Silber * Kolmas unenägude raamat * Kerstin Gier

 

Lugesin 8.-10. august 2022

Triloogia kolmas osa on põnev ning sai nii ruttu läbi loetud, et ei oskagi tagantjärele sellest enam kuigivõrd kirjutada. Selge on see, et n.ö halvad tegelased lähevad aina hullemaks ning teistel on tegu, et kuidagi aru saada, mis siis lõpuks ikkagi toimub. Unenägude ja tõelisuse omavaheline piir hakkab järjest hägustuma ning abiks pole seegi kui mõni peategelase Liv Silberi hädavale ta elu veel keerukamaks teeb.

Naasnud on sõprade nelikusse kuuluv Jasper, kes püüab ka Arthurit vanasse seltskonda tagasi sobitada, ehkki Liv'i armsam Henry ning kasuvend Grayson sellele vastu on. Nimelt pole Arthur sugugi jätnud oma koledate tegude tegemist ning pole seda teiste eest ka varjanud. Üsna pea selgub, et Arthur kasutab oma oskusi väga hirmsateks ettevõtmisteks, mille ohvriks satub näiteks Liv'i koolikaaslane ja sõbranna Persephone. 

Olulise tegelasena liigub peamiselt unenägudes, ent vahel ka ilmsi ringi Arthuri endine kallim Anabel, kes sügavalt usub deemonitesse ning nende jõudu. Ent Liv'i kasuvend Grayson on võtnud tõsiselt pähe mõtte, et kõik on ilmselt loogiliselt seletatav ning nii otsustab ta otsida tõestusmaterjali selle kohta, kust päriselt Anabeli uskumused alguse on saanud. Nimelt on sõprade seltskond korraldanud varem riitusi ning andnud vandeid, mille kohta saadi infot ühest Anabeli perekonnale kuulunud kaustikust. Kaustik aga hävib ühel hetkel ning pärast seda on toimunud hulganisti kummalisi sündmusi.

Raamat on endiselt humoorikas, saab nii mõnusasti naerda kui ka õudusest judiseda kui tegelased koomilistesse sündmustesse satuvad või siis kõhedates unenäokoridorides ringi hiilivad. Võib-olla siiski ei saa kõik juhtunu "teaduslikku seletust" aga igal juhul jõuavad sündmused lõpuks kusagile välja ning suuremad küsimused leiavad enam-vähem rahuldava vastuse.

Silber * Teine unenägude raamat * Kerstin Gier - Vanillisarvekeste retsept

 

Lugesin 9.-10. august 2022

Sarja teine osa sai läbi neelatud kohe pärast esimest ning võib-olla osaliselt ka seetõttu tundus sündmustik paraja keeristormina. Ent tegelikult oli see seda ka päriselt, sest selles osas satub peategelane Liv sõna otseses mõttes unenägude küüsi. Seletamatu nähtus, mille tagajärjel tema ja ta sõbrad suudavad unenägudes kohtuda, seab lõpuks ohtu tema õe Mia elu, sest kõik mis juhtub unedes, polegi ohutu. 

Selgub, et ka sõprade nelik, kellega Liv uude kohta kolides tuttavaks sai, ei püsi vankumatult koos. Jasper on Prantsusmaal, kasuvend Grayson on Liv'i suhtes hooliv, ent tema tüdruksõber Emily ründab tüdrukut igal võimalusel. Henry ja Liv'i omavahelised suhted on keerukad kuna poiss ei räägi eriti oma elust ning Arthur'i suhtes on kõigil kahtlused. Arthuri Hamiltoni tüdruk Anabel nimelt meelitaski kogu seltskonna mängima ohtlikku mängu, mis raamatu esimese osa lõpus oleks Liv'ile võinud tema elu maksma minna. Nüüd viibib Anabel haiglas, mis aga ei takista teda ilmumast sõprade unenägudesse. Ja ka sinna kedagi kaasa toomast (Senaator Tod Nord, Don Toto narr jne). 

Lisaks unenägudele tabavad Liv'i probleemid ka igapäevaelus, sest tema kasuisa Ernesti ema, keda tüdrukud hakkavad kutsuma Kookeriks (lühend väljendist ookrikarva koletis), suhtub oma uutesse pereliikmetesse otsese vastumeelsusega. Tüdrukute ema peab ta ameeriklannast õnnekütiks, majapidajanna Lottie'd natsiks jne. Kahjuks annavad Liv ja Mia järele kiusatusele talle selle suhtumise eest kätte maksta ning sellest sünnib palju pahandust. Kõige krooniks lekib isegi isiklik info sageli kooli kõmublogisse, mida peab saladuslik Secrecy, kellel on kombeks paljastada just koolikaaslaste kõige piinlikumaid saladusi.

Põnev raamat, mis kulgeb väga lennukalt. Raamatu lõpus on ära toodud ka
Lottie aasta ringi sobilike lohutus-vanillisarvekeste retsept (40 tk):

200g võid
100g suhkrut
1 vanillikaun
100g jahvatatud mandleid
250g jahu
lisaks peale raputamiseks tuhksuhkrut, millesse on segatud pakk vanillisuhkrut

Tulid väga maitsvad sarvekesed, ent ka pärast mitmetunnist külmikus hoidmist oli neid veidi raske voolida, sest taigen on väga mure. Meie asendus oli 20g roosuhkrut + 80g ksülitooli ning 100g täistera ning 150g valget jahu. Kuna vanillikauna polnud, läks ka taignasse vanillisuhkur.

Sõtkuge võid suhkruga senikaua, kuni moodustub sile mass. Seejärel lõigake vanillikaun pikkupidi pooleks, kraapige välja selle sisu ja lisage võile. Nüüd sõeluge juurde jahu, lisage mandlijahu ning sõtkuge kõik ühtlaseks massiks, lihtsam on seda teha käte abil (kuid meie surusime alguses spaatliga). Nüüd voolige tainast pall ja keerake see fooliumisse. Pange see tunniks ajaks külmkappi seisma. Seejärel rullige tainas vorstiks ja lõigake see umbes 2 sentimeetri laiusteks tükkideks. Voolige neist sarvekesed ja asetage küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Samal ajal soojendage ahi 190 kraadini ja küpsetage sarvekesed ahju keskmisel tasandil 10 minuti jooksul helepruuniks. Siis segage tuhksuhkur vanillisuhkruga ja puistage kuumad sarvekesed selle seguga üle. Laske küpsistel ahjuplaadil korralikult ära jahtuda, kuna need on väga kergesti purunevad.

Seejärel pakkuge neid kähku kõigile, kes vajavad lohutamist, selliste sõbralike sõnadega nagu "Kõik saab jälle korda!" ja "Oleme üksteise jaoks ikka veel olemas".

Küpsised võib ka õhukindlasse karpi panna, siis jäävad nad krõbedaks ja pakuvad veel nädalateks lohutust. Head nautimist!