Majakavaht * Camilla Läckberg

 

Lugesin 8.- 11. mai 2022

Pean õppima lugema ka raamatute tagaküljel olevaid tutvustusi. Nii oleksin teada saanud, et raamatukogust kaasakrabatud teos on selles sarjas juba seitsmes... Aga tihtipeale ma väga ei taha  lühitutvustusi lugeda, sest need võivad raamatust ka hoopis vale mulje jätta.

Kohe alguses hakkas lugemine venima, sest tegu on stiiliga, kus väga väikeste juppide kaupa ilmub järjest uusi tegelasi, ka erinevatest aegadest ning pole sugugi teada, kuidas ja millal nad omavahel kokku on puutunud või üldse kokku puutuvadki. 

Üks naine põgeneb oma lapsega. Politseiuurija Patrik ja tema naine Erica on elanud läbi rasked ajad, Erica õde Anna on autoõnnetuses kaotanud väikese lapse. Mats ehk Matte Sverini vanemad leiavad ta tema korterist, tapetuna lasuga pähe. Aastal 1870 läks noor naine Emelie oma värske abikaasaga elama üksildasele Graskär'i ehk Gastholmeni saarele. Saarel on oma roll ka raamatus kirjeldatud hilisemates sündmustes. Matsi ema Signe muretses mingil põhjusel juba alates poisi lapsepõlvest, et pojaga võib midagi hirmsat juhtuda, ent nüüd, sügavas leinas ja shokis taipab ta äkitselt ja ütleb abikaasa Gunnarile:

"Raiskasin nii palju aega ja ilusaid hetki muretsemise peale, samal ajal kui sina olid lihtsalt rõõmus ja tänulik selle eest, mis meil oli, Matte eest. Kui see juhtub, siis pole niikuinii võimalik selleks valmis olla. Muretsesin kogu tema elu kõige pärast maa ja taeva vahel, aga ma poleks kunagi osanud valmistuda selleks, mis tuli. Oleksin pidanud rohkem rõõmustama."

Matte mõrva uurimine edeneb üsna visalt, sest juhtlõngu pole kusagilt väga võtta, pigem tuleb need lausa siit-sealt välja kiskuda. Lisaks on ka selles loos uurija Patrik Hedström'ile omal moel kaikaid kodaraisse pildumas tema agar, kangekaelne ning mitte just kõige taiplikum jaokskonnaülem Bertil Mellberg. Näiteks võtab too kätte ning korraldab enda tahtmise järgi pressikonverentsi ajal, mil uurimus on veel väga tundlikus staadiumis. Kes on lugenud näiteks Wallanderi sarja, teab väga hästi, kui tõsiselt planeeritakse seal pressikonverentse ning avalikkusele välja antavat infot, et sellest uurimisele pigem kasu kui kahju tõuseks.

Tõlge on ladus ja hea, selle autoriks on Maiu Elken. Raamatusse sisse elades hakkavad kõik need eraldi lood ühel hetkel koduseks saama, isegi kui (pahatihti) on nendes pigem tõsiseid toone (vägivald, perevägivalla eest põgenemine). Palju on selliseid saladusi, mis paljastuvad vaid väga väikeste kildude haaval, jättes lugeja kaasa mõtlema ja arutlema. Ja palju on sellist, mis paneb mõtlema, kui habras on inimene, tema elu ja tema sisemine tasakaal. Kui vähe võib selleks vaja olla, et tõugata ta üle viimase piiri või vastupidi - kui lihtsaid asju võib teinekord vaja minna selleks, kedagi tühjusest tagasi ellu tõmmata.

Sündmuste süngust leevendavad isikupärased tegelased kuid pigem jäävad minu jaoks lõpuks kõlama ikkagi kurblikud või sünged noodid, sest on asju, mis siin jäävad lahendamata ja ka neid, mis leiavad pigem tõsieluliselt karmi lõpu. Siiski on tegu hea autoriga ning erinevad sündmused, inimesed, lahendused - kõik moodustab omamoodi tasakaalus oleva terviku. Mitme tegelase puhul pole tegu must-valge pildiga vaid pigem tervikuga, kus võitlevad inimese erinevad pooled. Hoolimata raamatu tõsisest meeleolust (raamat oli ka esmatutvus autoriga) jäi hea mulje ning tänu sellele olen nüüdseks lugenud mitmeid Camilla Läckbergi teoseid.