Kustunud mälestuste saar * Yōko Ogawa

 

Lugesin 25.-28. oktoober 2022

Omapärane ja puudutav raamat, millel sürrealistlikkusest hoolimata tundub olevat seos ka praeguse ajaga. Siin jäävad ühel saarel elavad inimesed iga natukese aja tagant ilma mõnest asjast, mis kaob mälestusi jätmata. Ka meie igapäevasest elust kaob tasapisi asju, mida taga igatseda. Ning võib-olla on see kadumine isegi hullem, sest see toimub vabatahtlikult. Unustame näiteks CD-d, kvaliteetse muusika ning tarbime selle asemel muusikat otse internetist. Muidugi tasuta, sest kes siis sellise asja eest maksma peaks - muusika tegemine on ju puhas rõõm ning inimese enda vaba tahe, see polegi ju nagu päris amet. Või?... 

Oehh. Aiai... Ei. 

Tegelikult ei tahtnud kaevata sel moel. Aga midagi ju ikkagi on toimumas. Mingid asjad kaovad, mingid tööd, mingid esemed, ka kombed. Oleme kontrollitud ekraanide poolt, igal hetkel kättesaadavad, jälgitavad. Lisaks asjadele kaob ka meie vabadus, sõltumatus tehnoloogiast, oskused toime tulla looduslikus keskkonnas.

Raamatus sellist tehnoloogilist sõltuvust pole, on pigem nagu nõukogude ajal ehk, kus inimene võidi ära viia, oli neid, kes kadusid ning ei tulnud tagasi ning tuli järgida võimude poolt ette antud reegleid, nõudmisi. 

Aga ikkagi. Kogu see jutt on ehk nüüd raamatust liiga kaugele läinud. Sest hoolimata kõigest seal toimuvast - salapolitsei võimutsemised, asjade ja inimeste kadumised -  on autori stiil pehme, lüüriline ning samas sõbralik ja puudutav. On hirmu, ent samas ka inimlikkust, tasast vastuhakku süsteemile.

Peategelane - noor naine - elab saarel, kus järk-järgult kaovad asjad, mida inimesed ei suuda tagantjärele enam meenutada... "Kui midagi järjekordselt haihtub, lööb saar esialgu kihama. Kõik kogunevad tänavatele ning jagavad mälestusi sedapuhku hääbunud asjast. Nende jutt on täis igatsust, nukrust ja valmisolekut teineteist raskel hetkel lohutada. Kui haihtunud asjal on mingi käegakatsutav kuju, kogutakse selle jäänukid siit-sealt kokku, põletatakse ära, maetakse maha või visatakse jõkke ja lastakse allavoolu. Aga kogu see ärev sehkendamine ei kesta kaua - paari-kolme päeva pärast rahunevad kõik maha ja naasevad endise elu ja igapäevatoimetuste juurde. Neile ei tule enam meeldegi, mis see õigupoolest oli, millest nad ilma jäid."

Kuid siiski pole see kõikide elanikega samamoodi ning neid, kes siiski veel asju pärast nende kadumist mäletavad, hakkab taga ajama salapolitsei. Peategelase ema on üks neist, kes kadunud asju mäletab ning ta püüab neid tutvustada ka oma tütrele. "Tükk aega enne sinu sündi oli see saar pilgeni täis mitmesuguseid asju - läbipaistvaid asju, hästi lõhnavaid asju, tuules laperdavaid ja värskelt läikivaid asju,. Ühesõnaga, sedasorti uhkeid asju, millest sul enam aimugi pole. /,../ Aga kahjuks ei saa saarerahvas neid toredaid asju lõputult hinge põhjas tallel hoida. Kui sa juba siin maalapil elad, pead leppima sellega, et nad üksteise järel su peast kustuvad."

Nii juhtubki, et nii peategelane kui ka suur osa teisi saareelanikke jäävad oma elus järjest rohkematest asjadest ilma ning lõpuks on see kõik üsna absurdihõnguline. Samaaegselt peategelase eluga saame jälgida tema kirjutatava romaani edenemist ning põnevat asjade arengut kui ta otsustab aidata oma romaani toimetajat, kes kuulub nende saareelanike hulka, kes midagi ei unusta ning on seega ohustatud salapolitsei poolt korraldatavate järjest agressiivsemate mälujahtide poolt. Väärt ja mõtlemapanev lugemine.