Meie suvereisid * Emily Henry

 

Lugesin 26. september - 19. oktoober 2023

Armas raamat kahe üsnagi erineva noore, Poppy ja Alex'i loost, kes pärast ülikoolis tutvumist ning seejärel erinevatesse kohtadesse kolimist kohtuvad omavahel peamiselt suvereisidel. Esimene tutvumine pole küll paljulubav, ent juhtumisi pikemal autosõidul koos viibides tekib nende vahele üllatav side. 

Pole lihtne taibata, kas peamiselt seob Alexit ja Poppyt sõprus või omavaheline tõmme ning kartes teineteist sõbrana kaotada, on noored ettevaatlikud. Varsti on kummalgi ka muid suhteid ning nii on loomulik, et esiplaanil on nende sõprus, ent kuumemaid tundeid üksteise vastu välja ei näidata. Noori seob huumor ja aasimine ning koos võetakse ette üsna palju seikluslikku.

"Puhkuse ajal võid sa olla kes tahes.

Nagu mõni hea raamat või eriline rõivaese muudab puhkuski su viivuks teiseks inimeseks.

Tavaelus ei suuda sa ehk raadiot kuulates piinlikkust tundmata kaasagi noogutada, ent eredalt valgustatud siseõues avastad end korraliku tünnitrummbändi saatel vinges tantsuhoos pöörlemas.

Puhkusel muutuvad su juuksed. Vesi on teistsugune, võib-olla ka shampoon. Võib-olla sa ei vaevugi juukseid pesema ega kammima, sest soolane ookeanivesi ajab nad nii vahvalt krussi. Sa mõtled: Miks mitte koduski samamoodi teha? Võiksin olla inimene, kes ei kammi oma juukseid ega hooli, et on higine või et kõik ta kehaõnarused on liiva täis.

Puhkusel olles alustad sa ettevaatust unustades võõra inimesega vestlust. Kui see kukubki võimatult kohmakalt välja, mis siis sellest? Sa ei näe seda inimest enam kunagi!

Sa võid olla kes tahes. Sa võid teha mida tahes."

Kahtlased kujud öises rongis * Yõko Tawada

 

Lugesin 8. jaanuaril 2023

Lood, mis annavad oma parajalt hüplike mõttekäikudega hästi edasi reisimist, ühest kohast teise kulgemist. Minu enda jaoks on reisimine pea alati veidi stressirikas - ikka on hirm, et midagi läheb äkki valesti. Siin tihtipeale nii juhtubki - küll jääb rong hiljaks või on prantslased hakanud streikima ja kenasti ette mõeldud reisiplaanid, kohtumised ning töised ettevõtmised kukuvad seega kolinal kokku. Õigust öelda on ka siinsete reisijate mõtted nagu üks paras rong, mis pidurdamatult edasi kulgeb ja teeb oletusi teiste inimeste kohta, kellega perroonil, jaamas, bussis, kupees või mujal kohtutakse. 

Tegelikult on ilmselt igaühel, kes aeg-ajalt oma kodust kaugemale kulgeb, põnevaid reisikogemusi - seda enam siis neil, kes oma tööga seoses ringi liiguvad (muusikud, tantsijad, jne). Nii et kui hakata meenutama, tuleb ikka midagi põnevat, lustakat, kurblikku või suisa ohtlikku meelde. Kahtlased transporditeenuse pakkujad, smugeldajad või lihtsalt inimesed, kes jätavad ebameeldiva või imeliku mulje. Kui oled liiga viisakas siis jäädki hätta, sest ei oska õigel ajal ära öelda. Ja tegelikult on ju hea, et me kõiki neid asju igapäevaselt ei mäleta, sest see võiks igasuguse seiklemise tuju ära võtta ning paneks meid üksnes kõikjal varitsevatele ohtudele mõtlema...

Autori jutustatud lood on parajalt ulmelised ja unenäolised, nagu vaataksime kellegi peas toimuvat, kus erinevad mälestused, olevikusündmused ning mõttekäigud omavahel põimuvad. Kes teabki, kus jookseb siin piir tõelisuse või fantaasia, unenäo või reaalsuse vahel. Kuna peategelane reisib sageli öörongidega, võiks ka ööd pidada üheks raamatu tegelastest.

"Kas me pole une ajal mitte kõik üksipäini? Unes on nii neid, kes aknast välja lendavad, neid, kes jäävad maha alguspunkti, kui ka neid, kes on juba sihtpunkti jõudnud. Me pole juba algusest peale samas ruumis. Kas kuulete, kuidas kohanimed kohutava kiirusega magamisaseme alt läbi kihutavad? Kiirus, millega koht jalge alt kaob, on igaühe jaoks erinev. Mitte keegi ei pea maha minema. Kõik meie, kes me oleme, ilma et me siin oleksime, jookseme laiali igaüks omaette ise suunas."

Kaks aastat safarit * Maiki Udam

 

Lugesin 2.- 4. jaanuaril 2023

Raamat sattus mulle kätte kuna elukaaslane läks just kümneks päevaks Tansaaniasse fotomatkale. Nii et tema tagasi tulles saan küsida kui palju tema kogemused vastasid raamatu autori omadele. Muidugi oleks mõnusam kui ka ise oleks saanud reisile minna kuid seekord tuleb leppida reisiga mööda raamatu lehekülgi. Autor Maiki Udam aga sattuski Aafrikasse tänu oma abikaasale, kes asus tööle Tansaanias puiduga tegelevasse firmasse.

Kui ma ise end reisile sätiksin, oleks sarnase raamatu lugemine täiesti hädavajalik. Olen pigem mugavust armastav reisija ning harjumuspäratud asjad on need, milleks peaksin ette valmis olema. Näiteks keerukad teeolud, pikad autosõidud, mis võivad tänu bussijuhtide hulljulgusele ka väga ohtlikud olla, mustus ja kehvad elamistingimused. Egiptuses või ka Kanaaridel käies on mind alati väga kurvastanud kui prügi kõikjal lendleb ning loodusest ning üldse oma ümbrusest ei hoolita. Korruptsioon, vargused, vägivald, kokkulepetele käegalöömine jne. Seda kõike kohtab autor ka Tansaanias.

Hoolimata negatiivsest on siiski palju sellist, mis inimesi samas Aafrika külge köidab - loodus, põnev loomastik-taimestik. Ning ka n.ö manana-suhtumine võib olla hoopis positiivne. Kõigega polegi siiski ehk nii kiire ning elu võib võtta veidi rahulikumalt ning tänulikumalt.  

Kuna veidi puudutatakse raamatus ka Tansaanias räägitavast suahiili keelt, tekkis huvi selle vastu ning leidsin netist ühe päris toreda koha, kus keele algetega tutvuda: Lingohut.com . Eestlase jaoks on kahtlemata tore sõna näiteks pole pole, mis tähendab "aeglaselt". 

Reisimine avab silmi ka iseenda ning oma kodumaa suhtes. Maiki Udam läheb mitmel korral Sansibari, teisel korral koos abikaasa Sveniga puhkust veetma. Ta mainib ära, et Sansibaril kaubeldi varem Ida-Aafrikast toodud orjadega, keda püüti küladest ning veeti läbi maa ketistatuna, nagu loomi. Müüdavate orjade väärtus oli suhteliselt väike. Ametlikult lõpetati orjaturg 1873. aastal kuid see olevat tegelikkuses jätkunud veel kuni I Maailmasõjani. Rändurid leiavad moodsa orjanduse infotahvlilt, et Eesti on Euroopa riikide seas suhteliselt esirinnas... Küllap on siin mõtlemiskoht, sest orjanduseks võib ju tõesti pidada sedagi, et praegusel ajal peavad paljud rühmama vaevu ots-otsaga kokku tulekuks, et kasvõi pangalaenu tagasi maksta vms. Küllap oleks üks lahendus ka otsida endas aafrikalikku mõtteviisi ning olla rahul vähemaga, kulutada vähem. Ent teisest küljest - ju on ka meie kliima teinud eestlasest suurema töörügaja - pole ju lootustki, et võiksime lihtsalt palmi all istuda ning oodata, millal sealt midagi söödavat alla kukub.

Need, kel on kunagi plaanis Tansaaniasse minna, saavad raamatu põhjal koostada korraliku nimekirja kohtadest, mida tasuks külastada. Maiki käib koos abikaasaga päris mitmes looduspargis ja muidu looduskaunites kohtades. Lisaks avanes neil lõpuks võimalus oma silmaga näha ühte kohalikku pulmapidu ning mitmeid kodusid, mis kõik oma tagasihoidliku välimuse ja sisemuse poolest üksteisele sarnanesid.

Kui autori abikaasa Sven puutub tööl otse kokku tansaanlaste ning nende erineva töökultuuriga siis Maiki ise kogeb tansaanlaste tahtmatust probleemidega tegeleda näiteks matkahommikute alguses kui väljasõidu hilinemisest ei anta teada ning see võib lükkuda isegi mitme tunni võrra. Soovimatusest anda edasi halbu uudiseid on järgmine kurblik ent samas tragikoomiline vestlusekatke:

"Tere. Toon su vanematelt sulle tervisi."
"Aitäh! Kuidas neil läheb? Kõik on terved?"
"Ema on terve, aga isa oli siis, kui nende juurest lahkusin, haiglasevõitu."
"Mis tal on, ega ometi midagi tõsist?"
"Oli teine üsna põdur, võib-olla on juba praeguseks surnudki."
"Mid sa räägid! Nii tõsine lugu?"
"Jah, kahjuks küll. Just äsja kuulsin, et tegelikult ta juba ongi surnud..."

Minu arvamusele, et mujale minnes avastatakse just kõige rohkem iseenda ning oma kodumaa kohta, leiab kinnitust ka autori mõtiskluses selle kohta, kuidas Aafrika on teda muutnud.

"Olen viimase aasta jooksul aru saanud, et alates varastest kahekümnendatest olen võtnud endale sihte seadva, korraldava ja kontrolliva pereema ja ametniku rolli, aga tegelikult olin ma enne seda hoopis teistsugune. Ja ma arvan, et olen oma põhiolemuse siin uuesti üles leidnud. Mul pole tegelikult vähimatki vajadust maailma parandada või Aafrikat päästa või inimesi "õigele" teele juhatada. Minust on taas saanud unistaja, vaatleja ja seikleja. Jälgin seda, mis minu ümber toimub, ja naudin hetke. Aitan, kui küsitakse, niisama ei lähe torkima, kui just kellegi elu või tervis ohus ei ole. Inimesed ja loomad saavad endaga suurepäraselt hakkama, kui nende ellu ei sekkuta."

Raamatu lõpus annab autor ka soovitused reisihuvilistele: Mkomazi loomapark; Kilimanjaro mägi; Kilimanjaro park; Arusha park koos Meru mäega; Serengeti loomapark; Ngorongoro reservaat koos kraatriga - võimalus näha ära "suur viisik" ehk elevant, lõvi, leopard, pühvel ja ninasarvik; Tarangire loomapark ("väike-Serengeti); Lake Manyara soolajärv; Gombe - Tanganjika järve ääres asuv shimpansipark, kuhu pääseb Kigoma linnakese kaudu; Kitolo lillepark Malawi järve ja Matema küla lähedal; Ruaha loomapark - Ida-Aafrika suurim, mitmekesise maastiku ja loomastikuga; Udzungwa mäestikupark - kuulus rikkaliku taimestiku ja linnustiku poolest, dzhunglimatkad; Mikumi savannipark; Selous' reservaat - metsikum, loomarikkam ja vähemate turistidega. Rannapuhkuseks on autori soovitused Victoria, Tanganjika ja Malawi järved ning turistlikum Sansibar.

Ega muud kui jään ootama oma teisepoole reisimuljeid ning ehk siis õnnestub ühel heal päeval ka omaenese silmaga Tansaaniat näha!

P.S. Siiski jäävad täpsemad reisimuljed minust kirjeldamata - võin vaid mainida, et reisiga jäi rändur väga rahule ning külakostiks tulid kaasa imeilusad fotod, ka maasaidest ja nende vahvatest lastest. Ning kohalike poolt röstitud pehme maitsega kohvi, mida võiks küll tiheminigi nautida, lisaks mõned leidlikud meened :). Näiteks allpool näha olev kuumaalus, mille materjaliks on erksate kangatükkidega kaetud ja omavahel seejärel tugevalt kokku õmmeldud pudelikorgid!