 |
| Lugesin 8.-10. august 2022 |
Triloogia kolmas osa on põnev ning sai nii ruttu läbi loetud, et ei oskagi tagantjärele sellest enam kuigivõrd kirjutada. Selge on see, et n.ö halvad tegelased lähevad aina hullemaks ning teistel on tegu, et kuidagi aru saada, mis siis lõpuks ikkagi toimub. Unenägude ja tõelisuse omavaheline piir hakkab järjest hägustuma ning abiks pole seegi kui mõni peategelase Liv Silberi hädavale ta elu veel keerukamaks teeb.
Naasnud on sõprade nelikusse kuuluv Jasper, kes püüab ka Arthurit vanasse seltskonda tagasi sobitada, ehkki Liv'i armsam Henry ning kasuvend Grayson sellele vastu on. Nimelt pole Arthur sugugi jätnud oma koledate tegude tegemist ning pole seda teiste eest ka varjanud. Üsna pea selgub, et Arthur kasutab oma oskusi väga hirmsateks ettevõtmisteks, mille ohvriks satub näiteks Liv'i koolikaaslane ja sõbranna Persephone.
Olulise tegelasena liigub peamiselt unenägudes, ent vahel ka ilmsi ringi Arthuri endine kallim Anabel, kes sügavalt usub deemonitesse ning nende jõudu. Ent Liv'i kasuvend Grayson on võtnud tõsiselt pähe mõtte, et kõik on ilmselt loogiliselt seletatav ning nii otsustab ta otsida tõestusmaterjali selle kohta, kust päriselt Anabeli uskumused alguse on saanud. Nimelt on sõprade seltskond korraldanud varem riitusi ning andnud vandeid, mille kohta saadi infot ühest Anabeli perekonnale kuulunud kaustikust. Kaustik aga hävib ühel hetkel ning pärast seda on toimunud hulganisti kummalisi sündmusi.
Raamat on endiselt humoorikas, saab nii mõnusasti naerda kui ka õudusest judiseda kui tegelased koomilistesse sündmustesse satuvad või siis kõhedates unenäokoridorides ringi hiilivad. Võib-olla siiski ei saa kõik juhtunu "teaduslikku seletust" aga igal juhul jõuavad sündmused lõpuks kusagile välja ning suuremad küsimused leiavad enam-vähem rahuldava vastuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar