukaare sisse jääb palju keerukaid sündmusi, sealhulgas ka II Maailmasõda, pääsemine laevahukust, tagasijõudmine Rootsi ning taaskohtumine kunstnikust Göstaga.
Nii nagu just äsja tele-ekraanilt nähtud esilinastus "Õnnepalu aeg" viis vaatajad Pariisi, nii igatsevad sinna tagasi ka Doris ja Gösta. Ning huvitav, et nii nagu Tõnu Õnnepalu (ning tänu temale sain aru, et ka ma ise), näevad nad Pariisi omamoodi hõljuvana. Kuid kui praegusel ajal, ma arvan, hõljub Pariis oma muretuses ja kerguses meie mõtetes ja unistustes siis Doris nägi seda teistmoodi. "See linn rippus meie kohal nagu pidev vari, mis oli pärit minevikust, kui kõik oli palju parem. Ja see ripub seal tänini. Mööbli, prantsusekeelsete raamatute ja maalide kohal. Pariis on linn, mis vangistas meie mõlema hinge."
See on armas, ent samas ka karm raamat - päikesest, vihmast, rõõmust, valust ja lõpuks ka hüvastijätust, mis paratamatult ühel hetkel kätte jõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar